Helga Nõu üksinduse labürindis: otse ja mõistu

Kärt Hellerma

Hoolimata väga tõsisest ja siirast alltekstist, on Helga Nõu eesti kirjanduse üks jultunumaid postmoderniste.Otsinud üles viimse kui ühe Helga Nõu raamatu, mis mul kodus oli, ja tekitanud nendest lauale kõrge kuhja, jäin mõtlema, et mis siis nüüd saab. Kas on üldse võimalik öelda nende kohta midagi üldist, mis kehtiks tingimusteta; kas saab neid mingi kujundiga hõlmata, kas seal on midagi sellist, mida annaks kergesti lahterdada, sildistada, liistule tõmmata, analüüsida, prepareerida, osadeks jagada – allutada see kriitiku võimukale pilgule, mis, nagu  teab igaüks, kes kirjandusest kirjutama ja rääkima on pidanud, erineb kardinaalselt tavalise lugeja pilgust?

Lugeja võtab teksti vastu emotsionaalse tervikuna, aga kriitik tõlgendab, annab hinnanguid, keskendub vaid mõnele motiivile, ideele, mõttele – ja esmajoones sellele, mis resoneerub tema enda maailmapildiga –, mis tähendab, et alati jääb tema vaatluse alt midagi välja. Vahel võib nii välja jääda ka midagi väga  olulist.

Iga kirjanik töötab aga vaistlikult igasuguse lahterdamise vastu ja loob oma kujundi, oma maailma, mis ei lase ennast lahterdada ja mis sisimas ei allu ühegi kriitiku diktaadile.

Niisiis, kui vaatasin seda kõrget raamatuvirna, kõigil Helga Nõu autorinimi peal, tundsin kõigepealt aukartust ja imetlust. Samasugust aukartust tundsin kord varemgi, nimelt siis, kui 1990. aasta kevadel esimest korda käisin  Uppsalas Helgal ja Ennul külas ja sain nende juures lahke ja südamliku vastuvõtu osaliseks. Meenub hetk, kui seisin raamaturiiuli ees ja vaatasin seda raamatute rida, mis Helga selleks ajaks juba kirjutanud oli, ning mõtlesin, kuidas on see võimalik: õpetajatöö, pereelu, majapidamise ja kolme lapse kõrvalt leida aega veel raamatute kirjutamise jaoks. Mulle tundus see natuke üleloomulik ja ilmvõimatu, ausalt öeldes ma kadestasin Helgat. Aga kui ma seda  Helgale ütlesin – et ma teda nende raamatute ja tema suutlikkuse pärast imetlen ja kadestan –, siis vaatas Helga mind talle omase pika ja sooja pilguga – selles pilgus oli nii südamlikkust, osavõtlikkust kui ka kaastunnet – ja ütles umbes nii, et eh, siin pole kadestada midagi, sul on veel su noorus, mul aga ainult need raamatud …

Nüüd, kui endagi raamatuid riiulis vaatan, ja kuigi neid pole ju palju, meenutavad nad mulle ikka sedasama nukrat paradoksi: mida rohkem raamatuid, seda kaugemale jääb noorusaeg. Olgu see teemale väikeseks emotsionaalseks sissejuhatuseks.       

Loova inimese üksindus

Olen Helga Nõu raamatutest mitu korda kirjutanud. Kui ma need lood nüüd, enne tema juubelit, läbi lugesin, nägin, et olen kirjutanud põhiliselt Helga raamatute vorminõksudest ja määratlenud nende žanri. Täna, tundub, jääb sellest väheseks. Vorm on ikka üks suur peitusmäng, ninapidivedamine ja veesegamine. Hoopis huvitavam on kiigata koore alla, sest tahaks ju ikka teada, millist elutunnet Helga looming endas kätkeb.

Tagantjärele tundub see hetk, mil me Helgaga Uppsalas tema raamatute ees seisime, olevat siiski tähenduslik. See puudutab otsapidi seda väga iseloomulikku paradoksi, mida Helga loomingu sisemine pale endas kannab ja millele panin seetõttu peakirjaks „Helga Nõu üksinduse labürindis: otse ja mõistu”.

Mis see tähendab? „Otse” on ehe argielu, saatuse kõikvõimalikud fopaad, hingevalu  hetked, lähikondsete mõistmatus, soovide ja tegelikkuse kokkupõrked, pealesunnitud tegevus … Ennekõike mõtlen ma siin kurbust. Kurbust elu ees jännijäämise pärast, kui täpne olla. „Mõistu” aga on kirjaniku käsitöö, mille alla käivad kõik narratiivid ja narratiivide katkestused, mis sünnivad üksinduse teadvustamisest ja selle lahendamise janust.

Õieti on loova inimese üksindus ju väga üldine teema, mis puudutab iga loojat, aga  vahetu kogemusena on see igaühele sügavalt eriline ja ainuomane: üksindus käib ju iga inimeluga kaasas, nii nagu käib iga inimeluga kaasas rohkem või vähem valu ja kannatust. See on üks elu paratamatusi, millega iga looja silmitsi seisab ja mida vastavalt oma loomusele ka interpreteerib. Nii nagu on eriline igaühe isiklik elujoonis ja selle läbikäimisega kaasnev toore teadmatuse koorem, millele võib looja loomingu  kaudu pakkuda leevendust ja lohutust, seda päriselt siiski lahendamata. Nimelt sõnastas Helga siis, sealsamas oma riiuli ees kaudselt ka ühe kahtlusega segatud mõtte, mida ta küll otse välja ei öelnud: kas nende raamatute väärtus ikka kaalub üles selle hinna, mida nende sünni nimel tuli maksta? See on ühe pereemast kirjaniku igavene dilemma, aga sel on siiski mu meelest õiglane ja loogiline lahendus: ühelgi andekal  inimesel pole õigust oma talenti välise surve ja ühiskonna vastukäivate ootuste tõttu maha salata. 

Labürindis tõde otsimas

Üksindus ja partnerlus, üksindus ja abielu on  teadagi väga vastandlikud mõisted-nähtused. Loominguprotsess on ikka väga üksildane tegevus, mis välistab kas või mõneks ajaks partnerluse, sest partner ainult segab kirjutavat inimest, kui viimasel parasjagu on inspiratsioonipuhang. Loominguprotsess lihtsalt kisendab privaatsuse järele ning partner võib siis ennast tunda ülearusena ja segavana. Juba siis, kui partnerlussuhtes on üks osapooltest kirjanik, on see teisele paras katsumus. 

Aga kirjanik ei saa ka teisiti. Mõningane meelehärm, mis üksteisele valmistatakse, on paratamatu, sest looja ei eksisteeri väljaspool üksindust. Nii et see pole kindlasti ainult abielupuhkus, mida Helga oma raamatute kaudu endale võtab – see pole mingi lõbus vaheldus või niisama trotslik seiklus, et saada peremuredest rahu, see pole lihtviisiline põgenemine abielust ära või välja. See pole üldse puhkusereis või meelelahutus, vaid piinarikas, rahutu ja sunnitud minek, seotud kutsumuse ja sisima vajadusega, tihtipeale üks suur piin ja kannatus, häda ja viletsus.

Kui pehmemat sõna otsida, siis on see palverännak, tasakaalu otsing, tõe retk. Helga peategelased on kõik tundlikud ja üksildased hinged, kes otsivad elu mõtet, kes valulevad ja piinlevad elu arusaamatuse pärast ning otsivad lahendusi oma olemuslikule isoleeritusele, sügavale kuristikule, mis on nende ja  maailma vahele kärisenud. Igaüks tahab kuidagi kompenseerida oma eraldatuse tunnet, sest keegi neist ei tunne end maailmas päriselt kodus olevat. See on ju hästi tuttav vastandus: tundliku isiksuse ja ühiskonna vaheline konflikt, mis on sisult üks, aga tabab kõiki erinevalt.

Helga Nõu tõeretkele, üksnes temale iseloomulikule loomingulisele otsingule abstraktset ja sümboolset vastet otsides jäin  pidama labürindi kujundi juurde. Helga Nõu raamatute tuumkujundiks sobib labürint küll, sest labürint on suletud, ohtlik keskkond, kus tuleb kõndida erksa ja avatud meelega ja olla väga tähelepanelik, et mitte ära eksida.

Labürint sümboliseerib just säärast eksistentsiaalset otsingut ja teekonda, minekut kusagilt kuhugi: näiteks minevikust tulevikku või pimedusest valgusesse. Labürindi kujundisse võib kokku võtta ka nüüdisajale omase  olemise absurdi. Pealegi on labürint ka hõlpsasti visualiseeritav – nii märgiliselt kui ka reaalsena. Labürindis hargneb tee igal sammul ja pakub labürinti sisenenule mitmeid valikuvõimalusi. Üks labürindi seletus on see, et sinna minnakse teatud keskpunkti otsima, ja kui keskpunkt leitud, siis tullakse juba teist teed pidi tagasi. Mõnes labürindis viib selge rada keskse tõe poole, teised on raskemad, kus tee  pidevalt hargneb ja ainult üks teeots on õige. Labürinti on raske siseneda, ent veelgi raskem on sealt väljuda ja ainult tark leiab sealt õige tee. Nii võib labürindi motiivi käsitleda ka kui teadmise ja teadmatuse vahelise dünaamika peegeldust. Labürindi õpetlik müstika võikski ehk peituda asjaolus, et kui sinna sisenenu on labürindi keskel tõe juures ära käinud, väljub ta sealt juba kellegi teisena, eeldatavasti endisest targemana. Labürindist väljapääsu otsimist on tõlgendatud ka millegi kaotatu tagasisaamise otsinguna. Unes nähtud labürint pidi tähendama otsustamisraskusi. Labürinti kasutati muide renessansiajastu parkide maastikukujunduses, ja siis vürtsitasid labürindi-kujulised hekid armuasjade ajamist mõningase salastatusega.       

Teadmine ja teadmatus

Helga Nõu romaanide tegelased ajavad tema raamatutes küll ka armuasju, aga rohkem on seal tegemist hõlmavamate vaimsete küsimustega, elamise kunstiga, elumoraaliga laiemalt: tarkuse ja rumalusega, teadmise ja teadmatusega. 1993. aastal ilmunud romaanis „Inimvaresed” leiab selle peategelane Maarja, et elu mõte on teadmatuses. Mustlane, kes talle mõned olulised elusündmused ette ennustas, rikkus selle teadmatuse ära ning tal on väga raske olla ja elada, kui ta teab, mis tuleb.

Tsiteerin: „Elu mõte tugineski ju teadmatusele. Mustlane oli seganud ta elu teadmisega. Keegi ei tahtnud tegelikult teada. Maarja oli olnud rumal ja maksnud kolmkümmend krooni ja pidi nüüd siis selle eest kannatama. Viga seisis selles, et ta ei teadnud küllalt palju.  Aga oleks ta teadnud rohkem, oleks ta olnud veelgi õnnetum”.

Säärane kõige avaramate eluküsimustega seotud teadmise ja teadmatuse vaheline pinge on Helga loomingu üks olulisemaid käivitajaid. Ühtaegu tähendab see ju inimlikku huvi ettemääratuse ja saatuslikkuse, ühe kindla ja vääramatu kulgemisjoonise vastu, mis inimelus varjatult toimib. Selline huvi teeb Helga Nõu romaanid lugejale lähedaseks, hoolimata sellest,  et tema raamatud on täis liigagi kirevaid sündmuspöörakuid ning kirjandustehniliste võtetega mõnikord üle koormatud. Juba esikromaanis „Kass sööb rohtu”, mille sõlmituse moodustab ühe koolikarnevali kirjeldus, kogeb kassikostüümi rõivastunud peategelane ühel hetkel tunnet, et ta on kõik selle juba kord varem läbi elanud: Tsiteerin: „Korraga tuleb tal selline ängistav tunne, nagu oleks kõike kord läbi elanud. Kuskil varem näinud  iga pisiasjani. Klouni, kes patsutab kõhtu, mustas supeltrikoos tüdrukut, kes õlapaelu kohendab, lambisirmiga pikka poissi. Kõike oli ta varem näinud ja peirinud. Kas unes või … või mõnes varemas elus, sest tegelikkuses ei olnud ta siin enne olnud. Hakkas ta hulluks minema?

Ja see ei olnud kaugeltki esimene kord, kui tal niiviisi oleviku-mineviku piirid käest kadusid, sõreda liivana sõrmede vahelt jooksid, jättes  vaid järele tundmuse. On ja oli … kuskil … kunagi ja praegu … Aga kus ja kunas? Ta ei osanud küll järgmist sammu otseselt ette öelda – oli selle ajutiselt unustanud –, kuid niipea, kui saabus hetk, teadis ta, et teadis. Et oli seda juba varem teadnud”. 

Elada on tunda valu

Näib, et lisaks labürindile on Helga romaanide meeliskujundiks nimelt karneval – see on lausa taktikaline ja vägagi teatraalne kirjandusmudel, mida kirjanik erinevate narratiivide abil presenteerib –, mis tähendab üht lõpmata köitvat, aga ka kurnavat mängu teadmatusega, mängu maskide all ja rollide kaudu. Pane mask ette ja sa vabaned oma tüütust  isikust, mõtleb juba romaani „Kass sööb rohtu” peategelane, kes kannab karnevalil kassikostüümi ja kassimaski. See on ju üks kõigiti tuttav paradoks: tõde peitev mask muutub isikuvabaduse sümboliks. Vabaneda oma piiridest, vabaneda kohustustest, vabaneda vastutusest, vabaneda üldse kehalisest olemisest – see ju ahvatleb.

Näib, et siin peidab end laiem küsimus rollimängudest ja nende tähendusest. Kas nii, pimesikumängu, absurdi, võõrituse kaudu seistaksegi lõpuks tõe ja vabaduse lätteil? Kas nii ületataksegi elu raskus ja valu? Helga Nõu tegeleb nende küsimustega pingsalt.

Romaanis „Inimvaresed” arutleb peategelane Maarja: „Elada on tunda valu. Kas peab see tingimata nii olema? Vist küll, sest valu see oli, mis Maarjat nüüd oli tabanud. Mida rohkem ta tunnetas elu, seda pakitsevam oli valu, mis ei lasknud teda öösel magada ega  päeval õieti ärkvel olla. /—/ Miks ei ole võimalik ühendada elu ja õnne?”. Jah, miks see ei ole võimalik? Kes seda teaks?

Lõpetuseks näib, et väga tõsisest ja siirast alltekstist hoolimata on Helga Nõu eesti kirjanduse üks jultunumaid postmoderniste. Ta kirjutab ümber klassikalisi tüvitekste, läheneb jumalavallatult nii Lutsule, Bulgakovile kui ka piiblile. Ta plagieerib ja kloonib, tema fantaasia  ei tunne piire. Ta veiderdab ja taandab, tekitab koomilisi puänte ning esitab samas ootamatult tõsiseid küsimusi. Ta lööb segi originaali ja koopia vahekorra ja viitab irooniliselt nüüdisaja kultuuripildile, kus koopial on suurem tähendus kui originaalil. Helga Nõu on nii realist kui ka sürrealist, nii psühholoog kui ka maag. Ja muidugi on ta tõeline kirjanik. Ta läheb näiliselt elu pakutud kaosega kaasa, aga ometi ei lepi ta kaosega, vaid  töötleb seda omatahtsi, koostab sellest fiktiivseid kujutluspilte, makette ja mudeleid. Tema karnevalinarratiiv on ajanud õige uhkeid siirdeid, ühendanud endas vormieksperimente ja valulist sisu, osavat groteski ja jahmatavat absurdi. Ühte ja selget elujoonist aga ikkagi pole. On üks suur ja salapärane paljude keerdkäikudega rajatis. On sisenemise ja väljumise teed. On labürint.  See, mis on Helga Nõu loomingus algusest peale samaks jäänud, on mingi emotsionaalse avaruse tunne ja teatud tütarlapselik puhtus. Tema raamatuid lugedes tajud: kuigi elu on tihti kõle ja sunnib peale arusaamatu tegevuse ja olukorra, on tunneli lõpus alati siiski valgus, kas või väike hägune-udune kiir.

Teksti aluseks on ettekanne Helga Nõu 75. sünnipäeva puhul peetud sümpoosionil 8. septembril 2009. aastal. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming