Hasso Krull: „Luuletus oskab öelda asju, mille peale luuletaja ise poleks kunagi tulnud.”

Jan Kaus

Selle aasta jaanuarikuu Loomingus, arvustades Hasso Krulli luulekogu „Neli korda neli”, kirjutab Aare Pilv: „ ... viimase kümnendi eesti luule võtmeisik on Hasso Krull. /---/ Krull pole viimase aja eesti luules n-ö „liider” või „paavst”, ta ei ole päriselt „peavool”, kuid ometi mõjukas luuletaja. Ja ma ei pea siin silmas ainult või eelkõige seda, et temalt pärineb nullindate  luule suurteos „Meeter ja Demeeter”, vaid seda, et tema luule intonatsioonid ja teemad näivad olevat kuidagi kiudjalt või risoomselt muust parajasti kirjutatavast eesti luulest läbi kasvanud”. Selle valguses tundub ehk igati sobiv, et Eesti Kultuurkapitali luuleauhind nullindate viimase, 2009. aasta loomingu eest määrati just Hasso Krullile. Kümnendi algul pärjati muide sama auhinnaga tema luulekogu  „Kornukoopia”. Sirp soovib oma kaasautorile Hasso Krullile palju õnne ja esitab auhinna valguses mõned küsimused.  FOTO: Piia Ruber      

 

Jan Kaus: Sa oled kõrgelt hinnatud nii luuletaja kui ka esseistina. Eelmine aasta oli selles mõttes märgiline, kuna sul ilmus nii luulekogu „Neli korda neli” kui ka esseekogu „Paljusus ja ainulisus”. Kumb kirjutamise vorm on sulle endale südamelähedasem ja miks?

Hasso Krull: Luuletus on minu meelest kõigi teksti loomise võimaluste kokkuvõtlik mudel.  Essee kirjutamine on samuti ühe luuletuse kirjutamine, aga seal tuleb lahti rääkida kõik asjad, mis luuletuses peidetuks või nähtamatuks jäävad. Tuleb kõik eeldused nähtavale tuua, nii palju kui saab, ja pidada justkui kahekõnet kellegagi, kes esitab küsimusi iga uue mõttekäigu puhul. Sedasama tehakse näiteks luuletust analüüsides, ja luuletuse tõlgendamine ongi üks lihtsamaid viise esseed kirjutada – tõlgendus lihtsalt kirjutab luuletuse  uuesti, kirjutab ta lahti, lisab seletusi, improviseerib arendusi. Samamoodi võib kirjutada ka esseed, jättes eeldused välja ütlemata ja järeldused alati lugeja enda teha. Siis tuleb välja luuletus. Luuletus on seega nagu essee, mille loomise protsess on ümber pööratud: seal, kus esseed kirjutades kaks asja omavahel seotakse, hüpatakse luuletuses kohe kolmanda juurde, lünkade täitmise asemel tekitatakse ootamatuid küsimusi  seal, kus neid tavaliselt ei teki. Ellips on luuletuse loomisel alati olulisem kui metafoor. Võiks öelda, et essees on metafoori roll isegi suurem, sest kogu taust tuleb ära seletada ja laiali laotada – metafoor tõuseb siis tavalisest võimsamalt esile, justkui kummaline element maastikul, mis võib saada orientiiriks. Luuletuses metafoor enamasti nii teravalt meelde ei jää. Tundub, et just seepärast ongi luuletus  kirjutajale alati lähedasem. Seoste loomine, loogiliste konstruktsioonide ehitamine viib ju teksti selle tegijast kaugemale, lisab distantsi. Luuletusega on aga nõnda, et ta saab valmis juba enne, kui luuletaja on jõudnud taibata, mida see luuletus õieti ütleb. Päriselt ei saa luuletaja ise oma luuletusest kunagi aru. Ta ju näeb, et kõike seda, mida veel oleks võinud öelda, on üle mõistuse palju, tema aga püüdis öelda võimalikult vähe … Ja ometi oskab luuletus  öelda asju, mille peale luuletaja ise poleks kunagi tulnud. Selle jutuga ei taha ma öelda, nagu ei võiks esseesid kirjutada kõige südamelähedasematel teemadel – vastupidi, ainult sellistel teemadel peakski neid kirjutama.       

„Neli korda neli” on luulekogu, mida on lihtne lugeda. Lihtsad lood ja mõttekäigud, mida mõistab või suudab jälgida ka ilma filosoofilise haridustaustata lugeja. Piret Viires räägib oma äsjases nullindate käsitluses „uuslihtsusest”, tuues sellise tendentsi üheks näiteks sinu „Talve”. Tundub, et „Neli korda neljas” jätkatakse neid teemasid ja vaateid loodusele ning kõiksusele, mis „Talveski” tugevalt esil. Kuid mitte ainult. On kerge tähele panna, kuidas sinu luules on esile kerkinud intiimne, meeleline aspekt, soe rõõm inimkeha lähedusest. Kuidas sa ise näed oma värsket kogu varem kirjutatu taustal? Milliseid rõhuasetusi ise esile tõstad?

„Neli korda neli” on tõepoolest üles ehitatud  teatavatele kordusvõtetele, mis muudavad luuletuse kiiresti läbitavaks. Sama fraas kordub küll erinevates seostes, aga ta on hõlmatud väikesesse jutustusse, mis tekitab tunde, et tähendus saab lugeja silme ees valmis ja omandab arusaadava, justkui „ümmarguse” kuju. Mul pole midagi selle vastu, kui niisugust kirjutamisviisi nimetatakse lihtsaks. Aga ma ei tea, kas kõik need luuletused tegelikult on ühtviisi lihtsad. Olen küll kirjutanud neid nii, et  teha teksti vastuvõtt ja teemade vaheldumine lugejale võimalikult mõnusaks. Aga õigupoolest on see rohkem kirjandusliku tehnika küsimus. Võib ju kirjutada ka väga keerulisi luuletusi, mille sisu on iseenesest lihtne. Samuti võib olla väga lihtsaid tekste, mis lähemalt vaadates muutuvad keerukateks. Mina ei taha sellest raamatust praegu ühtki asja esile tõsta. Tegin seda siis, kui raamatut kirjutasin, ja mulle tundub, et see kõik paistab  päris hästi välja. Kui mõni asi on peidetum, las ta siis ollagi peidetum. Kui ütled, et teatavaid aspekte on „kerge tähele panna”, siis küllap see ongi nii. Kui leidsid rõõmu, siis teeb see mulle rõõmu. Kui leidsid lähedust, siis see on mulle väga lähedane.   

Neli, kaheksa, kuusteist, kuuskümmend neli. „Neli korda neli” vorm on sisulise lihtsuse ja sooja ning pehme voolavuse taustal väga struktureeritud, korrapärane. Siin on taustal ka kaheksakanna kujund ja sümbol. Mis sind nendes arvudes ja kaheksakannas nõnda köidab?

Neli on suure tasakaalustava jõuga arv. Kui neli on topeldatud ja saanud kaheksakannaks,  siis on ta kosmiline, tal on kõik need loovad ja hoidvad omadused, mis kaheksakannaga seostuvad. See on teatav müütiline muster, mis seisab enda eest ise, ta on iseenesest kõnekas. Just sellised universaalsed mustrid aitavadki luuletekstil voolata, nad kannavad seda edasi ja lisavad talle oma väe, mida pole vaja kuidagi seletada. On olemas vormi enese sõnum, mis on vähemalt niisama tähtis kui see, millest luuletused räägivad või millele nad vihjavad.  Numbrid on sellise sõnumi elementaarne väljendus. Pehme voolavus ja korrapärasus ei ole teineteisest nii kaugel kui esialgu paistab. Nad tekitavad teatava kontrasti, aga just see kontrast võimendabki mõlemat poolust. Kui tegemist oleks muusikaga, siis poleks vaja küsida, kuidas korrapärane rütm sünnitab voolavuse. Vastupidi, küsida võiks seda, kas voolavust saab luua ka ilma korrapärase rütmita? See oleks alles trikk. 

 „Neli korda neli” paistab silma ka sellega, et taandunud on peaaegu täiesti sotsiaalne kommentaar, võitlus ühiskondliku ebaõiglusega.  Mulle tundub, et Sinu tekstides on siin-seal löönud aeg-ajalt välja teatud vastuolu – eskapistlik soov nautida kõiksuse kihilisust ja juua kultuuripärandi küllusesarvest ning seda häiriv vajadus valusalt aktuaalsetel teemadel teravalt sõna võtta (selle probleemiga haakub „Paljususes ja ainulisuses” sisalduv essee „Supermodell ja vagabund”). Kuidas sa praegu tunned – milline peaks olema loomingulise inimese positsioon poliitiliste ja sotsiaalsete küsimuste suhtes?

Arvan, et kirjandusel on oma poliitika, mis otseselt ei vaja mingi „täidesaatva võimu” abi. Ta teostub iseenesest, või siis ei teostugi, sunnivahendeid pole siin vaja. Aga et see nii oleks, selleks peab aeg-ajalt kõnelema kõigest – õiglusest ja ebaõiglusest, küllusest ja puudusest, mõnusatest asjadest ja vastikutest asjadest. Muidugi tekivad siis ka vastuolud. Aga nagu  ütles teine luuletaja, „vastuolu minus on nii suur nagu kogu inimlik kultuur”. See tähendab, et see ei ole inimlikust kultuurist suurem, ja õigupoolest ehk ongi see inimlik kultuur ise. Loomingulisel inimesel saab olla põhiliselt kaks positsiooni: üks neist on vastandumine, teine kaasahaaramine. Vastandumine on sõdalase hoiak, see tähendab pidevat valmisolekut, treeningut, rünnakutahet. Kaasahaaramine on midagi muud: siin häälestutakse kõigepealt  ümbrusele, võetakse vastu selle liikumised, nii nagu purjekas võtab vastu tuule, minnes tuulega kaasa. Aga lõppkokkuvõttes ei sõida purjekas mitte sinna, kuhu läheb tuul, vaid ühte teise kohta, kus tuul võib-olla samuti puhub – nii on ta teatud mõttes tuule endaga kaasa haaranud. Neid kaht hoiakut saab ka ühendada, umbes nagu hiina sõjakunstis. Mõlemad eeldavad häälestumist. Ainult see pilt, mis endast välja paista lastakse, on jäiga vastandumise  ja maheda kaasahaaramise puhul väga erinev.   

Kulka kirjandusauhindade žürii tõstis esile mullust kui tugevat luuleaastat – sellest ka lausa kuus nominenti. Millise mulje on jätnud  sulle eelmine luuleaasta? Kes on sinu lemmikud ja miks?

Žüriil oli õigus. Eestis kirjutatakse praegu palju huvitavat ja erisugust luulet, eelmine aasta näitas seda jälle. Nominente oleks võinud rohkemgi olla! Tähtis on see, et luuleraamat lugejaid vaimustaks, ja see võime on veel mitmel raamatul, näiteks Kristiina Ehini „Emapuhkus”, Triin Tasuja „Provintsiluule”, Jüri Kolgi „Barbar Conan peeglitagusel maal”. Muidugi ei vaimusta  need teosed üht ja sedasama lugejatüüpi, aga peaasi, et oleks olemas keegi, kes tunneb paljude teoste seas ära just ühe, mis ongi tema jaoks. Mind vaimustas 2009. aastal Mart Kanguri „Kuldne põli” (kirjutasin sellest Vikerkaares, nr 12). Selles raamatus on ühekorraga olemas terve hulk luulevõimalusi, mis omavahel haakuvad ja üksteist toetavad. Kanguri raamatuga võrreldes on teised seekordsed nominendid  (eriti Õnnepalu, Heinsaar ja Krull) väga ühtlased, seal joonistatakse välja teatavat korduvat mustrit, mis hakkab toimima tänu pidevale tagasitulekule. 

Lisaks luuletamisele ja esseistika kirjutamisele oled üks aktiivsemaid luuletõlkijaid  Eestis: sinu ja Kalju Kruusa loodud luuletõlkeid avaldav võrguväljaanne Ninniku tähistas just 10. numbri ilmumist. Milles seisneb luuletõlkimise võlu ja olulisus?

Luuletõlkimine on tegevus, mis nõuab kirge ja pühendumist. Võib-olla sarnaneb see natuke näitlemisega: tuleb sisse elada ühe hoopis teise luuletaja hingeellu ja mõtlemisse, tuleb osaliselt ümber kehastuda, et hakata vähehaaval taipama, miks ta kasutab keelt just  nõnda, miks talle teataval hetkel ilmuvad just sellised kujutluspildid jne. See on erakordselt intensiivne lugemine. Luuletuse sisemine ehitus ilmub pikkamööda nähtavale, ta tuksub tasakesi, muutub üheks omaette olendiks, kes mõnikord küsimustele heameelega vastab, mõnikord aga vaikib. Siis tuleb ise oletada. Mõne aja pärast ilmuvad nähtavale teed, mille võimalusi sa ei aimanudki. Samal ajal tuleb paratamatult minna järjest sügavamale omaenda keele sisse, õppida tundma oma keeleharjumusi ja kõike, mida päris igapäevased sõnad veel tähendada võiks. See on terve kosmos. Kui mõnda aega pühendunult luuletõlkega tegelda, muutub kogu keeletaju, ka iseenda tekstid ei ole enam samad, mis nad olid enne. Luuletõlge tekitab keeles juurde selliseid võimalusi, mille peale muidu ei tulekski. Äkki on sinu ees tekst, mis on küll eesti keeles, aga  mida poleks niisama lihtsalt eesti keeles kirjutada saanud. Siit avaneb uus virtuaalne ruum. Hakkad nägema, milliseid luuletusi veel võiks olemas olla, mida pole kunagi kirjutatud, mille kirjutajat võib-olla polegi veel kuskil … See paneb pea pööritama. Kõik luuletõlked ei pea ilmuma, nii nagu ei pea ilmuma kõik luuletused. Aga mõned neist peaksid kindlasti olema lugejatele kättesaadavad. Ninniku on üks võimalus eestikeelse  luuletõlke levimiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht