Halb toon

Aare Pilv

Elo Viiding, Kestmine. Kujundanud Ly Lestberg, küljendanud Ulvi Lahesalu. Tuum, 2011, 68 lk. Elo Viidingu looming on minus ikka tekitanud kahetist tunnet: ühest küljest olen ma selle austaja (otseses mõttes: tunnen nende raamatute vastu just pigem austust kui meeldivus-, vaimustus- vms tunnet) olnud juba „Laeka lähedusest” saadik (küll vist teatava väsimusega 90ndate teises pooles, kuid seda enam uue sajandi raamatute puhul), teisest küljest olen aga ikka tundnud, et ma ei oskaks sellest eriti kirjutada. Ma tean, et pole eriti hea toon arvustuses rääkida sellest, miks kriitik raamatut arvustada ei saa või ei oska (ja seda siiski teeb, sest toimetajale on lubatud jne). Kuid Viidingu puhul tuleks sellest halvast toonist mu meelest just kinni hoida, sest see luule ise loovib mööda heatoonilisusest, see tõlgendamispeetus (või isegi -tahtmatus) tuleneb mingil moel sümptomaatiliselt ja põhimõtteliselt sellest luulest endast. Põhjused on kord-korralt erinevad: Viidingu poeetika kui mitte lausa ainulaadsus, siis igal juhul tugev eripärasus eesti luule kontekstis, n-ö koolkonnavälisus, mis muudab sisseharjunud tõlgendusinstrumendid kasutuks; mõnede tekstide valus liigisiklikkus, mis paneb delikaatsusest (või hämmingust) vakatama (Asko Künnap on näiteks tunnistanud, et tal on raske mõnesid tekste isegi üksi valjusti lugeda: „Proovisin tekste valikuliselt valjult lugeda. Hääl murdus ja kõris hakkas nöörima.” – Sirp 5. III 2002); teatav tunne, et see, mis on tegelikult olulisim tolles luules, pole temaatilisel, vaid modaalsel või intonatsioonilisel tasandil, mida on keeruline analüüsida. Ma pole loomulikult originaalne, seda kõnelemise raskust on teisedki kriitikud tunnistanud, nt Mart Velsker lõpetab oma käsitluse „Vee kolm olekut” (Vikerkaar 1996, nr 5-6) sellega, et (tollal veel) Vee luule veab lugeja keelelisse lõksu, kuid sellest ei hakka arvustaja rääkima.

On muidugi üks lihtsamgi põhjus. Mu meelest on sellised Viidingu-tõlgendused, mis riivavad tema luule tuuma, juba välja visandatud Jan Kausi ja Hasso Krulli poolt ning ega mul midagi tabavamat oleks välja käia. Jan Kaus on Viidingust kirjutanud mitmel korral, kirjeldades nt kogu „V” puhul erilise keelest üle oleva hääle ilmnemist („Keel ei jõua iial nii suureks paisuda kui hääl – inimaju ei kannataks kõiki vajaminevaid sõnu välja.” – „Viiding, „V” – võitlus vastu vaikust”, Sirp 10. VII 1998) ning „Teatud erandite” puhul põhjalikumalt analüüsides Viidingu luulet (konkreetsemalt pikka luuletust „Ühele häälele”) kui energia suunamist Reaalse musta auku ja kui soovi tabada keele kättesaamatut keset – siingi jõuab Kaus keelt õõnestava ja ületava Hääle juurde („Üks hääl”, Vikerkaar 2004, nr 9). Hasso Krull on analüüsinud luulekogu „Esimene tahe” nimimotiivi, viidates võimatule tahtele keelt täielikult ära kõnelda, tahtele rääkida võimatust, Asjast, mis viib tagasi keelevõime alguse juurde, „sest see on esimene asi, millest me tahtsime rääkida, niipea kui olime rääkima õppinud, see rääkimise tahe käivitas kõik muu ja oligi seega esimene tahe”; vastastikpinges on seega see eraldumise ja sõltumatuse iha igas „emakeelses” lausumises (esimene tahe) ning kirjapandud sõna „viimane tahe”, mis on samuti võimatu. Krull jõuab oma analüüsis keele all alles oleva väeni, ning mõnususele vastanduva talumatu subliimsuseni, milleni too luule on sihitud („Võimatu tahe ja moraalne imperatiiv”, Vikerkaar 2002, nr 7).

Et neist tõlgendustest kuidagi „sisukam” olla, peaksin ma olema võimeline kirjeldavalt artikuleerima seda Häält ja seda „esimest tahet” – tegema midagi, mis tühistaks sellise luule kirjutamise põhjused. Ma ei mõista seda teha.

Elo Viiding on ise 2002. aastal oma raamatu esitlusel peetud kõnes lausunud: „Kriitikutele tähendab luulest kirjutamine … küsimust – luule tähendab eelkõige seda, kuidas luulest rääkida – ning kas saabki sellest üldse rääkida, vajumata klišeedesse, probleemidesse, mis end ise kriitikaajaloost kätte pakuvad. Lisaks keele loomisele on luuletaja suurim julgus ja õigus siiski ka sõnatus. Luuletajal on õigus vaikida, tunda kultuuriväsimust. Sama õigus võiks olla ka kriitikul, õigemini see võiks olla isegi teatav kohustus” (Sirp 31. V 2002). Kui ma loobun kriitika heast toonist, siis just ehk selle õiguse/kohustuse tõttu, mis sellest luulest minuni jõuab – „Olla vait, arvustaja” (kui parafraseerida „Teatud erandite” lõpulauset). Pangem tähele – see on korraga nii vabastav õigus kui totalitaarne kohustus, tänutunnet tekitav sõltumatuse andmine üheskoos trotsi tekitava ja siduva sunniga. See on õigupoolest nõuanne: kuula oma „esimese tahte” häält, enne kui asetad neile tekstidele peale oma hindava-seletava-populariseeriva (nagu need kriitika funktsioonid on) võrgustiku.

See ei ole lihtne. Üsna kerge on haarata kinni kõige kommunikaablimast kihistusest Viidingu luules ning tõlgendada seda teatava sõnavõtuna sotsiaalsete või kultuuriliste asjade suhtes. Seda on seal muidugi ka, kuigi see pole minu meelest asja tuum, vaid üks ilmnemisvorm (nagu ütleb ka Kaus oma „Ühes hääles”: „tundub, et mingi institutsiooni ründamine on Viidingu puhul alati lihtsalt konteksti sobituv kanal ja kõige keskmes keeb nimetu, tsentrifugaalne, väljakannatamatu, laavana pulbitsev raev”, mis tuleb keelde aheldatud Häälelt). Nii näiteks on Meelis Oidekivi valinud „Kestmise” ainsast ühiskondlikke märksõnu otseselt pruukivast tekstist „Eestisse!” oma tõlgenduse keskmeks, vaadeldes „Kestmist” kui kriitikat rahvusluse, luuletaja jaoks kitsa eestluse suhtes. Oma arvustuse lõpus ütleb Oidsalu: „Mulle tundub siiski, et Elo Viidingu vihased tekstid ei väljendagi niivõrd rahvusluse-viha. On üsna suur võimalus, et Elo Viiding hoopis ja ennekõike armastab inimest” („Vihata eestlast – armastada inimest”, Vikerkaar 2012, nr 3). Otsekui püüaks kriitik leida kõige kiuste mingit positiivset programmi, et raamat sobiks mingi konstruktiivse ühiskondlik-kultuurilise diskursiga (mis Oidsalu kui eetilis-objektivistliku kriitiku poolt on ka ootuspärane).* Rääkimata sellest, et „Kestmise” tervikus näib Eesti teema mulle marginaalne ja juhuslik, näib mulle ka, et Viidingu luulet humanistliku inimarmastuse kuulutuseks pidada tähendaks mööda vaadata selle olulistest jõupunktidest ning taandada see sujuvaks pedagoogiliseks deklaratsiooniks.

Muidugi, seegi pole üheselt kriitiku möödalugemiseks tembeldatav, selles on süüdi too luule ise, tema kummastav intonatsiooniskaala. Olen ise kunagi kirjutanud: „Elo Viidingu tekstide hulgas võib leida mõnesid väga kummalisi luuletusi, kus kõneleja räägib asjadest, mis puudutavad ainult teda ennast – ses mõttes on need tekstid peaaegu ebakommunikatiivsed ja väga intiimsed –, kuid samal ajal on kõneleja toon nõudlik, isegi käskiv, kohustav; nõnda tekib huvitav efekt teatavast üleisiklikust häälest, mis räägib igaühega, kuid mitte kellegagi konkreetselt. Lugeja tunneb end kõnetatuna, kuid mitte kui individuaalne lugeja, vaid kui keegi üldine – võrdlusena tuleb meelde sõjaväkke kutsuv plakat, kus mees osutab sõrmega meie poole ja ütleb „me vajame sind”, ja tegelikult ei vajata kedagi individuaalselt, vaid palju „keegi’sid” („Mind the Gap”, Keel ja Kirjandus 2007, nr 10). Ma olen seda kirjutades ka ise segadusse sattunud, sest tegelikult on just vastupidi: see luule räägib just igaühega konkreetselt, kuid mitte kõigiga korraga. Kuid sellest veidrast vastandlike kõnetusrežiimide interferentsist tekibki efekt, otsekui aetaks siin mingit ühiskondlikku asja, vihataks rahvust või armastataks inimest kui sellist, kuigi tegelikult aetakse siin asja, mis on isiklikum sellest, kuhu küündib tavapärane lüürilisus. „Ja see on selline modaalsus, mis on väga raskesti inimeste vahel jagatav, see ei saa olla ühistunde aluseks, sest ta paljastab mingi ainult üksi kogetava kuristiku (erinevalt nt ühistunde aluseks olla võivast irooniast või ühislaulust). Miski, mida kogevad kõik – ses mõttes on see kollektiivne –, kuid mitte kunagi ühiselt.” Viimane tsitaat on pärit minu arvustusest Ene Mihkelsoni „Tornile” („Häbematu ja robust”, Vikerkaar 2011, nr 3), mille lõpus viitasin ka mingile olulisele sarnasusele Viidingu ja Mihkelsoni vahel. Ma arvangi, et üsna palju sellest, mida rääkisin Mihkelsoni erilisest registrist teispool sarkasmi, tema luule mittelaululisest loomusest (koos kõige sellest tulenevaga), müstilisest tunnetusest, „mille tuumaks pole midagi ajatut või igavikulist, vaid just siinne meie ajalikkus”, võiks vabalt kehtida ka Viidingu puhul. See ei tähenda, et neid luuletajaid saaks teineteisele taandada, sest inimlikud faktuurid ja temperamendid, mis tekstidele ihu loovad – st poeetikad –, identiteediraamistikud, milles liigutakse, on neil võrdlemisi erinevad, vajavad mu meelest erinevaid lahtilugemisvõtmeid. See on näha juba esimesel pilgul, võrreldes Mihkelsoni tihendatud ja pinguldatud lausumist ning Viidingu sageli liiasuste ja ellipsite põimingutest koosnevaid ekstravertseid manamisi ja hüüdmisi. Pinna alla suletud liikumiste jälgimine Mihkelsonil vs. pinna alt esilepurskumine (koos survest lahti murdunud pinnasetükkidega) Viidingul. Nende suhe keelde on üsna erinev, ühtelangevused seisnevad pigem selles, millist inimvaimu tumedat sõlmpunkti oma keelelise tegevusega kõnetada püütakse. Midagi inetut ja ebaviisakat, „häbematut ja robusti” on neis mõlemas, mis kutsub esile ka kriitiku halva tooni.

Olgu. Arvustaja lõpetagu hüsteeria ja pöördugu raamatu poole. Mis meil siis on? Pealkirjas antud põhimotiiv – Kestmine, millega on mingi asi ajada, mida, näib, püütakse vastustada, selle eest põigelda, seda problematiseerida. Kestmise tingimuseks isekuse tihke tomp (lk 35), selle meremärgiks on rannal lamav keha oma isekas kihus (lk 13), Kestmine on vastaskaldal, siinpool seistakse vabaduse kõrval küsimärgina (lk 25), Kestmine on mõistmisest keeldumine, mis toimub liigi nimel (lk 17). Mulle näib just see teatava olulise punktina: Kestmine on midagi liigiomast, liigi nimel toimuvat. Aga see pole lihtsalt isendi ja liigi vastandus, pigem on vastamisi liigitatavus ja liigitamatus või taandatavus ja taandumatus: rannal pikali olev keha on meremärk just nimelt oma taandumise tõttu madalale üheks teiste hulgas. See on teatav loomne, tolmlev „Pherose on Pherose on Pherose” (lk 28), üha korduv kattuvus ja taanduvus – kuid selle vastas asub hoopis teine printsiip, mida võiks sõnastada nagu tuntud laulus „see pole see pole see”, seda esindavad üha kesta ajav (sõnamänguliselt – kestmisi vahetav ja vahetuste kaudu tühistav) öörüüs madu, kes kehastab naudingu ülejääki (plus-de-jouir, nagu kõlab luuletuse alapealkiri, lk 27) või ühes Tennmannilt laenatud motos müstik Mooses, kes eelistab Jumala oma käega kaevatud hauda paradiisi ukse ees (lk 18), selle asemel et liikuda Kestmise tõotatud maale. Kestmine on miski, mille jaoks süüdimatu õnne kontrast on üksnes talumatu, ei midagi muud (lk 42), s.t selle talumine lihtsalt taandatakse ära, Kestmist esindavad „vahkviha valvsad alahindajad” (lk 49), Kestmine isikustab (s.t taandab) tormi inimlikuks – see vaid liigutab asju, kavatsemata midagi enamat (lk 23). Too teine miski aga millestki, mis on rohkem kui talumatu, mis ei alahinda vahkviha stiihiat, kavatseb midagi enamat kui pelgalt tormata ning ähvardab ainuüksi sellega, et jätab meile taandumatu küsimuse „mida ta kavatseb?”. Mis tahes oleks vastus, see poleks „see”.

Just „see” (mis pole see) ongi „miski, mida kogevad kõik – ses mõttes on see kollektiivne –, kuid mitte kunagi ühiselt”. See ei kesta, ta vaid naaseb, on alati kohe naasmas, jõudmata lõpuni kohale (tõotatud maale), et seal kesta. Aga just seetõttu pole siin selget vastandust, sest ühene vastandus oleks taandatavus. Me ei saa öelda, et Kestmise vastandus oleks kestmatus – pigem võib rääkida kahest täiesti erinevast režiimist. Pangem tähele, mida on tehtud raamatu kaanel ja tiitlil (kujundaja Ly Lestberg, ma ei tea, kuivõrd Elo Viiding ise kujunduse põhimõtete eest vastutab): pealkiri on poolitatud. Mu meelest on see oluline – „see” on Kestmise poolitus, sidekriips, artikuleeritavusrežiimi sees asuv täitmatu tühik, selle ühtaegu katkestav ja siduv element. Kestmine ja „see” ei saa kumbki olla olemas iseenesest, kuid nad ei saa olemas olla ka üksteist välistamata. „Poolt” ja „vastu” asemel on siin tegu pigem kategooriatega „väljas” ja „vahel”, tegu on vastastikuse välistava vaheliti-olekuga.

See on nagu raamatu raammotiiv hotell – algusteksti soo keskele „küpseile laipadele” rajatud „Hotell Splendid” ning lõputeksti „Grand Hotel Paradiso”, Kestmise Kants. Hotellis peatutakse, see on kaitsev peavari keset võõrast liigendamatut keskkonda (juba hotelli numbrite liigendatavus ja üksteisele taandatavus pakub teatavat kestlikku korda), kuid see on ju ikkagi midagi väga ajutist, hotell on võõrastemaja. Hotelli kujund on lõputekstis ühte põimitud paradiisi motiiviga: iga inimlikule eksistentsile kättesaadav paradiis osutub lõpuks ikkagi hotelliks, sest alati on paradiisliku kestmise sees too poolituskriips; tõotatud maad, kus „meie” kui liik kesta saaks, läbib „elu”, mis „läheb edasi me Kestmiselt küsimata” (lk 5).

Näib, et olen nüüd oma arvustuse lõpupooles tegelnud sellega, milleks pidasin end alguses võimetuks ja tahtetuks. Ei. See pole ikkagi see. Esiteks pole ma kindel, kas see kõik ikka on nii mõeldud; kuivõrd olen ma lugenud Elo Viidingut ja kuivõrd ennast? Ja on neil (meil) vahet? Teiseks jätsin ma peaaegu arvestamata raamatu viimase osa, teadmata täpselt, kuidas seda ülejäänuga suhestada – on see „kasutuskõlbmatu ehituspraht poolelijäänud Kestmise platsil” (lk 65)? Kolmandaks – Elo Viiding on tolles ülal mainitud kõnes öelnud: „Ei saa mõista ega kirjutada luulet, tundmata surmamasendust”. Samamoodi võiks öelda, et ei saa mõista luulet, tundmata naudingut, mis on suurem kui talumatu. Milline võiks olla tõlgendus enesetapu-uudisest motoga tekstile „Minna!” (lk 34-35), ilma et halvale toonile lisanduks veelgi kanguskraade, nii et sellest saab lihtsalt piinlik magedus? See on ilmselgelt tekst, mis sisaldab seda ülal mainitud vaikimiskohustust ja -õigust (ja seda mitte mingist õilsast delikaatsusest luuletaja vastu).

Ja viimaks – on võimalik, et usk, nagu oleks väljendamatud asjad ka päriselt olemas, on pelgalt liiga elava kujutlusvõime vili.

* Kui olin Facebookis avaldanud arvamust, et Oidsalu arvustus on vulgariseeriv, küsis üks sõber, mida õilistavamat ma välja pakuksin. Vastupidi, ma arvan, et õilistada pole siin midagi, just Oidsalu õilistabki. Ütlen siia lisaks, et pean Oidsalu kriitikupositsiooni ilmumist parimaks asjaks, mis eesti teatrikriitikas on uuemal ajal juhtunud, kuid tema positsiooni rakendused kirjanduskriitikas veenavad mind miskipärast vähem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming