Helisevate sõnade rüpes

Elo Lindsalu

Käes on jälle kevadkuu ja Kärt Hellerma luuleminal on käsil aknapesu. Avaluuletus „Pesen aknaid poliitbürooga“ toob meelde ühe teise luuletuse ühest teisest ajast: Debora Vaarandi „Aknapesijad“ (1958), mis omakorda meenutab veidi noort Underit. Nii see on, ajad mööduvad, kaovad kuhugi, aga luuletamine ja aknapesu jäävad. Kogu esimese poole tekstid kujutavad endast enamasti iroonilist kommentaari mõnele aktuaalsele päevasündmusele ja/või sellest tõukunud arutelule. Seetõttu tekib lugemisel mõneti päeviku mulje, nagu autori eelmisegi luulekogu „Seniitvalgus“ (2014) puhul, kuigi ülestähendusi sündinud asjust pole muidugi tehtud iga päev ja poeetikavõtete spekter on siin palju rikkalikum kui ühes tavalises päevikus.

Hellerma lansseeritud mõiste „paraluule“ näib end õigustavat tekstide puhul, mis on ennemini lühikestesse ridadesse murtud reportaažid või kolumnid kui luuletused. Enamasti on ta tekstid siiski rütmistatud ja sisaldavad luulekujundeid, samuti allusioone teistele kunstiteostele (nt „Voolame koos Dali kelladega / läbi raha rägastiku / ja läbi kaubamaja seinte“, lk 22), mistõttu on tegu täiesti normaalse vabavärsiluulega. Siiani prosaistina tuntud autor ilmselt kõhkleb oma luuletajavõimetes ja -oskustes, kuid alahindamiseks pole siiski põhjust – raamat on mitmekülgne ja huvitav nii sisult kui ka vormilt.

Tsüklis „Proosaülevaade“ on keskendunud luulemina otseselt kirjandusega seonduvale: selle loomise rõõmudele ja vaevadele, raamatupoodides valitsevale kehva kirjanduse uputusele, samuti eesti kirjanduselule, pakkudes vaimukaid äratundmishetki vist paljudele autoritele. Ühes oma kõige naljakamas luuletuses valgustab ta lähemalt proosaülevaate kirjutamise protsessi, tuues ära terve menüü heast ja paremast, mida ta vajas selleks, et end raamatuist läbi närida. Vaatamata paljudele delikatessidele proosaülevaadet Loomingule ei sündinud. Kui uuemat eesti proosat ei saa lugeda ilma stressisöömiseta, siis on see muidugi näitaja. Kuid asja võib vaadata ka nii, et autor loobus tellimustööst oma figuuri päästmise ja toiduraha säästmise huvides. Ilu nõuab ohvreid!

Paistab, et loomeimpulsse ärgitavad rohkem nörritavad sündmused ja eluseigad kui helged ja õnnelikud hetked. Hellerma luulekogus on tugevas ülekaalus ühiskonna- ja kultuurikriitika, rahulolematus moodsa elu mitmete tahkudega, olgu selleks siis materialism, tarbimishullus, poliitikute näotu moraalne pale, korruptsioon ja silmakirjalikkus. Tõepoolest, „poliitbüroo“ ei ole ju kuhugi kadunud … Ja Lasnamäe kevaded lõhnavad edaspidigi hariliku tõlkja järele, rääkimata NATO lahinguõppuste või sigade katku kordumise šanssidest.

Süngeimad on sõjaohust tõukunud tekstid („Juba mitmendat hommikut“ jt), mis on ju praegu vägagi aktuaalsed. Kuidas aga seletada pealkirja „Hümn pikale ninale“? Samanimeline luuletus kujutab endast algul ülekeeratud groteskset mängu pikkade ninade ja sabade teemal, lahenedes lõpuks tõsiseks hoiatuseks oma rahvale: „Varsti on sõit otsas / Limusiinidel lõpeb bensiin / ja pikkade ninadega rahvas / seisab süngelt ümber lipumasti“ (lk 113). Ilmselt tuleb siit välja lugeda, et Eesti on jäämas pika ninaga ehk saab ninaprilli. Sest usk võõrastesse aitajatesse ja Brüsseli direktiivide punktuaalsesse täitmisse ei vii ju päriselt edasi.

Satiirilised ja lausa masohhistlikuna tunduvad grimassid ühiskonna valupunktide üle, nn aja vaimu portreteerimine, on paigutatud kogu esimesse ja kolmandasse alaossa. Need panevad lõpuks küsima: kas elus tõesti muud luuletamisväärset ei olegi? Kärt Hellerma mainis luuleõhtul Kirjanike Majas 27. jaanuaril, et otsib „igavast ja käsitamatust argielust alati väljapääsu“, soovib tõusta sellest kõrgemale, minna ära, unustada aja ja ruumi. Raamatu lõpupoole eemaldubki ta luule aina enam igapäevasest, olmelisest ja ajakajalisest, teisenedes viimases tsüklis „Universum kõneleb“ ajatuks mõtteluuleks. Siin korduvad märksõnad nagu „sõna“, „universum“ ja „spiraal“ ning luuletused on läinud veelgi paremaks. Mõned näited: „Sõnad pesevad / mu pikapeale puhtaks / ja pühivad mu otsaesiselt aja“ („Elan kesk laskuvaid sõnu“, lk 130); „silk-solk / kukuvad rasked sõnad / järvevette / ja muutuvad kergeks“ („Sõnad“, lk 138); „Universum kõneleb / Kosmos on sõnu täis / Kõik nad kohisevad korraga“ (lk  148); „Taevas pole lagi / vaid sissekäik spiraali“ (lk 151). Näib, nagu oleks Hellerma leidnud pääsetee sellest kaosest, kus tema luulemina siples kogumiku esimeses pooles. Ehk võiks seda nimetada elamiseks Sõnas? Luulemina kompab sõnade omadusi, ta elab nüüd kesk helisevaid, kiirgavaid, laskuvaid ja libisevaid sõnu. Need värsid on ehk inspireeritud Jaak Jõerüüdi „Uue raamatu“ (2004) paarist luuletusest, eriti seostusid need tekstiga „Luuletamine an sich“. Ühel hetkel kaotavad sõnad siiski oma tähtsuse: „Kui armastan / siis vaikin / moodustades armastatuga / kaksik­spiraali“ („Kosmose lingvistika“, lk 142). Teiselt poolt on inspireerinud siin autorit ka spiraalikujulise universumi mõiste ehk teooria tähtede spiraalikujulisest asetusest. Tsükli lõpetab suurepärane lakooniline luuletus: „Iga päev kirjutab meile“. Seal pole ühtki üleliigset sõna. Sellesarnaseid lühikesi, kuid väga mõjuvaid tekste on kogus veelgi, näiteks „Aeg sõitis“ (lk 129). Kuid mõned luuletused on ehk liigagi suletud ja salapärased, nägemuslikud ja arvustajale tabamatud, või siis oma pikkuses natuke väsitavad. Õieti pole asi niivõrd pikkuses, kuivõrd löövuse kadumises pärast esimest salmi (nt lk 77, 89, 114-115). Et luule on ka ütlematajätmise kunst, siis vaimustavad mind pigem napimad, üleliigsete sõnade ja mõttekordusteta luuletused.

Kokkuvõtteks: see on kirev, särtsakas ja mitmesse suunda hargnev luule, mis viib lugeja taas sõnade võlumaailma, ärgitab koos autoriga küsima ja meenutama, vahel ka talle vastu vaidlema, enamasti aga asju selgemaks mõtlema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar