Geeniuste päevikud

Peeter Helme

Tundub, et heliraamatuid koostades on võtmelise tähtsusega iga kirjaniku stiilile õige väljundi, õige hääle leidmine.Doris Kareva, Sõna on sõrm, mis osutab vaikuse väele. Režissöör Urmas Vadi, helirežissöör Külli Tüli. Eesti Rahvusringhääling, 2008. Kivisildnik, Sõda ja rahu. Režissöör Urmas Vadi, helirežissöör Külli Tüli. Jumalikud ilmutused, 2009.    Möödunud aastal ilmus Doris Kareva luuletekstidega kahest plaadist koosnev audiokogumik „Sõna on sõrm, mis osutab vaikuse väele”, kus autor lõviosas ise oma loomingut ette kannab. Tänavu andis Kivisildnik välja oma luuletustega luuleplaadi „Sõda ja rahu”. Peale Kivisildniku enda loevad seal tema luulet Peeter Volkonski, Hendrik Toompere, Madis Kalmet, Mirtel Pohla, Taavi Eelmaa, Toomas Lõhmuste ja bonus track’i esitab Jan Kaus. 

Kuigi nii Kareva kui Kivisildnik on vaieldamatud luulegeeniused ja mõlemad plaadid annavad läbilõike autorite teatud aja loomingust, on teoseid omavahel väga raske võrrelda. Liiati on Kareva puhul tegu kahe mõnevõrra erineva plaadiga, millest esimesel 1990ndatel avaldatud luulekogude materjal, teisel aga käesoleva sajandi oma. Kui Karevas ja Kivisildnikus üldse midagi sarnast leiab, siis äärmiselt üldisel tasemel:  nimelt on mõlemad keeletundlikud poeedid, kes oskavad pealegi oma luulet ka hästi ette kanda. Kuid sellega ühisosa ka piirdub ning väljatoodu mõjub seda üldisemalt, et autorite keeletundlikkus on väga erinev, samuti ka esitluslaad. Kareva luule on suunatud sissepoole ja omamoodi kaemuslik on ka viis, kuidas ta oma tekste ette loeb. Kivisildnik on jõuliselt sotsiaalne ja poliitiline, ta tahab oma sõnumit  kuulutada nii, et loomingu kangus rabaks maha igaühe.

Lisatoone annavad „Sõjale ja rahule” ka näitlejad. Igaühel on oma esitluslaad ja äratuntav hääl. See annab juurde pooltoone ja muudab seni vaid trükisõnas loetud loomingu mitmemõõtmelisemaks. Just näitlejate erinevaid tõlgendusi kuulates saab Kivisildniku looming sügavust juurde. Ilmneb, kuivõrd leidub olemasolevas materjalis tõlgendamisväärset. Nii muutub asjalikult ja konkreetselt  mõjuv Kivisildnik Volkonski esituses üllatavalt järelemõtlikuks. Keele neutraalsuse ja öeldu ootamatuse konflikti tõttu irooniliselt kõlama mõeldud luuletuse „Püha sõja asjus” avarida „Sõda on alles noor” kõlab Peeter Volkonski suus rahuliku ja filosoofilisena ning veidi hiljem kostvast reast „Mu kodanikukohus on massimõrv” saab lausa zen-budistlik kōan! Toomas Lõhmuste vana kooli kuuldemängunäitleja häälega manatud „Meie Juhan Liiviga”  ei mõju aga mitte epateerimise, vaid tõsise kirjandusloolise mõistuloona. Ja kui Mirtel Pohla kannab oma kaunil tütarlapsehäälel ette luuletust „Põis ei põle ära”, mis räägib sellest, kui jälk on eesti kirjaniku elu ja töö, refräänina kordubki sõna „jälk”, siis puhkeb kindlasti naerma ka Kivisildniku luulet kõige vähem mõistev kuulaja. Sama kiiduväärne on ka nii Eelmaa, Toompere, Kalmeti kui Kausi esitus – kui loetud  tekstid neile endale mingil põhjusel korda ei läinud, on nad väga hästi näidelnud. Aga ma ei usu, et ei läinud. Ma lihtsalt ei näe seda võimalust. Pigem on ikka nii, et „Sõda ja rahu” kujutab endast väga andekate eri elualade inimeste koostööst sündinud sünergiat.

Kõik eelöeldu ei tähenda kaugeltki, nagu oleksid Doris Kareva plaadid kuidagi nõrgemad või igavamad. Küll aga on nende tonaalsus teine ning järjest ühte häält tekste ette  kandmas kuulates tekib hoopis rahulikum ja süvenenum atmosfäär kui „Sõja ja rahu” puhul, mis vähemasti mingil määral mängib ootamatuse peale – esimesel kuulamisel on täitsa huvitav mitte ajada plaadikarbilt näpuga järge, vaid katsuda ära arvata, kes järgmiseks mida loeb. „Sõna on sõrm, mis osutab vaikuse väele” millegi sellise peale ei mängi. Täiesti otseses mõttes ja ilma irooniata on tegu tõsisema luulealbumiga.  Kareva tekstid suhtuvad elusse tõsisemalt ja absoluutsemalt. Meeleolu ulatub melanhooliast traagikani, sekka leidub ka veidi nukrat muiet elu ja armastuse kaduvuse teemadel. Doris Kareva topeltalbum on seisundikirjandus, mida ei saa kuulata köögis kohmitsedes või pesu kuivama laotades (järele proovitud!), vaid mis kutsub diivanile pikali viskama, silmi sulgema ja sellesse hoolega süvenema. Iga silp, iga toon, iga paus on luuletaja  enda kõne. Võib lausa öelda, et kuuldav on kooskõlas autori ideaaliga, algallika endaga. Ja just sel põhjusel on neid plaate ka raske kuulata.

Nagu öeldud, tegu on ju seisundikirjandusega, mis pealegi pole mitte tõlgendus, vaid esitus selle puhtal, algupärasel kujul. Kuivõrd luule kohta üldse nii võib öelda, on tegu dokumendi, mitte kunstiteosega. Aga see ei ole kvaliteedihinnang, vaid tunnustus nii materjali valikule kui selle mahule. Kahel Kareva plaadil  on kokku 146 luuletust: esimesel 59 ja teisel 47. See on märkimisväärne kogus materjali, mis pealegi pole mitte lihtsalt visatud plaatidele ette vuristamiseks, vaid komponeeritud nii, et tekib loogiline ja jälgitav tervik. Ka ei vaja vist ütlemist, et Doris Kareva esitusviis on eeskujulik: selge diktsiooni ja puhta häälega edastab oma meeleolu. Viimast on kohati lausa raske taluda, kui kuulata järjest läbi mõlemad plaadid, mis jutustavad sellest, millest Kareva luuletused ikka: elust, armastusest, surmast ja kõigest, mis nende vahele jääb ja neid seob. Topeltalbumi „Sõna on sõrm…” plaadid ei ole aga seejuures sugugi mitte identsed. Vastupidi! Tegelikult järgnevad need teineteisele ja täiendavad teineteist. Esimene koosneb 1991. aastal ilmunud kogumikust „Armuaeg”, sama aasta valikkogust „Maailma asemel” ning 1997. aastal avaldatud kogumikust „Hingring” valitud luuletustest. Teisel on aga luuletused  2002. aasta „Mandragorast”, 2005. aasta „Aja kujust” ja ülemöödunudaastasest „Lõikest”. Erinev on ka kummagi plaadi koostaja: esimese on kokku pannud Doris Kareva ise, teise aga Urmas Vadi.

Teine plaat erineb veel selleski, et luuletuse „Hõikad enesesse, vastu ent ei kaja” esitab Maria Lee Liivak, mitte Kareva. Selles esituses pole mitte midagi halba, kuid mõjub kummaliselt, et plaadi neljakümne seitsmest luuletusest ühe, kolmekümne neljanda  loeb ette teine inimene, olgugi et luuletaja tütar. Oleks siis veel, et esimese või viimase, ent niimoodi on see ainus teisehäälne luuletus veidi põhjendamatu ja natuke äraeksinud.

Miks üleüldse võrrelda nii erinevaid teoseid nagu Kareva ja Kivisildniku audiokogu? Tegelikult on põhjus olemas ja sai juba korra ka nimetatud – samad tegijad. Nii on Urmas Vadi mõlema albumi režissöör ja Külli Tüli helirežissöör. Selliselt pole plaadid mitte ainult sissevaade  kahe väga erineva luuletaja maailma, vaid kujutavad endast ka võimalust heita pilk sellele, kuidas üks ja seesama režissöör on kahele autorile lähenenud. Ülevaate saamine pole kerge just põhjusel, et Vadi on pidanud töötama kahe tõesti niivõrd erineva autoriga. Kuid midagi saab siiski öelda. Eelkõige seda, et Vadi peab olema väga empaatiline ja koostööaldis inimene, sest plaate kuulates tundus nii „Sõja ja rahu” kui „Sõna on sõrme …” puhul, et  saan osa kahest täiesti iselaadsest maailmast. Kuulates valdas mind sama meeleolu, mis nende poeetide raamatuid lugedes või neid luuleõhtul esinemas nähes – ainult kõik oli kuidagi intensiivsem ja isiklikum. Ilmselt on tõesti põhjus selles, et omaette lugedes ei kõla teise inimese luule kunagi lõpuni nii, nagu siis, kui see inimene seda ise ette loeb. Isegi juhul, kui tema hääl on mulle tuttav ja suudan seda meenutada, ei tea ma ju alati, kus võiksid olla rõhud, kus pausid ja milliseid sõnu kuidas välja öelda. Luuleõhtul on aga alati veel palju muid segavaid põhjusi – peamine neist autor ise, keda ma mitte ainult ei kuule, vaid ka näen.
Kuulates aga vaid kõlaritest kostvat häält, on see üleüldse ainus asi, mille külge klammerduda,  ning seda intensiivsemalt ning hingetungivamalt see kõlab. Kui esitajaks pole seejuures mitte üksi autor ise, vaid ka näitlejad – nagu „Sõja ja rahu” puhul –, siis on hääli ja tõlgendusi muidugi palju. Kuid see just aitabki vahendada Kivisildniku maailma, mille režissöör on näitlejaid kasutades loonud: umbes nii, nagu näiteks „Sõrmuste isandat” kinolinale tuues on filmi loojad püüdnud taasesitada J. R. R. Tolkieni  maailma. Kui esitajaks on aga ainult autor ise, nagu see (ühe erandiga) saab teoks Doris Kareva luuleplaatidel, siis tundub see kutsena luuletaja sisemaailma. Mitte tema looming ei tungi minu omasse, nagu Kivisildniku paljuhäälse kogumiku puhul, vaid ühest häälest saab kutse luuletaja tunnete, mõtete ja soovide ilma. Ilmselgelt on kahte eri lähenemist kasutades tabatud hästi ära mõlema autori luule  toimimise eripära. Ja see on väga oluline, sest kuigi ma ei ole heliraamatuid eriti palju kuulanud, tundub mulle, et neid koostades on võtmelise tähtsusega leida iga kirjaniku stiilile õige väljund.
Ekspressionistlikum ja sõjakam luule vajab ka vastavaid hääli, lisaks rohkem murdekohti, ootamatusi ja võimalusi kuulajat raputada. Sissepoole suunatud, intiimne ja filosoofiline luule vajab aga just kedagi kindlat, kes avaks nii kuulaja teadvuse kui alateadvuse  väravad ja embaks neid rahulikult, kuid sugestiivselt. Urmas Vadi on seega käinud materjaliga ümber tundlikult ja oskuslikult. Muidugi, ka materjal ise on selline, mis käib nii kuulaja kui lugejaga tundlikult ja oskuslikult ümber. Tuleb ainult osata lugeda. Ja kuulata. Just viimast saavadki nii „Sõda ja rahu” kui „Sõna on sõrm, mis osutab vaikuse väele” õpetada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming