Hallid puumajad ja värvikad isiksused

Lea Leppik

Tartu ülikooli raamatukogu kunagise bibliotekaari Emil Andersi mälestused. Tõlkinud Aira Võsa, toimetanud Heivi Pullerits ja Marge Rennit, keeletoimetanud Valve-Liivi Kingisepp ja Ellen Niit. Kujundanud Peeter Paasmäe. Tartu Linnamuuseum ja Elmatar, 2012. 112 lk. „Midagi suurt ei ole ma maa peal saavutanud ega taotlenudki,” kirjutab Tartu ülikooli raamatukoguhoidja Emil Anders ise oma mälestuste sissejuhatuses. Tõepoolest – ta töötas kogu oma elu Tartu ülikooli raamatukogus, alguses sekretäri abina, hiljem raamatukoguhoidjana. Pole ta silma paistnud ei prohveti, mässaja ega teadlasena. Ka oma mälestustes ei tee Anders suuri üldistusi, ei püüa arutleda kuigivõrd põhjuste ja tagajärgede üle. Ta hoidub andmast hinnanguid, mida võidaks tõlgendada poliitiliselt, aga ta on tähelepanelik registreerija ja osav kirjeldaja ning elu ja amet viisid teda kokku suure hulga omaaegsete silmatorkavate isiksustega. Emil Anders sündis 1806. ja suri 1887. aastal ning kirjutas oma mälestusi viimastel eluaastatel, mistõttu need jäidki lõpetamata. Kirjutaja teeb küll väikesi ette- ja tahavaateid, kuid sidus jutustus lõpeb ära aastaga 1833, mil suri Emili isa Karl Anders. Mälestuste esmakordne üllitaja, Andersi sõber ja Tartu ülikooli professor Leopold von Schröder lisas epiloogina lühiülevaate Emil Andersi elukäigust, iseloomustades teda kui „tundeajastu ehtsat poega”, kelles pedantne korrektsus tegi edukalt koostööd poeetilise ja tundelise loomuga.

Andersi kujunemisaastad langesid ajajärku, mil Balti provintside ühiskondlikus mõttes tõrjus pietism välja ratsionalismi, valgustusliku kosmopolitismi asemele astusid aga romantilised rahvustunded. See üleminek on hästi jälgitav ka Emil Andersi mälestustes. Tema vanemate maailmavaade oli tugevasti mõjutatud valgustusest. Nimigi pandi pojale XVIII sajandi mõjukaima pedagoogilise teose, Rousseau’ looduslähedust ja loomulikkust soovitava „Emile’i” järgi. Ema, vaese muusikaõpetaja tütar, kelle haridusest Anders ei räägi, oli uhke, et oli kõiki oma lapsi ise rinnaga toitnud, õmbles neile ise riided ja õpetas nad kuuendaks eluaastaks soravalt lugema.

Anders oli vähemalt kolmanda põlve haritlane. Tema juristist vanaisa oli Põhja-Preisimaalt Tartusse tulnud. Isast saame teada, et ta oli õppinud juurat Jenas, töötanud Viljandi maakohtu juures protokollijana, Tartu kreiskooli inspektorina ja Tartu ülikooli raamatukogu sekretärina. Isa vaimustus Voltaire’ist ja Rousseau’st, suhtus ratsionalistlikult kirikusse ega osanud oma lastele vajalikuks pidada ei jõulukuuske ega mingeid valmis mänguasju. Imetledes Napoleoni, oli ta Vene alamana ühtlasi siiralt keisritruu ja tegi kõik selleks, et parandada kohalike vene keele oskust. Kui paljud varasemad ratsionalistid pöördusid 1820ndatel pietismi ja hernhuutlusse, pilkasid isa ja kõik Andersite sugulased-tuttavad kiireid pöördujaid.

Noor Emil luges salaja Goethet ja Schillerit, hakkas tundma end sakslasena ega suutnud enam mõista oma isa kosmopolitismi. Põlvkondade maailmavaatelisel konfliktil ei lasknud tüliks areneda vaid tollaste inimeste kasvatus (ja küllap ka Andersi pehme loomus).

Andersi kirjeldajaanne on jäädvustanud mitmepalgelise tegelaste galerii: ta iseloomustab pikemalt oma õpetajaid nii kreiskoolis, gümnaasiumis kui ülikoolis, neile lisaks visandab ta pildikesi ka teistest omaaegsetest tartlastest ja muljet jätnud külalistest nagu raamatukogu sekretärid Petersen ja Leibniz, politseimeister Gessinsky, voorimees Koika, saunapidaja Lokkus, linnakirjutaja Zepernick, trükkal Schünmann, proua von Krüdener, kindralkubernerid Paulucci ja Suvorov, keiser Nikolai I, suurvürstinna Helena Pavlovna jt.

Värvikatele tegelastele pakkus tausta linn, mis koosnes tol ajal valdavalt ühekordsetest värvimata puumajadest, tänavad enamasti pimedad ja porised. Tähelepanuväärseks võib pidada Andersi märkust, et vene poisid võeti (kreis)koolist varakult ära, et nad isasid poes abistaksid, samal ajal kui eestlased lasid oma lastel sageli õppida kuni ülikoolini ja jõudsid sedakaudu aegamisi õpetlase või ametniku seisusse. Käsitööliste hariduspüüdlus viis Andersi arvates ka selleni, et ajapikku harvenesid Tartu tudengite tülid käsitöölistega, kuna käsitööliste tütred lootsid abielluda tudengitega. Siinkohal tasub meenutada, et XIX sajandi esimese kolmandiku linnakoolid lähtusid veel valgustuslikust ühtluskooli põhimõttest ja ühest kooliastmest teise oli tõesti võimalik sujuvalt üle minna. Hirm, et alamad seisused liiga palju haridust saavad, ja sellest lähtunud eri koolitüüpide seisusliku iseloomu süvendamine tuli alles sajandi teisel kolmandikul.

Mälestused annavad mitmekesise pildi XIX sajandi Tartu seltskonnaelust. Selles internetita maailmas pakkusid lõbu ja vaheldust väljasõidud, külaskäigud, rikkalik valik seltskonnamänge. Silmatorkav oli mardi- ja kadripäeva kombestik, mida märgitakse paljudes teisteski mälestustes ja kirjades. Kuigi avalik teater oli Tartus keelatud, harrastati seda enam koduteatrit, mõnikord üsna nõudliku repertuaariga.

Eraldi koha võtab mälestustes Võnnu pastoraat, kus Anders veetis oma suved. Pastoraati kogunes palju noori, aega täitsid laul ja näitemängud, karnevalid ja väikesed vembud jms. Tolleaegsel Võnnu pastoril, avarate kultuurihuvidega Eduard Körberil oli suurepärane raamatukogu ning isegi kodune harulduste ja looduskabinet, kus tähelepanuväärseim eksponaat oli pastori enda tehtud Jeruusalemma topograafia (ilmselt kolmemõõtmeline mudel).

Ülikooliajast (1823–1829) meenutab Anders vaimustusega juuraprofessoreid Dabelowi, Clossiust ja Neumanni, kes kõik olidki omal alal suurmehed. Enese tajumine sakslasena ei seganud Andersit sõbrunemast noorte venelastega, kes avasid talle uue maailma – Puškini ja teised tolle aja vene luuletajad. Järjekordne ere näide Tartust kui kultuuride kohtumispaigast.

Andersi maailm on literaadi maailm. Elu, mida ta kirjeldab, elas võrdlemisi jõukas haritud keskkiht: ametnikud, õpetlased, arstid, vaimulikud. Nähtavad ja nähtamatud seisusepiirid eraldasid neid aadlikest, gildidesse koondunud käsitöölistest ning kaupmeestest ja linna lihtrahvast. Suhteliselt väikesele arvule vaatamata oli selline haritlaseliit paljuski tollaste linnade tooniandja.

Emil Andersi mälestused toovad meile lähemale tubli tüki XIX sajandi Tartu kultuurilugu. Nende kirjapanekuga on tagasihoidlik raamatukoguhoidja saavutanud siiski midagi suurt. Algselt ilmusid mälestused saksakeelsena ajakirjas Baltische Monatsschrift (1892), terviktõlge eesti keelde on esmakordne. Tõlkija ja toimetajate koostöös on sündinud ladus lugemine. Raamat on varustatud illustratsioonide ja kommentaaridega, mis aitavad lugejal aru saada, kes on kes ja mis on mis, sest kahesaja aasta tagune aeg sisaldab palju sellist, mis seletusteta võib jääda mõistetamatuks.

Tegemist on esimese raamatuga Tartu linnamuuseumi sarjast, kus üllitatakse mälestusi XIX sajandi Tartust. Memuaarkirjandus selle Tartu kuldaja kohta on õige rikkalik, kuid kipub tänapäeval keelebarjääride taha jääma. Tartu linnamuuseumi algatus on seega igati mäluasutuse vääriline ja lugejal tasub huviga oodata järge.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming