Hirmu ja leppimatuse reisid

Ivar Sild

Kalle Käsper pole oma reisikirjades just sallivuse musternäide.  

Kui lugesin Loomingust paari Saksamaa reisi peatükki, siis lootsin palju ja ootasin, et millal ometi saaks kõike lugeda. Väga värvikas ja paljulubav algus. Õhinaga ma seda ka lugema asusin ja siis tekkis korraga paus, polnud tahtmist edasi lugeda. Ma pole kunagi armastanud paranoialisi raamatuid või esoteerilisi paikapanemisi. Nüüd aga on mul käes korraga teos, mis on suhteliselt ladusalt kirjutatud, haaravgi, aga täis kummalist ängistust ja kibestumist. Õnneks pole tegu halaga, et vaat nõuka-ajal… ja õnneks pole ka suurt esoteerikat, aga paranoia on paraku küll läbiv.

 

Poliitiliselt ebakorrektne

 

Esimene osa ?Saksamaa õppetunnid? kannab kavalat alapealkirja ?Poliitiliselt ebakorrektsed vestlused naisega?. Et lugejal seesinane tõik kuidagi kahe silma vahele ei jääks, siis on ka reisi lõpus kenasti meelde tuletatud lahkumisõhkkonnas paika pandud raamatu kontseptsioon: ?Viimased kahtlused hajutas Ripsik, kes lausus: ?Kirjuta see raamat vormis ?vestlused naisega?, siis saad kõige õelamad tähelepanekud minu kaela veeretada.?

Poliitilist ebakorrektsust siin muidugi jätkub: moraalselt hukkamõistetavatest homodest Euroopat vallutavate moslemiteni. Samas, kuna tegu on reisiraamatuga, oleksin tahtnud hoopis rohkem lugeda Saksamaa kui sellise kohta. Mõne üksiku detailiga Thomas Mann Hausist või ka mujalt ei teki kuidagi reisi kui sellise elamust. Need on tõesti pigem üldistavad (liialt) vestlused abikaasaga, kus ei puudu kohatine vaimukuski. Samas on lipsanud sisse ka veidraid pingetõstmise või pigem kenitlevaid lauseid nagu: ?Oleme Ripsikuga mõlemad melomaanid, täpsemalt ooperihuvilised, veel täpsemalt, Itaalia ooperi austajad, kui otse, ilma keerutamata välja öelda ? Verdi fanaatikud.? Õnneks lipsab sellist imelikku stiili või stiilivääratust harva sisse.

Kuid nimetet Verdist alates lähevad vestlused tõesti kuidagi rusuvaks. Tuleb välja, et ainus kuulatav muusika on klassikaline, veel täpsemalt ooper jne. Kõik, mis tänapäevane, see mahub ühismõistete ?kerglus? ja ?pööbellikkus? alla. Põhiviga meie ja üleüldse Lääne ühiskonnas on demokraatia see tähendab, et demos valitseb. Kahekümne esimesel sajandil on suisa kummaline lugeda kellegi tõsimeelsena tunduvat arvamust (loodetavasti eksin ja tegu on irooniaga), et siis, kui valitses aadlike maitse, oli kõik kõige paremas korras. Käsperis avaldub siiralt ja valehäbita eliidiihalus. Ainult et omas kurtmises on ta unustanud, et meie rahvas poleks kunsti saanud üldse looma hakatagi, kui aadlikud poleks kadunud.

Aga noh, mis temal ühest pisikesest rahvast, kelle kultuur pealekauba igav ja noor. Pagan, kas meil on tegu keisrite järeltulijaga? Kurbusega tõdeb Käsper, et Euroopat ei ühenda mitte Bach vaid The Beatles, et pööbel mässab. Imelik küll, aga seega on vist suurem osa kolleegidest pööbel, sest kardetavasti suur osa meist armastab popmuusikat lisaks muule. Ja pööbli kohal kõrgub Käsperi aadellik vari.

Teine osa ?Telemacheia? on siis eepos elik ülim grotesk, kuidas lollile välismaalasele loll Eestimaa paista võiks. Ja see on juba tõeline reisiraamat, välismaalase rolli ja ka kohaliku ?vilusoohvi? kesta on ta ennast suurepäraselt asetanud. Ehkki ka siin on parasjagu põrkimist kõikvõimalikel ühiskondlikel teemadel, on kõik õnneks nii groteskseks pööratud, et ei tule pähegi miskit ette heita. Mingil määral täitsa muigama ajab.

 

Armeenlannad ja antifeminism

 

Kolmas osa ?Armeenlannad? on minevikureis. Meenutus abikaasa leidmisest ja tema suguvõsa vaagimine. Taas teeb autor vea, et kannab liiga palju veendumusi üksikult üldisele. Nagu ta ka ise vabandas, et loomulikult on ka armeenlannade hulgas nii- ja naasuguseid. Kuid kui räägitakse kitsast pere- ja tutvusringkonnast, siis ei mõju selline üldistamine veenvalt.

Ma olen valmis uskuma Kalle Käsperi naisekäsitlust, kui see poleks jälle ?euroopalikkust? lõhkuv. Võimalik, et Armeenia ongi rohkem Euroopa kui muu nimetet maailmajagu kokku, ent sealses jäikuses on siiski rohkem oriendi hõngu. Samas selgivad tänu sellele osale ka Ripsime ja peategelase suhted ning miks Käsperi naisekäsitlus on nii solvavalt (?) vanamoodne. Kui esimesel reisil selgub, et kogu demokraatlik ühiskond ja kultuur on mäda, siis viimasel, et naised ja emantsipatsioon on ikka halvad siin Euroopa poolel. Käsper pole nagu kogu feminismi laines mõistnud, et keegi ei keela naisel kenasti endiselt kodukana mängida, aga kui tal kõrini saab, siis võib ta ka tööle minna. Tegelikult muidugi käib ka armeenlanna tööl, kuid tekstist kõlab järjekindlalt, et euroopa töötav naine ei oska pakkuda enam kodusoojust, sest ei pese mehe särke ega askelda tundide kaupa köögis. Lisaks kõigele jätab mind reisiraamatu või romaani puhul tegelikult täiesti külmaks, et Käsperi arvates ei kõlba kogu muu maailma köök kuhugi ? hea on vaid kodune armeenia oma. No ja siis, mina söön päevast päeva keedetud riisi (koos miljonite hiinlastega) ja olen omas pööbellikkuses rahul.

 

Tuttav Delfist

 

Postmodernne ajastu sunnib mind paratamatult mängima (kah Käsperi etteheide, et kõik on liiga mänguline) mõttega, et pool tema seisukohtadest võib julgelt kõrvale jätta, sest ta lihtsalt ironiseerib teatava inimtüübi üle, kes igas asjas kipub tonti ja kurjust ja kergemeelsust nägema, s.t ironiseerib ?mõistliku? eestlase üle. Kas ei tule tuttavad ette needsamad seisukohad Delfi portaalist ja ajalehtede lugejakirjadest, kus kurdetakse kodumaa mahamüümise üle ja moslemite suurest ohust.

Tegelikult räägitakse islamiusuliste võimalikust invasioonist juba üsna avalikult ja seda ka kirutud Euroopa Liidu tasemel. Eks ole ju seepärast ka Türgi euroopastumine üsna kahtlase väärtusega fakt. Nii kurbmänguline kui see ka ei tundu, on euroopa kultuur tõesti vananemas, nii ideoloogiliselt kui religioosselt, seega, kui me jalgu jääme, siis on paratamatus, et fanaatilisem inimrühm meid neelab. Muidugi on Käsper rahulolematu ka Eestiga, mis teda sundinud kosmopoliidiks hakkama, ja kardetavasti sunnib üha enam, sest kui selliseid arvamusi laiali loopida, siis ega keegi sind nii väga armastada tahagi…

Mus hakkas kummitama mõte, et kui mõni neonats peaks seda raamatut lugema, siis kui suure tõenäosusega saaks sellest uus ?Mein Kampf?. Paraku või õnneks on raamatus sees ka natsismivastaseid mõtteavaldusi, ent ideoloogiline külg oma elitaarsuse ja puhastamise sooviga kipub väga lähedale. Ja üldiselt on viga vist minus, kui ma ei taipa, millest selline hirm inimeste (lihtsate inimeste) ees. On vist väga raske aru saada, et miks kultuur üleüldiselt on ikka ja üha eliitne nähtus niigi, et igal ajastul on omad staarid ja popmuusikud ning kitsale ringile mõistetavad loojad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming