Humanismi õnnetusi

Mihkel Kunnus

Laste kirjutatud teosed ja lasteks kirjutatud teosed; autori potentsiaalsusest kirjandusteose retseptsioonis.      1.  Humanist Settembrini nokkis jõuluõhtul veidi proua Stöhri kallal ja „kõneles siis pisut puusepapojast ning inimsoo-õpetajast, kelle sünnipäeva pühitsemist täna teeseldi. Kas too mees tõesti elas, olevat ebakindel. Sündinud aga olevat toona üksikhinge väärtuse aade ühes ühetaolisuse aatega, – ühe sõnaga individualistlik demokraatia, mille võidukäik katkematult edasi kestvat kuni tänapäevani.” 

Kristliku maailmavallutuse üks ilusamaid žeste on vahest inimõiguste ülddeklaratsioon, ent üks võikamaid teisendeid kommunistlik ideoloogia, täielikult vastu maad laiaks löödud  kristlus. Teatavasti ei tähendanud võrdsus nõukogude käsitluses võrdsete võimaluste garanteerimist kõikidele, vaid loodusliku võrdsuse postuleerimist a priori – selles tähenduses, et köögitüdrukudki võivat riiki juhtida. See määrava tähtsusega analüütiline eristus on vähemasti vanemliku hoolega harjunud eas intuitiivselt nii eemaletõukav, et sulab punamustas nõudlusvaimus ikka üheks ning selle metastaase jagub kaunis erinevatesse elusfääridesse. 

Üheks näiteks on äge tõrjereaktsioon hinnangulisele eristusele pop- ja kõrgkultuuri  vahel, mis tekitab automaatselt kõlbelist protesti neis idealismilembestes õilishingedes, kes tahavad kristlikku printsiipi kõikide inimeste sünnipärasest eluõigusest laiendada kõikidele inimese tegudele ja loomingule. Kristliku hinge sekulaarne projektsioon ehk inimõiguste subjekt on ilma omadusteta (rassita, kodumaata, usuta, seksuaalse orientatsioonita jne). See ajab üpris suurde segadusse sellise loodusteadlasliku intellektitüübi, kes  on harjunud maailma vaatlema läbi predikatiivse hulgateooria (Bertrand Russellist Peter Singerini, naturaliseerijatest (loodus)teadlasteni), ja kuidas nad ka ei pusserdaks, millised inimsust (inimhingelikkust) määratlevaid tunnustekomplekte nad ka ei määratleks, ikka irvitab elu oma plastilisusega neile näkku – kord on järelduseks see, et šimpansil on suuremad (elu)õigused kui kaheaastasel lapsel või koomasse langenud inimesel, kord ilmneb, et  abort on moraalselt õigustatud kuni 36 kuud pärast viljastamist (minateadvuse teke) jne.       

See, et igal inimesel on võõrandamatu eluõigus ehk väärtus, hoolimata sellest, millised on ta omadused, on kristliku kultuuri aksioom.       

Kirjandusteosest räägitakse väga sageli kui autori lapsest. Klišee on nii elujõuline ja nii levinud osalt seetõttu, et on psühholoogiliselt väga tabav: autorile teeb teose eriliseks väärtuseks sarnane suhe (see on oma), et see on seotud autori nimega ja loodetavasti kannab seda edasi (üle vanema lihaliku surma), levib kuulsusena laiali jne. Sarnane on ka see, et tihti üllatab teos oma iseseisvuse, isepäisuse ja sõprade valikuga ning hakkab elama oma elu ja teeb vanemale häbi. Sellised vanemlikud tunded teevad veelgi loomulikumaks intuitsiooni iga raamatu võõrandamatust eluõigusest, s.t väärtuslikkusest, hoolimata sellest, millised on ta omadused. Selle tendentsi kohta ütleb Milan Kundera essees „Eesriie”:       

„Põhilise eetika on andnud maad arhiivi eetikale (arhiivi ideaal: magus võrdõiguslikkus, mis valitseb üüratus ühishauas).” 

See võikski ju nii olla, kui raamatu(kogu)d ei pakuks siinpoolsusele ikka veel huvi, mistõttu  vajame ses üha kiirenevalt paisuvas paradiislikpõrgulikus säilitusmaailmas üha enam teejuhiseid ja kedagi, kes osutaks, milliste uustulnukatega nende tohutust tulvast tasub lähemalt tutvust teha. Vajame vist kriitikut. 

Ent kes on kriitik ses psühholoogiliselt tabavas analoogias? Katsikutele sattunud tõuparandaja! Ja tuleb koerad kallale ässitada sellele mõõdupuudega targutajale, kes klassikuid ja marmorskulptuure eeskujuks tuues  tahab rassihügieeni edendada ja väikse vääksu eluõigust kombata ning küsitavuse alla seada! Teadupärast mõjuvad äsjastele vanematele peaaegu kõik reaktsioonid allapoole deliirsete õhete enam-vähem kätkisse sülitamisena, rääkimata ninakirtsutavast oli-seda-nüüd-siis-vaja pearaputusest, mis pöidla imperaatorlikult allapoole keerab. 

Vanemlike-perekondlike tunnete avaldumine avalikus sfääris (ja kirjandus on avalik sfäär, eriti see osa, mis taotleb riiklikku toetust!) on väga häiriv ja hävitab elujõudu, sest  avalikus sfääris peaksid selle funktsioneerivuse huvides domineerima objektiivsed, õiglusest ja ühistest väärtustest juhinduvad hierarhiseerimisja valikuprintsiibid (ühistest väärtustest keeldumist võib vaadelda kui ühe võrra kõrgemat järku tuletist funktsioonist, mis seob omadusteta hinge selle väärtuslikkusega). Perekondlike ja isiklike suhete mõjulepääsu avalikus sfääris nimetatakse kõige üldisemalt onupojapoliitikaks, korruptsiooniks. 

Mitte vähem elujõudu ei hävita aga vastupidine protsess: objektiivsusest ja õiglusest  juhinduvate hierarhiseerimis- ja valikuprintsiipide avaldumine perekondlikus, see on intiimsfääris. Statistiliselt on see märksa haruldasem, sest see protsess on reeglina intellekti ja õiglustunde ülemäärase vohamise vili, erinevalt esimesest, millele on iseloomulik üpris instinktiivne mina-tungide pidurdamatus. Kõige teravamalt ja kontsentreeritumalt on sellist üle-kainet, üle-mõistuslikku, üle-õiglast, üle-objektiivset suhtumist väljendanud 

Uku Masing, aga ka Mihkel Mutt (eriti romaanis „Keerukuju”, 1985), kelle empaatia ja õiglustunne on kasvanud samuti üle selle määra, mis oleks (selle isendi) bioloogilise jätkuvuse kohalt kasulik.        ´

„[M]ehed näisid mõtlevat, „et kas või kole, peaasi, et firmamärk küljes. Sest see on minu välimus. Ja ma olen selle üle uhke. Ja muide, kui lähemalt vaadata, siis isegi selles inetuses midagi justkui on. Ta on siiski omamoodi … huvitav!” Võimalik, et vastumeelsus niisuguse bioloogilise egotsentrismi suhtes oli üks põhjusi,  miks Erlendil polnud taskus toda õnnetut [s.t oma lapse – M. K.] pilti” (lk 37) ja kui Erlendi last peol imetletakse, siis „[a]lgul oli see mäng üsna armas ning isegi midagi uhkusetaolist tulvas Erlendi südamesse. See oli ikkagi tema laps, keda seal nõnda imetleti! Aga sisemine hääl ütles talle, et imetluse ei saa kanda Diana isiklike omaduste arvele, et tema asemel võiks olla ükskõik kelle teise laps” (lk 81).       

Oma loengutes „Budismist” (Ilmamaa, 1995) on Uku Masing kirjeldanud emaarmastusest rääkides, „kui õudne võib olla teie ärkamine, kui kunagi annate järele oma selgele mõistusele ja suvatsete saada aru. /—/ Mu meelest see, mis „emaarmastus” on teil, on võrreldav ainult idioodi nõrkustega oma mitmete puhtisiklikpersoonlike toodete vastu. Isegi kui kujutleksite meest, kes on 9 kuud pidevalt teinud mingit homunkulust (või sümfooniat), ning näeksite teda nõnda kohtlevat oma toodet, nagu ema kohtleb oma puhtisiklikpersoonlikku last, siis te säärast meest  peaksite idioodiks. /—/ Ema võib lapsest (eriti pojast) rääkida tundide kaupa kõige tühisemaid asju, unustades, et see kõik on tuhandete miljardite lastega juhtunud enne, ja ei loe midagi, kas tema võsuke on seisma saanud kaks päeva enne, kui kadeda naabrinaise oma.” (lk 243-244).       

Nii Uku Masing kui Mihkel Mutt vaatlevadhindavad siin last kui vanemate loomingut (mille väärtus seisneb ta omaduste objektiivses kõrvutamises teistega).  See ei ole tervislik. Samuti nagu pole tervislik suhtuda loomingusse nagu lapsesse. Kriitik peaks olema avaliku sfääri teenistuses, s.t hoidma ära sellise suhtumise vastsesse raamatusse, mis „on võrreldav ainult idioodi nõrkusega oma mitmete puhtisiklikpersoonlike toodete vastu”.       

Muidugi mitte äärmuseni. Näiteks kui mõni säravakaaneline värdjaslaps tahab kirjandusrassi eruditsioonist ja süvenemise võimalikkusest päästa, siis ei maksaks teda ehk kohe ahju ajada, ent munad võiks siiski pedagoogiliselt maha võtta.       

Lapse väärtust ei vähenda see mitte üks põrm, et sarnaseid on varem sündinud loendamatu hulk, kirjandusteose puhul küll. Tööka erudiidi ja ambitsioonika jõnglase elu- ja hääleõigus on küll võrdsed, ent nende teostele (s.t retseptsioonile) ei peaks see teps laienema. Ja on päris kahjulik nii iibele kui kirjandusele, kui soositakse vanemlike vajaduste väljaelamist mitte-bioloogiliste vahenditega. Eriti ses udupäises ontogeneesietapis, kus bioloogilised funktsioonid pole veel paika loksunud ja inimlapse vaimne emaplaat veel pehme, siis võib inimene õppida pöördumatult mitmeid keeli, jalgrattaga sõitmist, aga ka hammastega pudelite avamist, huvitavaid kiimalahendusi ja mittebioloogilist lapsesaamist. Viimase tendentsi on üks Uku Masingu tublimaid õpilasi Linnart Mäll üldistanud lausa tsiviliseerumisprotsessi  (täpsemini: tsiviliseerumisprogressi) ning tema arvates humanistlikud baastekstid (Konfutsiusele omistatav „Vesteid ja vestlusi”, „Bhagavad-gita”, evangeeliumid jt) küll aktsepteerivad suuremal või vähemal määral inimese põlvnemist loodusest, ent „annavad samas ometi mõista, et inimese elu raskuspunkt peaks asuma mujal, kultuuritasemel, mis tähendab ka seda, et looduspärane loomus tuleb asendada kultuuriloomusega. /—/       

Sellest järeldub, et suhted, mille aluseks on füüsiline põlvnemine (teisiti öeldes: geneetiline informatsioon) ei tohi olla nii olulised,  kui kultuuriliselt determineeritud sidemed (teisisõnu: kultuuriinformatsioon)” ja õpetajaõpilase suhe saab olulisemaks vanema ja lapse suhtest” (tsit. Linnart Mäll, „Humanistlike baastekstide kontseptsioon” rmt-s „Budismi pühad raamatud I”, Lux Orientis, 2004).       

Ikka tuleb üle rõhutada, et pedagoogikal on humanismis olemuslik roll (eriti praeguse madala sotsiaalse regulatsiooni tingimustes, mis seab noortele, see on paljude valikuvõimalustega ehk sotsiaalselt aladetermineeritud inimestele suure psühholoogilise surve matkida mis tahes prestiižgrupi käitumismustreid)  ja ilma pedagoogilisuseta saab vaid ühe hunniku linnaseid. Iseenesestmõistetavalt ei tohi linnaseid teha kunagi liiga suurest osast aastakäigust, aga kui võrdselt kõik veega ehk välise idanemisvõimalikkusega üle kasta, siis maldavad kardetavasti liiga vähesed oma aastaaega oodata. Linnased, tuletan meelde, on kuivanud idandid, terad, mille pöördumatu kasvuprotsess on ühel hetkel katkenud ja mis ei hakka enam kunagi kasvama ka heale  mullale langedes, küll aga saab neist ühe laari vedelikku, mis korraks purju teeb nagu noorus ikka.     

Kriitik peaks vahest olema väärtuspõhine alternatiiv turuseaduste selektsioonisurvele ja vitaalsele võidulärmamisele ning samuti  peaks ta ehk olema ikka cultura-mees, mitte lõbus õllepruulija, kes laseb kogu saagi lahkelt linnasteks.       

2.     

Maarja Vaino kirjutab Sirbi gallupis (28. V 2010), et teda „paneb imestama, kui kergekäeliselt tunnistatakse iga esimese kirjaproovi autorid arvestatavateks kirjanikeks ning missuguse retoorikaga teoseid arvustatakse. Neid  hinnanguid lugedes tekib tihti tunne, nagu saabuks eesti kirjandusse igal aastal mitmeid erakordselt andekaid autoreid”. 

Eesti Ekspressi rubriigis „YLÖS/ALAS” ilmus  14. detsembril 2007 järgmine „YLÖS”, „Kirikutulistamised Colorados”: Massitulistamine on tänapäeval ainus viis, kuidas maniakk saab globaalset uudiskünnist ületada. Katse-eksituse meetodil on leitud kolm mõnusat paika, kus tapmisobjekte tihedalt koos. Need on koolid, kirikud ja ostukeskused. Iga kuul, mille järjekordne peast segi läinud snaiper laseb välja ostukeskuses või kirikus, aitab säästa laste elusid koolides ning on seetõttu  positiivne. Isegi kümne šoppamis- või lihtsalt usuhullu elu ei asenda ühe lapse oma, kellest võib saada uus Shakespeare, Chaplin või Dalí.” 

Humanism on katse olla järjepidevalt maine ehk ajada läbi transtsendentsusele toetumata. Kuna see on võimatu, siis transtsendeerub  tulevik ehk potentsiaalsus; seega on laps alati rohkem väärt kui täiskasvanu. Iga laps on Shakespeare’i võimalikkus, tavaline täiskasvanu kõigest tühjaks osutunud loteriipilet. Statistikat asendab unistus: lapse 99%-line šoppamishullupotentsiaal jääb psühholoogiliselt alla 0,001%-lisele geeniusepotentsiaalile.   

Kirjandusteose retseptsioonis hakkab üha suuremat rolli määrama autori potentsiaalsus, s.t noore inimese kirjutatud mannetu käkerdis pole lihtsalt väga armetu teos, vaid võimaliku klassiku potentsiaalne esmasammuke ning see kujutlus annab sellele sära, mille varjus staažika kirjaniku keskhea teos  ei vääri eriti tähelepanu: noor kirjanik on klassiku võimalikkus, aga keskealine kirjanik on luhtunud klassik; üha määravamaks saab autori iga.   

Väga sümptomaatiline oli Kaarel Kressa ülevaateartiklikese pealkiri “Tulevikulootused: kas mõnest noorautorist saab kunagi klassik?” (EPL 26. II ). On sada protsenti kindel, et Jaan Kross ega Tammsaare ei saanud Nobeli preemiat, vasttärganute (isegi mudast isetärganute) puhul  aga seda öelda ei saa (vähemasti hume’iliku tõsikindlusega).   

Elitarismivaen võrsub demokraatlikust vaimust, seisuse päritavust rünnati (edukalt)  loosungiga, mis käskis hinnata inimest tema teenete, mitte tema päritolu, s.t vanemate järgi (selle vaimu elust veelgi puhtam versioon ründab analoogselt bioloogilist pärilikkust ning selle idealismi jaburus ei vähenda kuigivõrd selle elujõudu).     

Ses täishorisontaalsuseni nõdras humanismiversioonis saab iroonilisel kombel sünnipära jällegi määravaks, täpsemini sünniaeg. Nimelt inimest ei õilista enam see minevik, mille ees antud isendil teeneid pole (tema vanemad ja sugupuu), vaid see tulevik, mille ees tal teeneid ei ole – potentsiaalsus, (retseptsioonis) kujutletavad tulevikuteosed. Kõige kahjulikum selle tendentsi juures (koos kõige eelnimetatuga) on töö(kuse)  devalveerumine, professionaalsuse kui sellise mõttetuks muutumine, staažikuse allajäämine unistuslikule lootusele. Psühholoogiliselt sarnaneb see meelsusega, mis tegi võimalikuks laenuralli ja kinnisvaramulli – mitte niivõrd kehv matemaatika, kuivõrd disproportsioneerunud lootuse ja kogemuse dialektika, kainete tulevikuprognooside asendamine fantastiliste kujutelmadega. Oluline osa on arvatavasti ka sellel, et  lugemisväärse kirjanduse koguhulk ületab ka andunuima raamatutarbija lugemisvõimsuse ning midagi Tõeliselt Suurt saabki ilmuda ainult tulevikukujutlusena (ometi ajakirjandus vajab sensatsioone, ei saa ju iga aasta kireda „Omadusteta mehest” või „Võlumäest”, kuigi pedagoogiliselt oleks see väga tänuväärne).   

Sellele laenavale-unistuslikule eluhoiakule vastandub olemasolevat, tehtut-saavutatut väärtustav eluhoiak, mis väärtustab täiskasvanut ehk olemasolevat rohkem kui last ehk potentsiaalsust, sest „iga täiskasvanuga  hukkub terve universum, aga iga lapsukesega üksnes võimalik universum” (Mihkel Mutt, „Keerukuju”, 1985, lk 106). Kas kirjandus on kaotanud rohkem Kalev Kesküla surmaga või sellega, kui mõni maimuke otsustab-otsustas oma kirjanduslikku tähelendu ikkagi pisut edasi lükata ja enne gümnaasiumi siiski ära lõpetada? Ei maksa vist nõnda transtsendeerida tulevikku, potentsiaalsust an sich, aga et transtsendentsuseta  ei saa – siis mida? Siin varjuksin jälle Thomas Manni seinlaia selja taha ja tsiteeriksin neid lohutavaid sõnu, mis ta läkitas aastal 1941 riääliti-ooperisse „Drittes Reich”: „Ükskõik kui pilklikult ja kibe-kahtlevalt inimsust ka kujutleda – kogu armetusele vaatamata jääb salgamatuks ja hävitamatuks, et ta endas kannab jumalikkuse sädet, mõistuse ja headuse sädet”. 

Headus ja tarkus on küllalt transtsendentsed, ühtlasi jätavad ka vanadele eluõiguse (et mitte öelda väärikusenatukese kaduva füsioloogilise atraktiivsuse kõrvale, mida cosmondussuperstaarindus propageerib kui inimkonda  ühendavat ainuväärtust) ning hoiavad arengu avatuna, sest inimene on protsess: inimloomuse võib fülogeneetilises plaanis küll muutumatuks lugeda, aga mitte ontogeneetilises: öelda, et kapsaliblika loomus on püsinud aastatuhandeid sama ei tähenda, et röövik on valmikuga identne. Võib küll vanemliku lootusega mõelda, et liblikas, mis praegusest ussikest kunagi kasvab, lendab kõrgemale kui kõik praegused ja kunagised,  aga kui see mentaliteet saab ülemäära valdavaks ka avalikus sfääris, siis käib üks suur ja pidev roomamine lendamispotentsiaalsuse sildi all ja ilma igasuguse aktuaalse vertikaalita. Pealegi võib debütant lootusrikkusega säratatud kriitikat võtta kui koeproovi analüüsi ja mõelda, et kriitikute tuvastatud andekus tema eneseväljutuses on kui mendellik geen, mis determineerib vääramatult mingi tunnuse, ning piisab, kui istuda maha, süüa  putru (või vatti apelsinimahlaga) ja oodata ning Suured Teosed ilmuvad sama iseenesliku mehhanismiga nagu hiljuti vinnid näkku või karvad kaenla alla ning heatahtliku lootusega vastidandatud debütant kuivabki õhinal linnaseks. Ei maksa ka unustada epigeneetikat: isegi XX-kromosoomipaar ei määra üheselt omadusi ja ka imetoredast tüdrukutirtsust, kelles särab õigusega suur lapselapse-lootus, võib saada hoopis turjakas jõmm, kui ta satub  näiteks keskkonda „Ida-Saksamaa kergejõustikukoondis”.     

Kirjatüki aluseks on Nüplil 2. ja 3. juunil peetud kirjanduse kevadkooli ettekanne.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming