Ühe tüdruku sisemine kaitseala

Mihkel Kaevats

Kaevats proovib kõneleda Ehini luulega. Kristiina Ehin. Kaitseala. Huma, 2005.

Vestlesin umbes aasta tagasi ühe vanema kolleegiga Eesti kirjanduskriitikast. Ta kurtis, et kaasaegne kirjanduskriitika täidab rohkem tootetutvustaja rolli. Kriitik peab arvestama alati, et tema on üks vähestest, kes raamatut lugenud on, ja seetõttu on ta vastutav soovitamise-mittesoovitamise (seega ka ärilise edu) eest.

Mul on hea meel, et saan kirjutada arvustuse äriedu mõjutamata. Kristiina Ehini värsket luulekogu ?Kaitseala? on paljud minu vestluspartnerid lugenud ja inimestel on selle kohta juba arvamus kujunenud. Seda, et ?Kaitseala? on populaarne, olen ise raamatupoodide Top 10test möödudes näinud ? vestluste põhjal tundub, et tegemist pole kinkeraamatuga, mida keegi päriselt ei loe. Minus tekkis teatavat laadi ärevus: ei mäleta viimasest ajast ühtki uut luuleraamatut, millest luulega mitteseotutel nii palju öelda oleks. Nõnda täidab ?Kaitseala? lünga vähemalt noorema põlvkonna kirjanduslikus vestluses. Selline lüngatäitmine ongi kirjanduse jaoks kõige olulisem, ja kui mõni raamat selle saavutab, pole vaja pikka aega teha järjekordset konverentsi kirjanduse müüvusest. Kirjandus ei sünni ju ainult kirjutamisest, arvustamistest või lugemisest. Kui puudu jääb kirjanduse suhtlus läbi oma lugejate, siis kirjandus vaikib. Ent Ehini raamat juba räägib.

 

Vaikiv luule

 

Eesti luulest on nii viimase 15 aasta lõikes suurel määral puudu lüürilisus. Lüürilisuse teadlik vältimine või suisa mahategemine on omakorda tekitanud rohkem või vähem teadliku vastureaktsiooni. Ma ei taha ega saagi Ehinit kuskile -ismide lahtrisse panna, kuid tema lüürilisuse püüded on ilmsed. Ehini looming kannab edasi ja säilitab teadlikult vana traditsiooni, vanamoodi luuletamise ja olemise kunsti.

Kristiina Ehin pole ?looja ja hävitaja?, ta ei mässa iseenda vastu, väljendab ju säilitamist raamatu pealkirigi ? ?Kaitseala?. Viimase kolme aasta jooksul on Ehin välja andnud kolm luulekogu ning mulle tundub, et suund praegusele sai võetud juba 2002. aastal ilmunud ?Simunapäevaga?. Avaldatud raamatutes pole hüplemisi ega kõikumisi. Nõnda pakub ka ?Kaitseala?, kuigi mahukas, oma luulekeele ja temas jälgitava looga ühtlast lugemist.

Luuletused mulle vahel isegi meeldisid, kuid paraku see osa kogust (luuletustele lisaks on raamatus veel päevik) ei rääkinud minuga. Just kõnetamist pean luule puhul aga kõige olulisemaks. Luule ei tohiks lasta end kõrvalt vaadata, ta peaks endasse tõmbama ? kõnetama.

Küsimus on eelkõige poeetilises keeles. Ehini keel on aasta-aastalt aina täiustunud, ilma suuremate tõusude ja langusteta. Tulemuseks on äratuntav Kristiina Ehini stiil. Võib-olla see mind häiribki: et Ehin teab ja kirjutab, tunneb ja kirjutab, oskab ja kirjutab. Ent neile, kes eelmisi raamatuid on lugenud, ei paku seekordne suuri üllatusi. Küllap häirib  seegi, et adun teatavaid manerismi jooni. Tema poeetiline positsioon on alatasa moraalselt kindel ja edasiantavad seisukohad suhteliselt selged. Kui lahendamist vajab mõni ökoloogiline või sotsiaalne probleem, on lahendused ?Kaitsealas? olemas (ja ma olen nendega sageli päri!). Kas luule eesmärk on anda üheseid moraalseid vastuseid? Pigem mõjuvad Ehini selged hoiakud palju sümpaatsemalt tema päeviku katketes.

Ei saa küsida edasikandjalt ja säilitajalt mässu. Ei oleks vajagi, tema rahu on juba ise mäss eelnevate mässajate vastu ning sellisena stiilne. Ühes ?Simunapäeva? arvustuses nentis kriitik, et Ehin on valinud esimesest kogust (?Kevad Astrahanis?) vaid ühe suuna ja jätnud teised võimalused kasutamata. Ta on valinud ühe struktuuri, kohandab oma teemasid sellega ega lase igal teemal enesele eraldi struktuuri leida. See muudab luuletaja maailma veelgi autorikesksemaks ja vähendab teemade unikaalsust. Ehinil puudub vajadus iseenda vastu mässata ja midagi täiesti uut iseenda sees otsida. Nendel, kellel on Ehini suhtes mingisugune eelarvamus (ükskõik siis, kas hea või halb), ei ole tarvis seda kuidagi muutma hakata. Luuletaja ise seda teha ei ürita.

Ehini keel on voolav, tema kujundid algriimilised ja vanamoodsalt kaunid. Aeg-ajalt ajendab mõni sõna või kujund terve ahela ja vahel on sellised käigud nauditavad. Olen Ehinit kuulnud ütlemas, et igasugune algriim ei tasu ära, et alati ei peaks sellele teele libisema. ?Kaitsealas? on autor niimoodi libisenud üsna palju. Nii ongi tema kujundid rahulikult hajevil ja laineil edasitriivivad, mitte liialdavad, kuid tihti mitte ka teravad, suunatud. Võib-olla ei peagi luule ?lõikama?. Ehin eelistab voolamist, mitte katkestamist ? kui tema kujundid vahel lõikavadki, pehmendab ta neid järgnevatega.

 

Päevik on luulelisem

kui luuletused

 

Olen kõnelenud vaid ?Kaitseala? luuletustest. Aga aeg-ajalt ilmuvad luuletuste sekka ka päevikukatked. Nendes avaldub kaitseala, Mohni saare elu ja sündmused, kirjutaja mälestused ja mõtted. Lihtne ja ilus päevik. Lugesin esimesel korral läbi just kõik päevikukatked ja luuletustest vaid üksikud. Millegipärast hakkas mulle kallis inimene ette lugema samuti vaid päevikut ja mitte luuletusi. Hiljem põhjalikult lugedes märkasin eri ?anride vahelisi seoseid. Kuid raamatu selgroog oli end päevikuna loonud ja ?pärisluuletused? ainult seostusid nendega.

Kristiina Ehin on päevikus palju inimlikum ja lähedasem kui luuletekstides. Puudub liigne ilustatus, poeetiline ülekoormatus ? autor saavutab nendes palju suurema mõju, kõnetamise. Lühikesed ja löövad, lihtsad ja südamlikud ? ehk on nendes enam luulet kui Ehini luuletustes? Ma ei hakka arvama, kas autor pani need raamatusse luuletekstidena või mitte, lugesin neid ikka luulena. Poeetiline ?mina? on seesama, aga keel sootuks teine. Rahvaluule-juured, mis toidavad kogu Ehini luulet, saavad ka päevikus oma olulise osa. Mina, kes ma oma võhiklikkuses olin pidanud eelmise kogu pealkirja ?Luigeluulinn? veidi võikaks (teatav vastumeelsus on jäänud senini), mõistsin ühes päevikukatkes kirgastatust luigeluust.

Teisest päevikukatkest selgub ka, et kaitseala on ühe noore handi tüdruku nägu, mida ta peab varjama. Sellest lausest peale meeldib mulle ka raamatu pealkiri ? ?Kaitseala?.

 

Eelkõige naiselik luule,

mitte naisluule

 

Mulle meeldib ?Kaitseala? naiselikkus. Varem on Ehin rohkem tähelepanu pööranud naisõiguslusele, nüüd naiselikkusele. Selles on ehk mingit alistumist, mingisugust tõdemust, et ei saa pageda oma soo eest. Ühes päevikukatkes ta kirjeldabki ?müütiliste? soorollide ilu ja nende pehmenemist tänapäevases maailmas. Ehini naiselikkuse jõud on palju tugevam kui tema naisõigusluse jõud. Kauni armastusluule ja mehekujundite kõrval paeluvad rohkemgi naise kirjeldused, naiseks olemine ja teiste naiste nägemine. Kunagi pole ma sallinud määratlusi ?mees- või naisluule?, see on juba piirav ja vangistav ning hindaja positsiooni kindlustav. Nii soovingi jätta Ehini sellest määratlusest välja ja lihtsalt nautida tema naiselikku tunnetust.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming