Hulgakesi nirvaanasse

ANNIKA HEINSALU

Triin Soometsa tekstid on mind varemgi raputanud. Kuigi sisimas teadsin juba ette, et nõnda juhtub ka tema uue luulekoguga „Hulgakesed“, ei osanud ma arvata, et kogen midagi nii võimast. Ei saa öelda, et „Hulgakesed“ oleks Soometsal midagi kategooriliselt teistsugust. Antud kogust võib autori kergelt ära tunda, kas või tema hääle järgi, mis selgesti läbi sõnahulga kostub. Kohati mõjub „Hulgakesed“ isegi eelmise luulekogu jätkuna. Võimas raputus oli osalt tingitud sellest, et uus luulekogu sattus mulle kätte õigel ajal õiges kohas, kuid hilisematelgi lugemiskordadel sain salamisi imestada, kuidas see kogu niivõrd köita suudab.

Luulekogu „Hulgakesed“ tekitas kange soovi veel kord uudistada ka Soometsa varasemaid luulekogusid „Asjade omadused“ (2013), „Varjatud ained“ (2009) ja „Väljas“ (2006). Tema teoste nimekiri on tegelikult palju pikem, seda enam, debüteeris ju kirjanik juba 1990. aastal koguga „Sinine linn“. Sellest ajast on Soomets olnud Eesti kirjanduselus tegus figuur, keda hinnatakse kõrgelt. Eelmine luulekogu „Asjade omadused“ tõi kirjanikule Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna võidu, ka uus kogu „Hulgakesed“ oli 2015. aasta kulka kirjanduspreemia kandidaat.

„Hulgakesed“ mõjub otsekui näkku visatud kapatäis külma selget vett. See värskendab ning tõmbab mõtte klaariks. Soometsa luule kaudu avaneb tõde elu kohta − korraga justkui teaks, mis on elu ning kuidas sellega hakkama saada, kui see kord juba meile antud on. Teiselt poolt aga nii selge pilguga elule vaatamine tarretab ning teeb jõuetuks. Lihtne tõde, et me kõik siin hulgakesi koos olles oleme tegelikult üksinda, on vahest kõigil kusagil kogemuspagasis olemas, kuid tihtipeale selle vastu võideldakse, see hirmutab. Soometsa lugedes on tunda elu(tõe)ga leppimist − klaari jõuetust, mis on omamoodi nirvaana. Niisugune jõuetus ei tähenda sugugi, et nende luuletuste vastuvõtmine palju energiat nõuaks (selle luule ees hirmu tundma ei pea). Pigem on Soometsa teos kerge, kuna luuleridade vahetu mõte jõuab kiiresti kohale. Olgugi et need read on tihti nukravõitu, ei mõju luulekogu kuidagi rusuvalt, sest kurbus ei ole siin domineeriv toon. „Hulgakesed“ on ühtlasi nii terav ja jõuline oma sirgjoonelisuses kui ka malbe ja rahulik oma meditatiivsuses.

Soometsa luulekeel on paeluvalt mänguline. Ridadesse on asetatud kõrvuti kontrastsed vastandid, mis peavad möödapääsmatult teineteisele otsa vaatama. Tuleb tunnistada, et see lisab luulele kõditavat pinget: asjad näitavad ennast / õiges valguses / vales valguses / näitavad ennast varjud […] mõlemad vastavad tõele / mõlemad vastavad valele […] küsid sosistades / ta vastab karjudes (lk 9). Keelemängulist lusti esineb ka metafoorides, pannes mõneti isegi muigama. Tihti tekkis mõte, et oh, kus nüüd ütles − nii täpselt õigesti. Näiteks niisugused read: väärikus on kivi / mille all hingitseb elu / solvumise kalts kurgus (lk 30). Leidlikud kõnekujundid mähivad lugeja täielikult endasse ning köidavad lugeja pilku ning meelt, lausa nõnda, et neist välja tulla on päris raske. Neis kujundeis on just seda materjali, mis annavad kuju (ja värvi, lõhna, maitse …) abstraktsele, n-ö (seni) püüdmatutele aspektidele. Mõnusa hoo ning kandva kerguse annavad kogu luuletustes kasutatud kõlakujundid: kivi jääb kivile / vesi jääb veele / käimine käijale / tee jääb teele // yhtlus jääb yhele / kahtlus kahele // järg jääb järele // vahe jääb vahele (lk 45). Lugeja mõte, hääl ja keel painduvad vabalt ja kiiresti kaasa luuleridades peituva mõtte ja häälega.

Luulekogus „Hulgakesed“ põimuvad minu silmis põnevalt omavahel põhjamaa, lõunamaa ja idamaa. Neis on tunda põhjamaist värsket tuult, lõunamaade kuuma päikest ning idamaade spirituaalset eksootikat. Värske tuul jahutab, lohutab ning hoiab maapinnaga kontaktis, samal ajal kui kuum päike lennutab fantaasiate kütkeis. Rohkem kerkib siiski esile idamaisus. Soometsa luule filosoofilised mõtted elust kulgevad justkui rahuliku jõe voolamisena kividest ning mägedest mööda (ja ka läbi). See on niisugune jõgi, mis algab kusagilt lõpmatusest ja suubub kuhugi lõpmatusse. (Lõpmatusele viitab ühtlasi ka luulekogu kaanekujundus, kus on näha tohutu hulk lõpmatuse märke.)

Jõgede, mägede ja kivide kujundid Soometsa luules tõid meelde Hasso Krulli loomingu, eriti teose „Kui kivid olid veel pehmed“ (2014). Iseenesest see mind väga ei üllatagi, sest Krulli ja Soometsa luule on alati olnud minu meelest üsna sarnase laenguga. Ent lisaks sellele tuli „Hulgakesi“ lugedes nappide vahenditega saavutatud jõulisuse ja teravuse tõttu meelde ka Doris Kareva luulekogu „Perekonnaalbum“ (2015). Võib-olla pole ka selle seose puhul midagi imestada − mõlemal on suurepärane anne ja oskus oma sõnadega lugejaid lummata.

Igatahes veel kord: Triin Soometsa kogu „Hulgakesed“ luulet ei pea kartma. Suure tõenäosusega võivad paljud lugejad saada hoopis võimsa kogemuse!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar