Happy end on igav

Jürgen Rooste

Andrus Kivirähal ilmus just uus raamat, novellikogu ?Jutud?.

Andrus Kivirähk, kuidas see raamat sul tuli? Kas kirjastaja ütles, et ole hea, pane nüüd kokku, või oli lihtsalt nii palju jutte kogunenud aja peale?

Kirjastajad on juba mitu aastat öelnud, et võiks novellikogu välja anda, aga ma pole siiamaani vedu võtnud. Ent nüüd mulle tundus, et mingi paras ports on valmis ja ega ma arvatavasti mingi lähema aasta-pooleteise jooksul neid juurde ei kirjuta. Mul käib see kuidagi etapiviisi.

Üldine trend on su kirjutatus ikka see, et sulle pühadused ei meeldi. Identiteedi alustalad, pühad asjad, on sellised, millega sul on alati kõige parem hakata nalja tegema? On see põhimõtteline mäss?

Ei, see ei ole kindlasti nii, et võtan järjekorras ette kõik nn pühad asjad ja üritan iga hinna eest midagi kirjutada, nagu tähejutud A-st, B-st jne. Eks ma kirjutan ikka nendest asjadest, mis on minu jaoks olulised või huvitavad. 

Aga mis see püha üldse on? See on selline ebamäärane asi, sellist pühadust, et pikali kukkuda millegi ees, ma kindlasti ei tunnista. Pühadus tuleb välja mingis sellises situatsioonis? noh, see ei ole nii, et oled mingi asja ees hardalt vait. See on nagu sõprusega ? ka sõpra nöögitakse. Seepärast ei olda veel kehvem sõber.

Kust sul see gooti meeleolu on tulnud? Ses raamatus oli tunda isegi gooti õudusjuttude hõngu, nagu paroodiat neile, nt jutt ?Paljad?. Ja Õunapuu ?Eesti gootika? meeleolusid.

Ma ei arva, et ta oleks niiväga paroodia, kindlasti ma ei ole üritanud teha paroodiat gooti õudusjuttudele. Ta ongi võib-olla see. Aga need Õunapuu jutud mulle väga meeldivad, võimalik, et sealt on ka mingeid mõjutusi sisse lipsanud. Ma olen ju ikkagi kõik, mis Õunapuu on kirjutanud, läbi lugenud. Aga ma vaatan ise ka, et need jutud lähevad järjest süngemaks, sellist helget lõppu on väga harva, enamasti lõppeb kõik kuidagi väga jäledalt.

Inimesed ei ole sul seal üldse õnnelikud. Mingi Eesti elu värk?

Ei ole, jah. Ma ei tea, miks see nii on. Säärast happy end?i on suhteliselt igav kirjutada. Pigem on ju tore lugejat kuidagi ninapidi vedada, hakkad jutustama ja jutustama ja lõpuks läheb asi nii hulluks ja jubedaks, et inimene poleks seda lugema hakates elades uskunud, et asi niimoodi võib lõppeda.

Jumalaga on sul täitsa oma kaigas vedada, iseenesest on üks mu lemmikkolumniste eesti ajakirjanduses Jumal. Aga su juttudes on ta sissetoomine väga märgiline, lõpuks ühes jutus lausa isikliku ilmumisega ? jumal vibukütina, patuste karistajana.

Religioon on üks alles jäänud totalitaarne süsteem veel XXI sajandil, kommunism ja fa?ism on suhteliselt hukka mõistetud, kristlus õilmitseb edasi?

?ja militarism?

See mulle ka ei meeldi. Sõjavägi ja kirik ongi väga sarnased, mõlemad on sellised organisatsioonid, kus vastu vaielda ei ole kombeks. Sõjavägi on ehk veidi ausam, seal siukest valet või muinasjuttu ei räägita. Asi on nii nagu on, selline jõhker. Eks siis tuleb selle kirikuga vaikselt võidelda, ega sest suurt abi ei ole, seda on ajalugugi näidanud, et kui üks religioon kärbub, siis tekib kohe uus. Omal ajal tundus Jupiteri preestritele või Ra kummardajatele ka, et see on igavene, ei kao iialgi. Läks mõni tuhat aastat ja ikka tuli asemele mingi muu. Nii juhtub ka kristlusega, muidugi mitte tänu minule. See on paratamatu.

Kuulsin hiljaaegu, et kolm kõige ateistlikumat maad/piirkonda maailmas on Ida-Saksamaa, Läti ja Eesti. Mida siin üldse võidelda on?

Tuleb kaitsta positsioone.

Kas sul on see põhimõte, et kui ise nalja ei tee, et ega siis ei saa ka? Sellepärast peab tegema.

Ei ole. Mulle tundub aina enam, et kui ma lähen tööle ja hakkan kirjutama neid ?Vargamäe vanu ja noori?, ega mu eesmärk ei olegi teha nalja? Pigem on mul veidi nukker meeleolu, nad tunduvad mulle sihukesed veidi kurvad ? see inimeste sahkerdamine ja rähklemine, pisikesed inimesed, kes ajavad oma asju. Nali ongi väga nukker asi. Kui vaadata mingeid Chaplini filme näiteks. See, kui inimene kukub või saab lauaga vastu pead, on ju väga kurb ja alandav tegelikult. Oleneb vaatepunktist. See mu juturaamat ei ole ka naljaraamat.

Kas sul mõnikord üle ei viska, et kui on nalja vaja teha või kirjutada, siis kutsutakse Kivirähk, umbes, et keegi teine ei oska?

Mind ei ole nii lihtne kutsuda, samas. Mul on mingid oma tööd, mida ma teen, ja ma üldiselt viimastel aastatel olen küll rangelt ära öelnud kõik sellised pakkumised, mis mulle midagi muud ei paku kui raha, midagi, mis mind ennast huvitaks. Mul on see Päevalehe töö ja päris palju teatris? ja tahaks lõppude lõpuks mingeid päris oma asju ka kirjutada. Päevaleht täitsa rahuldab mu naljategemise vajaduse, see on nagu kommivabriku töölisega, et ega ta pärast tööpäeva, kui ta Kalevist liini tagant lahkub, ikka kommi ei taha.

Mulle läks kõige rohkem ehk hinge raamatu viimane lugu ?Põrgu väravas? vanast Klevipojast ja Sarvikust. Kolesüdamlik ja inimlik kahe mandunud, vaevu hingitseva, kuidagi hakkama saava pensionäri lugu. Kuidas sa selleni jõudsid?

See idee tuli tegelikult siis, kui ma hakkasin Rakvere teatrile ?Kalevipoega? kirjutama ? et Kalevipoeg võiks olla selline vana mees põrgu ees ratastoolis. See ei oleks aga vabaõhutükiks sobinud, see oleks võinud olla väikse saali tükk. Aga idee jäi alles ja läks aastake mööda ? ja ma kirjutasin ta ära. Lugu pisikestest inimestest, nagu ma viimasel ajal olen päris palju teinud, kas või ?Aabitsakukk? Draamateatris. Sügisel tuleb uus näidend ?Lühikene elu? Adolf Rühkast, kes on ka säärane pisike, hästi andetu inimene, omaaegne teatritegelane. Andetu inimese tragöödia, kes tahab kangesti kunsti teha. Siis ta jääb veel haigeks ja sureb noorelt ära ka, nii et see on väga kurb näidend. Seda loeti Draamateatris ette ja publik naeris väga palju. Ongi nii, nagu üks õige asi peab olema ? kurb ja naljakas ühekorraga. Vähemasti nii ma olen püüdnud teha.

Delfi naistelehes ja Postimehes jne on viimasel ajal tõusnud kirjanike liidu ja metafüüsika küsimus. Mis sa sellest arvad? Liidu kallal jauratakse. Kotib see sind?

Eks ma loen aeg-ajalt Delfist, kui ette sattub, ja see on väga naljakas. See pole üldse mingi problemaatika. Need on umbes kaks-kolm inimest, kes sellega tegelevad. Mulle säärane liit sobib, ma jälestan kõva sisekorra, hierarhia ja ideoloogiaga organisatsioone. Sinna kuulub palju meeldivaid inimesi, ja ebameeldivaid ka, aga nendega ma ei pea suhtlema. Iriseda ja nõuda talt eiteamis-funktsioonide täitmist on mõttetu. Inimene võib sinna kuuluda või mitte, see on vaba valik.

Mis sa konsultandikoha loomisest arvad?

See on rohkem selline koht, mis peaks maandama mõningaid aktiivseid grafomaane. Aga mitte ainult, muidugi? kindlasti on mõni tagasihoidlik autor, kes tahab mingit nõu saada. Muidu tülitatakse ikka liidu või Loomingu töötajaid, inimesi, kellel on hästi palju muud tegemist. Väga vajalik koht, aga ma ei kujuta ette, kes selle koha vastu võiks võtta. Ta peaks olema hästi kannatlik inimene, teisalt ka autoriteetne. Mingit suvalist jõmmi ei usu lihtsalt: niikuinii ei usu tegelikult ükski halb autor, et ta on halb. Aga see on selline piksevarras, tuba, kuhu inimesed saavad natukeseks minna ja istuda, selle asemel et nad kuskil mujal toas istuks ja kedagi teist segaks.

Mis sa arvad, millises maailmas me praegu elame, kuhu see liigub? Euroopa osas kukkus suure monstrumriigi loomine praegu ajutiselt läbi. Julged või tihkad sa mõelda, mis saab jupi aja pärast, kui meie lapsed hakkavad täiskasvanuelus ringi müttama.

Ma arvan, et õigus on neil, kes väidavad, et Euroopast saab selline suur muuseum. Mida ta tegelikult juba ongi ju ? täis kunstiväärtusi. Lisaks veel ka veepark, kus saab Vahemere ääres käia tuhandetes Kreeka, Itaalia, Hispaania, Portugali kuurortides mõnusasti aega veetmas. Ehk ei olegi see kõige halvem ? olla suure muuseum-kuurordi kodanik. Muuseumis töötada on ju omamoodi tore, selline rahulik ja vaikne, saad oma asjadega tegelda. Kindlasti on see ka turvalisem, kui mingis sellises väga edasiliikuvas, tormiliselt arenevas sõjalises riigis, mis ajab mingeid teisi asju. See on pigem selline Rooma-aegne Kreeka, kui Ameerika on nagu Rooma ja Euroopa tema Kreeka, kus on haritud mõtlejad ja saab käia neid kuulamas ja iidseid varemeid imetlemas. Miks mitte, Eesti on ka siis väike nurgake sest muuseumist. Mitte kõige populaarsem saal, aga ikkagi midagi vaadata. Rohkemat sest Euroopast vist ei saa.

Tänan!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming