Hädaoru kaheksateist halli varjundit

Veiko Märka

Kristel Mägedi „Mitteelamise kunsti“ autoripositsioon on ühest küljest äärmiselt eluehe, teisest sentimentaalne. Teist nii narratiivikesksest (või eepilise kallakuga) luuletajat, kes valdab samal ajal ökonoomset luulekeelt, tänapäeva eesti luules vaevalt leiab, v.a muidugi Jan Kaus. Õieti ongi Mägedi tekstid sisult ja meeleolult lähemal lühiproosale, kuid vorm nõuab raamatu liigitamist luulekoguks.

Raamatu 18 teksti pakuvad ranget stiili- ja sisuühtsust: see räägib väikeste inimeste muserdatud, rutiinsest ja perspektiivitust elust. Osalt mandunud külaühiskonnas, osalt väikelinna agulis. Nii et pealkirja võib isegi veidi des­orienteerivaks nimetada, sest luuletuste tegelased jõuavad mitteelamise staadiumisse ilma kunstipärata, aegamisi, päeva päeva järel triivides nagu allavett liikuvad puunotid. Igaühel on oma käänak või kari, kuhu igaveseks kinni jäädakse. Kas kukub sulle puu pähe või kukud ise puu otsast alla („Needus“). Juba avaluuletuse esimesed read häälestavad lugeja nii ruumiliselt kui ka emotsionaalselt vastavale lainele: minu kodu lähedal asuva külapoe juures / istuvad suviti vanad mehed ning võtavad õlut/ ja kui pensionipäev on olnud / siis kangemat ka. Irooniat raamatus eriti ei leidu, sarkasmi seevastu küllaga.

Enamasti piisab paarist reast, et tegelaste lootusetuses veenduda: tore mees oli / kuid napsuviga oli küljes / ja naisteviga ka (lk 20). No ja muidugi pole mees varsti enam isegi tore. „Unistuste kodus“ kiidab naaber muu hulgas minategelase aknast avanevat vaadet õitsva õunapuuga. Finaal aga sedastab: ja herilased lendavad tuppa/ kui õunapuu õitseb (lk 29).

Surm on Mägedi tegelaste puhul veel hea lahendus, enamasti peavad nad edasi vegeteerima joodikutena („Eve ja palm“), invaliididena („Trikimees“) või nõdrameelsetena („Karmen“). Ehk kõige üldistavama ja iseloomulikuma kujundi pakub „Ühes mereäärses linnas“ kokkuvõte: elu põles nii / nagu meil ei oleks olnud midagi kaotada / ja tegelikult polnudki // peale elu (lk 38).

Mägedil peaaegu puudub ainsuse teine pööre. Tegelasteks on ainult „ta“ ja „nad“ ning tunduvalt harvem „ma“ ja „me“. See lisab raamatule karmi objek­tiivsust, aga ka vaimset kõledust.

Teades, et Mägedi õppis Viljandi kultuurikolledžis näitlejaks (lõpetas 2005), mõjub „Mitteelamise kunst“ üllatavalt. See on vaba igasugusest teatraalsusest, efektitsemisest, isegi üllatavatest süžeepööretest. Autor ei taotle põnevust ega salapära, vaid hingeseisundite võimalikult adekvaatset kajastamist. Küll tasub rõhutada tugevaid puänte. Iga luuletus viib mingi järelduseni ja lõpeb õiges kohas.

Harilikult mõjuvad pikad vabavärsilised tekstid, eriti algajate naisautorite puhul, tüütavalt. Mägedil mitte. Esiteks on need küll graafiliselt pikad, kuid hästi liigendatud ja õhulised. Teiseks tal peaaegu puudub enesekesksus, mis teeb nii suure osa luulest madalaks ja jõuetuks.

Mägedi stiili omapära on ka igasuguse assotsiatiivsuse hülgamine – muidu nii levinud võte tänapäeva Eesti luules. Kogus puudub side kõikvõimalike muude lugejale tuntud tekstidega, kohaliku ja globaalse kultuuriruumiga, v.a kaks rida „Seltsimajas“: ja ei saa enam öelda kuni su küla veel elab / elad sina ka (lk 47).

Mitteelamise kunstist“ oleks vägivaldne välja tuua eredamaid ja kahvatumaid ridu ning kujundeid, rääkimata tervikluuletustest. Kogu on ühtlane, arukas ja tasakaalukas. Kõigil läheb halvasti, aga seda väga mitmekesiste käikude ja tulemustega. Isegi selline tore sündmus nagu pulmad juhatatakse sisse nii: olid kord / väga tagasihoidlike inimeste pulmad / mõlemad vaiksed/ nagu öeldakse / hallid hiirekesed (lk 57). „Trikimehe“ algus on juba ise üsna masendav: kunagi oleks võinud arvata / et temast saab see inimene / keda mäletatakse vaid klassipiltide järgi / ja ka siis ei suudeta / nime meenutada (lk 16). Puänt pöörab uue vindi peale: mees jõuab staadiumisse, kus ta ka ise ennast klassipildi pealt ära ei tunne. Tüüpilise mõttearenduse pakub „Kolme põlvkonna kokkutulek“: varem vastas kõigile küsimustele vanaema, nüüd internet – esimene on lihtsalt seniilne.

Isikliku suhte intensiivsuse poolest eristuvad peaorientatsioonist „Kolme põlvkonna kokkutulek“ ja „Seltsimaja“, vähem ka mõned teised. Kuid see ei tähenda, et mitmes tekstis ei võiks emotsioon varjatud kujul hoopis tugevam olla.

Mis on elu? Mägedi vastab üheselt: „Elu on hädaorg.“ Mis on õnn? Mägedi vastab: „Õnn on petlik virvatuluke.“ Kogu ei jäta siiski läbinisti ängistavat muljet. Lugeja saab ju aru: kusagil nende õnnetute kujude kõrval on seisnud tähelepanelik ja sõnaosav poetess, kes on nende valu poeesiaks vorminud. Ka situatsioon, kus kirurg raskelt haigele operatsiooni teeb, pole ju üheselt ängistav. Mägedi on verbaalne kirurg. Ei saa öelda, et ta oma tegelastele üldse kaasa ei tunne, aga ta ei tee seda ülemäära – ka normaalne arst ei hakka ükskõik kui traagilist operatsiooni tehes ahastama.

Teos tundub esmapilgul üsna arhailine ja skolastiline, aga kuna luuletused on konkreetsed ja individuaalsed, mõjub küpselt ja usutavalt. Pealegi ei kaldu Mägedi trafaretti, tegelaste elukäik on eredalt omapärane. Sotsiaalne täpsus, vaatlev-dokumenteeriv esituslaad ning lihtne keel lubab raamatut võrrelda meediatekstidega. Kui kujutada „Mitteelamise kunsti“ ette telesaatena, sobiks see kindlasti sarja „Eesti lood“.

Mägedi kui luuletaja ei kuulu naisõiguslaste kärarikkasse ja üheülbalisse ritta. Tema tekstides saavad võrdselt haiget naised ja mehed, vanad ja noored. Vahe on selles, et vanadele on nagunii kõik läbi, noori aga alles ootab ees pikk ja piinarikas vananemine. Ka ei sõltu tegelaste saatus vähimalgi määral sellest, kas nad on moraalsed või ebamoraalsed, head või halvad.

Autori tulevikuperspektiivi kohta tekitab raamat dilemma: kas on võimalik sotsiaalses sentimentalismis veel rohkem sügavuti minna või tuleb pööre?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar