Head pead need „HeadReadi” pead!

Doris Kareva

Kaua sai tänavu kirutud seda kahtlevat, kiratsevat kevadet; ei tahtnud ega tahtnud teine tulla. Ja kui ta siis lõpuks pärale jõudis, puhkes kõik, mis vähegi võis, kohemaid ja korraga, päris pööraselt õitsele. Samal ajal kui Rotermanni kvartalis kõlasid orientaalsed rütmid, pöörlesid dervišid ja aeti välja kurje vaime, sai imestleda maailma noorimat köietantsijat ja teha tutvust iidse tiibeti tarkusega, rüütus Kirjanike Maja pidulikult kuuserohelisse ja apelsinikarva võrkloori ning vanalinnapäevade turumelu kohale kerkis esimest korda ekraan, mis andis igale juhuslikulegi möödujale aimu majas toimuvaist vabade vaimude vestlusist. Mõnes mõttes mõjuski see eriti hästi just vabas õhus, sest seekordne festival veenis ilmselt ka kõige vastupuiklevamat ametnikku Kirjanike Maja ventilatsioonisüsteemi kaasajastamise vajalikkuses. Viie aastaga on „HeadRead” kasvanud selgepiiriliseks ja esinduslikuks kirjandusfestivaliks, mille külaliste nimekiri on muljetavaldav, sel aastal näiteks Tom Stoppard, Jennifer Johnston, Charles Stross, Sofi Oksanen, Paolo Nori, Rosa Liksom jmt, ja kus esile tõuseb ka eesti kirjandus kogu oma žanrikülluses. Parimail hetkil või vähemasti ideaalis mõjub ta hästi hooldatud bonsaina, kus ilu- ja aimekirjandus, armastus-, krimi-, ulme- ja ajalooromaanid on hästi tasakaalus, kus ülev poeesia sujuvalt põimub karmi kirgastava realismi, keeleavastuslike plahvatuste ja ulja ulakusega. Vaheldusrikas programm pakkus midagi põnevat igale mõeldavale lugejatüübile, alates neist, kes veel vaid veerivad.

Festival kui vestlus

„HeadReadi” festivali maskotiks nimetatud karismaatiline briti kirjanik Jason Goodwin, kes järgmisest aastast jätkab toimkonna liikmena, võttis tabavalt kokku kirjaniku töö olemuse ja festivali tähenduse. Tema sõnul on kirjanik häbelik elukas, keda ei ole palja silmaga kerge näha – ta näeb enamasti välja nagu kõik teised – ja kes töötab üksinda, kuude kaupa. Muidugi, vist igal kirjanikul on oma lugu kirjanikuhäbist, mõnest korrast, kus nad on lubanud oma uuest teosest näiteks raamatupoes kõnelda ja autogramme anda – ja kus kohale pole ilmunud pea ühtegi huvilist. Mitte et neid ei leiduks, lihtsalt just sel päeval on neil kas midagi muud ees või pole nad mingil põhjusel üritusest teada saanud.

Jason Goodwin sõnastab selle nii: „Festivali mõte on väljendada seda, mis jäi hääletuks. Mõte on selles, et töö tõstetakse leheküljelt välja, kirjanik toolist välja, lugejad raamatutest välja, ning nad kõik tuuakse võidukalt kokku ühte kohta, üheks ajaks; pidades ühes suures kirjanike, lugejate, kirjastajate ja kriitikute kogunemises kinni aja-, koha- ja tegevusühtsusest. Mõte on selles, et kõik tuuakse kokku vestlusse.”

Eks just vestluse käigus avanebki inimese olemus kõige selgemini; pähe võivad turgatada mõtted, mis kabinetivaikuses temast kaarega mööda käivad. Tõeline dramaturgikunst on aga laval kokku viia just need autorid, kes teineteises põnevaid alasid valgustavad, uutmoodi lähenemisnurki avavad. Eriti puudutab see muidugi eesti autoreid, kelle looming on suurele hulgale lugejaist niikuinii hästi tuttav.

Tänavused vestlejad olid kõik hästi valitud ja võrdväärsed partnerid. Kas kõnelus kujuneb teineteise proovilepanekuks, vastastikuseks õlalepatsutuseks, viisakaks mõttevahetuseks või ühe osapoole loomingu avamiseks, sõltus niihästi vestlejaist kui ka vestluse suunajaist. Hilisemaist kuuldud kommentaaridest olgu üks ära toodud: „Mutt-Kivirähk kujunes etenduseks, kus Muti mõte ise urust välja ronis ja Kivirähka käike uuristada katsus. Helme-Raud jäigi varitsusheietuseks, kumbki ei väljunud ridadevahelistest kaevikutest ning vahendaja appetizer’ita läksidki intellektuaalid teineteise lõunasöögina kaotsi, pealtkuulajad lahkusid tühja kõhu tundega.” Tom Stoppardi ja Toomas Hendrik Ilvese mõttevahetusest räägivad selget keelt fotod Kirjanike Maja ette kogunenud inimhulkadest, pilgud ainiti ekraanile naelutatud. Festivali kodulehelt www.headread.ee leiab rohkesti informatsiooni, rõõmu teeb heatasemeline tehniline teostus ja järelvaadatav salvestus.

Kirjutatud on

Festivali bukletis märkab mitmeidki eelmise aasta kirjanduspilti hästi iseloomustavaid või isiksust tabavaid sõnastusi: Veronika Kivisilla kui tasane argiste kildude luulekslihvija või Marko Mägi kui südamlik lakkekrants ja udupilguline absurdimeister. Esile tõusevad Elo Viidingu täpne, lõikav keelekasutus ning Asko Künnapi mõjujõuline, võimsaid kujutluspilte ja tulevikufantaasiaid esilemanav hääl, avanevad Maarja Kangro iroonilised, psühholoogiliselt täpsed sissevaated moodsa, rahvusvahelise ja eneseteadliku naise ellu, Urmas Vadi isikupärane viis kombineerida isiklikku elu ühiskondlike stereotüüpide ja fantastiliste elementidega, Meelis Friedenthali esikromaani ajalooline detailitaju ning kangastuslik atmosfäär … Küll aga võiks tulevikus kaaluda mitmete autorite puhul paratamatult korduva fraasi „ei vaja tutvustamist” asendamist kas või kokkuleppelise kriksadulliga nagu mõnedes menüüdes, märkimaks toidu orgaanilisust või hoiatamaks erilise vürtsikuse eest.

Omaette meeliülendava kirjanduspalana mõjub lõiguke: „Festivali lõpetav, ühes Uue Maailma linnaosa hoovis, ühe ligadi-logadi maja keldrikorrusel asuva „Kapsaste”-nimelise kooskäimiskoha taga toimuv luulelugemine on sündmus, kus „HeadRead” vaikselt, aga vääramatult suvealguseks üle läheb. Loetakse luulet, mis tõuseb nagu lõkkesuits avatud akende ja taeva poole, tehakse head süüa ja süüakse hea isuga, puuriitade vahel ning aedade, jalgrataste ja puude otsas on näha kasse ja Erko Valku, päev vajub vaikselt õhtusse ja kõigil on mõnus. Võib-olla läheb hiljem tantsuks, võib-olla mõnusaks püstijalaunenäoks. Üheks hetkeks võib teid Koidu tänava kandis tabada tunne, et muretsemiseks pole tõesti põhjust”.

Nagu kinnitab Jason Goodwin, on just selline intiimsus ja sõbralikkus väliskirjanikele meeldiv üllatus. „See on väike linn väikeses riigis – ning vahest tõmbab neid Eesti juures midagi peaaegu allegoorilist, otsekui oleksid nad muinasjutumaal: teisisõnu sellisel maal, milliseid kirjanikele meeldib ise välja mõelda, ja kus kõik on pisut erksam, pisut teravam, omavahel pisut rohkem seotud kui mujal. See on hea paik vestluseks.”

Hea ja parem

Ideaalis võiks kujutleda ka veel festivali staabiks kohandatud kohvikut või Harjumäele püstitatud telki, kus esinejad kas siis palavuse või vastupidi, tuule ja vihma eest varju leides omavahel tee, kohvi või karastava klaasi taga mõtteid vahetada ja muljeid võrrelda saaksid. Hea oleks sealsamas ka keha kinnitada ilma turistide seas tunglemata.

Sest kui huvitavad esinemised ka poleks, järjest ühes kohas päev läbi neid kuulata pole vist kõige kirglikumalegi kirjandussõbrale jõukohane. Rääkimata samal ajal Nõmmel või Metsakalmistul, apteeker Melchiori või hoopis Ott Sandraku mõtlemapanevail radadel jalutamisest.

Kahjutunde mõnestki väärt üritusest ilmajäämise pärast korvas vähemalt osaliselt aga õrnalt laulupeohõnguline festivalielevus, mingi eriline meeleliigutus ja kokkukuulumistunne, rõõm selle üle, et Eestis on ja eesti keelde tõlgitakse nii erinäolisi kirjanikke. Selline pidu sõnas eneses saab sündida ainult tõsise ja pühendunud koostöö tulemusena. Kiitus korraldajaile!