Günter Grass – kes ja mis

LINNAR PRIIMÄGI

Günter Grass  16. X 1927 – 13. IV 2015

Günter Grass 16. X 1927 – 13. IV 2015

Blaues Sofa / Wikimedia

Surm ise on nii naiivne, et ainult kinnistab naivistlikku arusaama kirjandusest: oli kirjanik, tulid teosed – ei ole kirjanikku, uusi teoseid pole enam oodata. Viimne kaas on kinni löödud. Jääb vaid üle ning üles lugeda, mida ta kõik endast maha jättis. Aga katkenud side annab vabaks elu kontinendi, mis paratamatult triivib surnust eemale – mõnest kiiremini, mõnest aeglasemalt. Kes Roomast lahkub, see kaotab Rooma.

Naivistlikuks nimetan ma kujutlust, et kirjanik on üks, teoseid mitu. Et kõik erinevad teosed pärinevad inimeselt, kes on kogu aeg tema ise. Et võimalikus loomingu valemis täidab kirjaniku positsiooni konstant ja teose positsiooni muutuja. Tšehhi kirjandusteadlane Jan Mukařovský on loengus „Isiksus kunstis“ sõnastanud selle arusaama romantismi puhul (romantism on üks kõige naiivsemaid kunstivoole): „Teos näib isiksuse kõrval pelga juhuslikkusena, samal ajal kui kunstiloome peamise eesmärgina ilmneb isiksus ise.“ Ta viitab seejuures oma kaasmaalase František Xaver Šalda poeetilisele võrdlusele: „Suur teos, ka kõige suurem, on pelk kild, mis on lennanud meistri meislilt, sellest kaunist seesmisest kujust, mida ta pimedas tahub iseendast …“ See pole pildina kohatu. Äsja surnud Günter Grass alustaski kujutavkunstnikuna, algul kiviraidurina (nagu Michelangelo), siis skulptorina. „Plekktrumm“ („Die Blechtrommel“), mis ta kuulsaks tegi kirjanikuna, tuli alles aastal 1959 ja raamatust märksa tuntuma ekraniseeringuna 1979.

Günter Grass autorina hakkab naiivsele käsitusele (üks kirjanik – palju teoseid) silmnähtavalt vastu. Tema kui inimese elust on kirjutatud vist rohkem kui ühegi teise saksa nüüdiskirjaniku omast. Küll on uuritud, mida ta tegi sõja ajal (nt kas ta ameeriklaste sõjavangis ikka kohtus Joseph Ratzingeriga, kellest hiljem sai paavst Benedictus XVI), kellega ta kuidas suhtles (pooldas Pariisis Albert Camus’d, mitte Jean-Paul Sartre’it), millal ta sotsiaaldemokraate toetas ja millal solvus (miks sõber Willy Brandt teda poliitikasse ei lasknud), mis igasuguseid kirjanike rühmi ta asutas, mismoodi ta suhtus rahvus-, seksuaalvähemustesse ning aatomienergiasse, mida ta tegi Indias ja mis tal Iisraeliga juhtus, kui palju tal kokku tuli elukaaslasi, omi ja võõraslapsi. Günter Grassi elu oli sama pikk kui kirju. Ta tegeles lakkamatult millegagi, alailma õiendas, sekeldas, sekkus, meisterdas, organiseeris, korraldas, taunis ja pooldas, vaidles ja võitles.

Siis sai 1999. aastal Nobeli auhinna, mis tegi temast kirjandusliku püsisuuruse, konstandi. Ja pärast seda nähti hirmsasti vaeva, et mõista tolle konstandi „Günter Grass“ sisu. Tema elu ainest ei anna nendesse nime üheteist­kümnesse kirjatähesse ära panna. Ei mahu! Tema biograafia on nagu ehitusplats, kus keset üldist segadust, ehitusdetaile ja -prahti askeldab igat masti ajakirjanike vägi – üks püüab käepärasest materjalist putitada üht ja teine teist konstruktsiooni. Mingi Tatlini tornide ehitus planeedile nimega Günter Grass.

Võib-olla tulekski siis vilistada tema surma illusioonile ja loobuda naivismist. Lõpetada asjatu tegelus ringi kvadratuuriga ja muuta valemit, võttes konstandiks teose ja muutujaks kirjaniku.

Kirjanik Günter Grass on üheteoseautor. Kui poleks „Plekktrummi“, siis vaevalt teataks või hinnataks tema muid romaane, jutustusi, esseid, luuletusi, kuuldemänge, draamasid ja kõike seda kirjut pärandit, mis ei mahu ühessegi nimetatud rubriikidest. Elu kustutab suurema osa „Plekktrummi“ autori ilmunust. Selles on palju juhuslikku, perifeerset, servapealset.

Kümmekond aastat tagasi kinkis Günter Grass mulle pühendusega suurformaadis albumi „Fundsachen für Nichtleser“ – „Leitud asjad nendele, kes ei hooli“. See koosneb autori akvarellidest ja piltidele pintsliga kirjutatud lühitekstidest. Pildid näitavad juhuslikke asju: kõverad naelad, üks teokarp ja kärbatanud seen, kolm pigist piipu ja põlenud tikud, veel peotäis seeni, siis pesušvamm, mitmel lehel mitut sorti kive, Danzigi lipp käkras … kokku üle saja – pole mõtet siin loetledagi. Akvarellidel, asjade vahel, pintslikirjas laused. Säärased märg märjale mõtteavaldused ei võigi olla muud kui kiirkorras visandatud uiud. Ja nood tekstid ei saa olla tulnud järjest – iga akvarell on enne ju oma aja võtnud. See teos on mingi auto­psühhograafia.

See „oma üha arvukamatele lapselastele“ adresseeritud raamat tuju heaks küll ei tee. Seal on sulaselgeid jälkusi: auto alla jäänud jänes, maasikapeenart katnud võrku lämbunud küülik, koos laipadega (!) kadunud keldri võti, hirmsad hambaproteesid, lilla peaga spargli-peenised, laiakssõidetud kärnkonn, surnud lind ning üksteist kärvanud kärbest … Aitab! Selle värvikireva albumi mentaliteedist õhkub midagi saksalikku, läänesaksalikku, 68ndike põlvkonna kunstikäsitusele iseloomulikku – nimme realismi.

Ent hoidugem panemast Günter Grassi isikule lõplikku diagnoosi. Nõnda maanduksime tagasi „kon­stantse autori“ naivismi, kust me pageda eelistasime. „Leitud asjad …“ on kindel tekst, mis enam ei muutu. Ja selles raamis virvendab üks võimalikke Günter Grasse. Aga aeg pühib nood pisipildid lugemislaualt. Koos lapselaste arvuga kasvab ka hulk, kes vanameistri juhuslikke leide enam üles ei korja ega üle loe. Suurde XX sajandi kirjanduspilti jääb vaid „Plekktrumm“, suurteos mehelt, kes ise oli tülikalt ebaühtlane muutuja tolle oma võimsa kirjandusliku konstandi juures.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming