Hämaralad ja -ajad. „Hullunud Tartu”

Berk Vaher

Et november on külm, pime ja kultuuriliselt tühjavõitu aeg, on ju ammugi teada. Tekk üle pea ja mis seal ikka. Aga Jaan Malin, näe, ärgitas meid, Tartu asjatajaid sellist novembrit ja sellelaadset linnaruumi kunstidega täitma. Kas nüüd ainumalt kaunitega – ka nonde kõhedamatega, et hingedeajal saaks esile tulla kõik too varjuline, milleta loomingul sügavus puuduks. Et see kõik mullu ja tänagi teostus, on loomulik ja üleloomulik. Tartu – ja ka Tallinna ja mine tea veel, mis laia ilma paikade, aga ennekõike Tartu kirjanduselu korraldajatel on aastatega saanud tavapäraseks, et ligi astub Jaan Malin ja tal on üks Idee. Tavapärane seejuures on ligiastumine – harva Idee ise. Mõnikord on Idee huvipakkuv, aga idanema ei hakka; teinekord hakkab ja läheb õitselegi, aga vahel paneb ka ägades peast kinni haarama ja peeglisse vanduma, et ei ühtki Jaani Ideed enam. Aga nii ehk naa, näha on, et Jaani vaim ei maga. Või siis on pidevas loomeliselt hüpnagoogilises seisundis. „Hullunud Tartu” festival, see kunstide kokkuheitmine luule ümber ja sisse, oli üks neist Ideedest – ning on osutunud ka kõigi nende olnud ja olevate ja küllap tulevategi ideede summaks. Ning kuidas Tartu – ja ka Tallinn ja mine tea mis laia ilma paik veel, aga ennekõike Tartu seda festivali ikkagi vajas ...

Ehk on Tartus pidev hingedeaeg; ehk pidev sajandivahetus; ehk ikkagi ajutine, ent ometi kümnendeiks kestma jäänud hämarala olnu ja tuleva vahel. On majad, suured hooned, mis justkui enam linnaruumi ei kuulu, selles kaasa ei räägi – kuid neis on alles kajad ja varjundid, mis vaid ootavad helide-piltide anumaid. Nagu too Staadioni tänava vana vaimuhaigla, millesse sündimisel sai festival mullu nime. Nagu vana anatoomikum Toomel, kuhu sattudes festival end tänavu ka „Morbiidseks” kutsuda lasi. Nad on kaua nõnda püsinud – ja ometigi, homme neid ehk enam pole. Staadioni tänavale enam teatreid ja luuletajaid ei lasta, anatoomikumgi on peagi kapitaalremonti minemas, et väljuda sellest noorenenuna ning mõned vanad kajad ja varjundid igaveseks kaotanuna. Veel jõuab – veel jõuti – veel jõudsime. Teatri, muusika, piltide ja sõnadega, nii paljude iseenestega.

Mis selles kõiges nüüd nii morbiidset oli – Ervin Õunapuu „Taevavõtme” filmis küll mõndagi, jah, aga siis jällegi hakkas silma too isevärki sarnasus filmi peaosalise Roman Baskini ja ikka tollesama Jaan Malini vahel, too mänguline tõsidus (või vastupidi?), mis andis filmile kõlalisi-tegevuslikke riime nii Luulur-Jaani kaasalöömises üleilmse „DAstrugistenDA” häälutustalgutel (kui Gastevi „Töölislöök” sündinuks „Lendas üle käopesa” kohtumisest „Kilplastega”!) või siis Luuluri ja Roomet Jakapi duetis (kus Jakapi kui Pambu-Peedu, kel elus kana kurku kinni jäänud, või ühemehe-vihmamets, terve ökosüsteem häälepaelte vahel).

Aga teised ju ka! Urmas Vadi kõnelus teispoolsusse lahkunud õpetaja Allaberdiga, Helena Tulve helindatud kannel, mis kostis Kristi Mühlingi sõrmede all hoopis teisest universumist kui Imeliku reinlender; ja – aga keegi teine siin kõrval võiks nüüd veel loetleda, mis igaühelt eraldi haiget tegema ja tervendama jäi! Ma tahan siinkohal lõpetada sellega, kuidas toimunu ikkagi just kokku oli see, mis ta oli, hämaraja ja kaduvate ruumide sissesöövitamine elupikkustesse mäludesse üle homsete. Tartu!