Happy end on oluline

 

Sass Henno, MERERÖÖVLIMÄNG. Troll, 2005. 102 lk.  

Karl Martin Sinijärv: Sass Henno tükib kirjandusse meeldiva jõulisusega. Romaan(i esimene osa), lasteraamat, heldekäeline avalik suhtlus, esinemised (noortele) lugejatele jne. Tõsi, see tulemine olnuks vähemasti mu jaoks muljetavaldavam, kui esikromaan “Mina olin siin. Esimene arest” tulnuks kõige täiega, mitte vaid avakolmandiku ulatuses. Praegu kummitab ka tema puhul see Eesti uuema aja romanistide häda, et nn romaanid pigem jutustuse mõõtu kipuvad olema (kui töökad ja tulemuslikud ulmikud välja arvata). Ja miks ei taheta kasutada vana head määratlust “jutustus”? Kui sellisest mahust piisab romaanivõistlustel esikoha võtmiseks, siis on vahest tegemist hoopistükkis terase turutunnetusega. Romaan, kuigi vaieldamatult vägagi loetavalt kirjutatud, jäi mulle siiski väheke hämaraks, küllap teema isiklise haakumatuse tõttu. Ometi tundsin sealgi selgesti ära Tartu, ehk küll mitte päris selle Tartu, mis endale omane ja lähedane. Hea, et teistmoodi (teine?) Tartu on üles tähendatud ja mine tea, vahest tähendatakse veelgi. Sootuks soojem Tartu aga avaneb “Mereröövlimängus”, mida pean kindlasti üheks viimaste aastate paremaks lasteraamatuks. Ja mida loodan võtta samuti kui esimest juttu ehk sündivast lastelugude sarjast.

Asko Künnap: Mina ju lugeda ei oska. Tõsi küll, lasteraamatuid olen veerinud. Aga pilte vaatan alati hea meelega.  “Mereröövlimängu” illustratsioonid on just sellised, milliseid olen juba pikemat aega eesti lasteraamatutes näha tahtnud. Pent Talvet on oma illustratsioonides osavalt ühendanud oma kindla ja isikupärase käejoone arvutigraafikaga ilma libastumata hetkel maailmas ülekultiveeritud sodi-podi-oi-kui-cool’ flaierimaailma. Lastele meeldib realism ja detailirohkus. Stiliseeritus ja visandlikkus, ükskõik kui virtuoosne see ka poleks, (mäletan ise, kuidas Asta Venderi kaanepildid takistasid raamatut kätte võtmast), ajab lapsed päris kurjaks. Talvet on leidnud üldistuse ja detaili hea tasakaalu. Väikesed vihjed äratuntavale Eesti ja täpsemalt Tartu aegruumile on nauditavad: Annelinna tüüpkorteri toa aken, jõelaev Emajõel jne. Samas ei muutu need koormavaks ega sega piltide universaalsust. Pakun, et prantsus- või rootsikeelse tõlke juures toimivad pildid peaaegu sama hästi.

 

K.M.S: Mingi kindla koha (antud juhul siis Tartu) arusaadavalt äratuntavaks kirjutamine näitab kirjaniku kutsemeisterlikkust. Isegi terake kahju, et Henno oma “Mereröövlimängus” korraks mainib Miina Härma gümnaasiumi, mis platseerib tegevuse konkreetselt Tartusse ja võtab soovijatelt võimaluse tunda sündmuskohtades ära mõne teise paiga palgejooni. Päriselt muidugi ei võta, lapslugejatel vaevalt on kohakuvandid kujunenud ja hää argine muinasmaailm on kujutatud virtuoosse sulega niikuinii. Piisavalt jämeda joonega ja väheste, ent kõnekate detailide abil ühendab Henno sujuvalt klassikalise päikselise/suvevihmase külalinna, mis mitmestki paremast lasteraamatust tuttav taamal aimatava tänapäevse tänavatuksumisega. Mul on küll põnev, ent kõhe tunda “Mereröövlimängu” lapsepõlveidülli taga kangastumas toda kõledat ja kurja linna, “rajooni”, mida kirjeldab võikavõitu naturalismiga “Mina olin siin”. Mitte et “Mereröövlimängus” probleemid puuduksid, need on täiesti olemas, aga täpselt lasteloole parajaks tembitud. Ja need leiavad lahenduse. Kiiduväärselt on Henno lastetekstis märksa enam Lindgrenit ja Rannapit kui Kenderit.

 

A.K:  Jah, ja Pent Talveti illustratsioonides on enam Lindgreni ihuillustraatorit Ilon Wiklandi ja Rannapi raamatutegelasi elusaks joonistanud Edgar Valterit kui näiteks Jüri Arrakut. Arrak on küll võimas maalikunstnik, olen keskkoolist alates südamest nautinud ka tema raamatuillustratsiooni, aga algkoolis ajasid need judinad peale. Wiklandi ja Valteriga seob Talvetit eelkõige mitte käekirja sarnasus, vaid oskus jutustuse ümber kolmemõõtmeline maailm luua. Ja Talveti noorust arvestades on tema parimad pildid veel tõenäoliselt joonistamata.

 

K.M.S: Hea oli lugeda. Olin just suvemajas vedeldes läbinud mõned lapsepõlve hittraamatud ja Hennot peale lugedes tundsin sula rõõmu, et hää lastekirjanduse traditsioon elab. Henno võib saada oluliseks lastekirjanikuks by all means. Korraks käis lugedes hirmuke hinge alt läbi, et äkki mätsitakse lõpp mingi modernse ebakõlaga ära, tuuakse räparealism sisse. Aga ei, Henno jagab matsu ja teab, et happy end on oluline. Ka võimaliku jätkumise seisukohalt. Lapsed jäävad selle raamatu juures rõõmsaks ja mina jäin ka.

 

A.K: Kui vannud, et lõpp on tõesti õnnelik, loen raamatu ka ise järgmisel pühapäeval läbi. Passiks veel mainida, et vanameistri Jaan Klõšeiko küljendustöö  “Mereröövlimängule” on klassikaliselt korralik ja hästi loetav. Oleme vist Eestis õnnelikult üle elanud perioodi, kus raamatuid kujundasid ja küljendasid arvutiparandajad ja masinakirjutajad – kirjastajatel on taas oidu see töö oskajatelt inimestelt tellida. Tahaks midagi negatiivset lõppu lisada, mõjuks eestipärasemalt, aga ei oska.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming