Ühiskonna raudses haardes

Ivar Sild

 

André Gide, Surra, et elada. Varrak, 2006.

Tõlkinud Leena Tomasberg. 50 lk.

 

Autobiograafiline romaan on üks ohtlik žanr. Ma ei hakka siinkohal heietama näitlemise ja aususe vahekorrast, küll tahan vihjata võimalikule lugeja tüütamisele detailide ja fragmentidega, mis on huvitavad ehk autorile ja tema lähikondlastele. Pole vist üsna mitu aastat end lugemisega nõnda piinanud, et jõuda ükskord teksti tuumani. Ent peaaegu tahaksin ohata, et Gide seekord tuumani ei jõudnudki, jäigi “lihtsalt memuaristikaks“ see raamat.

Gide räägib põhjalikult oma lapsepõlvest ja noorukieast, s.t kujunemisest oma esimese teoseni ja seksuaalsuse avastamiseni. Kõneleb aga kuidagi fragmentaarselt ja kuivalt, põigates ajas edasi-tagasi ja tehes mõnegi koha peal viiteid oma varasematele või plaanitavatele teostele. Kui lisada veel üha lisanduvaid tegelasi ja miljöökirjeldusi, siis tuleb tunnistada, et kergesti jälgitava raamatuga just tegu pole. André Gide armastab lisaks veel palju vihjata millegi (hetkel siis oma “patuse” loomuse) seletamisele edaspidi, kuid jätab selle siiski tegemata.

Üsna mitmes kirjakohas selgitab autor, et ta üritab oma loo kirjapanekul lähtuda autentsetest mõtetest ja tunnetest tollel eluperioodil, millest parasjagu jutt käib. Samas ei vabane lugemise jooksul kordagi tundest, et vanema ja küpsemana hindas ta inimesi endiselt samamoodi nagu lapsepõlves. Ta jätab mulje, nagu üritaks teda ümbritsenud inimesi mitte ümber hinnata, suhtuda nendesse süütu lapsesuuna, ent tal polegi vist tulnud taolise autentsuse saavutamiseks pingutada. Sest nii mõtles ta ka hilisemas elus – karmilt ja kiiresti, ehkki vanemana on ta enda sõnul palju leebem ja mõistvam.

Väga järsult joonistuvad välja iseloomustavad sõnad nagu “vastik, nüripilguline, hale, õnnetu, põlgusväärne” jms. Palju väga kindlaid ja paikapandud epiteete, mis iseenesest mind ei veena ega lase arvata, et mulle antakse edasi aus, õiglaselt hinnatud pilt. Vahest paaris kohas mainib ta tõesti, et tema seisukohad on konkreetse olukorra või isiku hindamisel hiljem muutunud. Kuid paljude osas on jäänud alles lapsik ja paikapanev suhtumine. Õigupoolest on arusaadav, et lapsena polnud Gide eriti õnnelik ja kõikvõimalikud olukorrad tekitasid temas valu ja vaeva. Kuid ära on jäänud usutav selgitus… kui nüüd mitte rääkida eakaaslaste pilkealuseks olemisest. Muidugi aimab lugeja, et suurim ahistaja oli toonase ühiskonna ja eelkõige jõuka kodanliku klassi moraal.

Gide toob nimeliselt sisse peaaegu kõik isikud oma lapsepõlvest ja kirjeldab niisamuti ka kõiki paiku. Ausalt, mitmegi koha peal, kus kirjanik tunnistab, et ta ei mäleta täpselt, ja hakkab siis korraga detailides kirjeldama, näiteks noormeest, kelle roll Gide’i elus oli lihtsalt samas pansionaadis viibida ning enesele tindivuntse maalida, tuleb tahtmine öelda: “Kui ei mäleta, miks sa siis sellest õigupoolest räägid? See pole järelikult oluline sündmus-inimene.”

Kummalisel kombel ei saanud ma ka erilist kujutluspilti või elamust kirjeldatud paikadest, kuna kirjeldusis on rohkem nimesid kui meelierutavaid kujundeid. Kuidagi pealiskaudse mulje jätsid. Samas ei kurda ma paljude teiste autorite teoste põhjal, et ei teki oma kujutluspilti Prantsusmaast. André Gide pole suutnud oma lapsepõlvest ja kohtadest teha lugu, vaid pigem mõne üksiku eredama detailiga isikliku märkmiku, kuhu sissepiiluja ei pruugi millestki aru saada.

Muidugi on need ülestähendused eelkõige prantslastele, vaevalt neil kohakujutluse probleeme tekkis, mina aga kraamisin küll kõik välja, mis minusse nt Romain Rollandi või Balzaci teostest tallele jäänud.

Tundub, et kirjanik kappab oma lapsepõlvest läbi, püüdes võimalikult neutraalselt anda edasi sündmusi, mis olnud, kuid kardab seejuures avada oma hinge. Jääb peaaegu arusaamatuks, mis tekitas temas tegelikult kunstihuvi ja kirjutamise soovi. Selle asemel loeme pikki lehekülgi ebaõnnestunud kunstnikust onust, koduõpetajatest ja klaveritundidest ning reeglitest, mis talle tegelikult justkui sobisid, kuna ta polnud mässumeelne tüüp. Ehkki võib oletada, mismoodi tema kujuteldav, aga hilisemas elus tõsiseks osutunud närvihaigus ja halb suhtlemisoskus ta kunstnikuhingeks kujundasid, siis Gide’i enese käest selget vastust ei kuule ja enesessesüüvimist ei leia.

Üldisemalt ongi ju see mälestusteraamat valehäbist ja moraalipainetest, mida ühiskond inimesele peale sunnib, sellest vabanemisest. Ehkki raamatu viimane kolmandik, s.t viimased sadakond lehekülge, on veidi põnevamad, sest räägivad noorukieast, kui mõnedki asjad selgemaks saavad ning Gide on “ärganud”. Ent sealgi on tunda, et avameelseks kirjanik minna ei julge.

Jah, omas ajas lõi raamat laineid just oma avameelsusega, tänases päevas paistab aga silma vaid autori õnnetu soov kõike võimalikult viisakalt ja neutraalselt edasi anda, s.t püüd teha enese jaoks avastatud normaalsus (enesega leppimine) ka teistele söödavaks. Vähemalt nii väidab saatesõnas Leena Tomasberg: eelkõige oli eesmärk “normaalse pederastia” ülistamine läbi enese. Küllap on seegi ajastule omane, et palju tuleb ette ja taha vabandada, ennast alandada, et mingeid seisukohti välja ütelda. Tõlkijale lohutuseks – jah, Gide’i maailm on kadunud, aga voorus ja pahe pole kuhugi kadunud, vaid sisu on ehk muutunud ja paljudest kristlikest voorustest on saanud pahed. Küllap tuleb sedagi vaatenurka vaagida: Gide ei jõudnud lõplikult enese jaoks neid küsimusi ümber hinnata ja seetõttu viskles siiski sisimas närivas kahtluses, kas tema sõnum on ikka õige.

“Surra, et elada” kirjutamise aeg polnud loomulikult veel sugugi vabameelne, sestap jääb siiski ainult imetleda André Gide’i julgust. Võimalik, et julgus oli innustust saanud just Oscar Wilde’ist, keda ta teoses põgusalt ka puudutab. On ju kogu Gide’i looming eelkõige moraaliküsimuste lahkamine ning julgus, püüdlus olla ja käia oma teed. Kuid eesti lugejale ei oskaks ma küll seda raamatut soovitada homoseksuaalse suurmehe hingeelu mõistmiseks või veel kaugemale minnes, homoseksuaalsuse mõistmiseks. Selleks on siin liiga vähe psühholoogiat. Mõne selgema sarnaseid teemasid/küsimusi puudutava teose ilmumine oleks tänuväärne, sest ehkki homod ehk paarikümnes riigis “abielluda” tohivad, on meie kodanikuühiskonnas käibel veel väga palju just tollest ajast pärinevat “voorust ja pahet“.

Küll aga, kui on lihtsalt huvi lihtsalt kirjaniku elukäigu vastu, lugeda natuke rohkem kui vaid pool lehekülge kirjandusõpikust, siis selleks on raamat ideaalne, seda enam, et puudub õpiklik paatos. Pigem koged igal sammul André Gide’i enese pihta suunatud alavääristamist.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming