Geeniused kapi tagant välja

Leelo Tungal

Kuigi meil on harjutud riskigrupiks pidama nn asotsiaalsetest ja vaestest peredest pärit lapsi, on ka üliandekas laps üsnagi avatud riskidele: kergesti haavatavana võib ta elule jalgu jääda ja nii ennast kui teisi meelemürkidega nuhtlema hakata. Leelo Tungal

Kirjutan seda ettekannet ajal, mil päevalehtede kommentaariumides valmistutakse otsustavaks pealetungiks sellisele mõttetule, kulukale ja suure M-iga Maksumaksja rahakotti kurnavale nähtusele nagu eesti kaasaegne kultuur. Kas on meie ilusasti euroremonditud, efektiivsete plekieemaldusvahenditega puhastatud ja lillelõhnaliselt värskendatud õhuga, arvutite ja teleritega rikastatud elukeskkonda üldse vaja romaane ja jutustusi, luuletusi ja lasteraamatuid, mida pole kusagil maailmas enne olemas olnud, mis on kirjutatud ühe väikese rahva keeles ja mis enamalt jaolt peegeldavad sellesama väikese rahva elu ja mõttelaadi? Ning mis seal salata – need luuletused, jutustused ja romaanid jäävad enamalt jaolt – peale mõne vähese erandi – elama ikka ainult sellesama väikerahva keelde. Ühe Hollywoodi näitleja ütlemist parafraseerides: kas on mõtet istuda pool aastat ühte romaani kirjutades, kui poest võib tänapäeval leida päris odavaid, saja krooni ringis maksvaid romaane küll ja küll?

Kas ei tule Alusse kokku mingid veidrad vandeseltslased, kelle praegune ja edaspidine tegevus on ettearvamatu ja… ikka selle suure M-iga Maksumaksja rahakotti tulutult kurnav?

Kõike seda silmas pidades on minule antud teema veel eriti rahvavaenulik: „Noored geeniused kapi tagant välja!” tähendab ju lausa kihutustööd selles suunas, et ka noorel, euroremonditud keskkonnas sündinud põlvkonnal tekiks tahtmine tegelda algupärase loominguga ehk suure M-iga Maksumaksja rahakoti õõnestamisega…

Igasugune algupärane LOOMINE tähendab kulusid ja riski, sellal kui kopeerimine, jäljendamine ja mugandamine on märksa odavam ja mugavam tegevus.

Geeniusi ei sünni maailma just sageli ja nende eluloole mõeldes peame nentima, et enamasti on nende saatusepaketis lisaks suurele andele rohkesti kurbust, õnnetusi, üksildust ja mittemõistmist. Rikkana surevad neist vähesed (arvutigeenius Bill Gatesil on siiski lootust), küll aga rikastuvad pärast geeniuste surma mõned kirjastajad, plaadistajad, autoriõiguste omanikud.

Puškin ja Lermontov hukkusid duellil, Mozart suri noorena ja maeti väga tagasihoidlikul moel, Balzac põgenes võlausaldajate eest, Tsvetajeva, keda ei peetud pärast Pariisist naasmist oma kodumaal isegi mitte nõudepesija ametisse kõlbulikuks, poos end üksijäetuna üles… Võib öelda, et kõik need olid möödunud sajandite geeniused. Aga kes saab kindel olla, et kahekümne esimene sajand on üliandekate vastu armulisem – kui neis just ei peitu tugev annus läbilöögivõimet ja erilist vintskust…?

Neid mustades värvitoonides mõtteid heietades seisab mul siiski silme ees kaks lastekirjanduse geeniust, kellele mõeldes vist enamjagu kirjandusesõpru kipub tahtmatult heldima ja kellest ühega – muumimaailma looja Tove Janssoniga – on mul au olnud ka kohtuda ja vestelda. Teine õnnelikuks tegev kirjanik on samuti skandinaavlane – Astrid Lindgren.  Muidugi polnud neist kummagi elu mingi lilleline rada, kuid mõlemad olid veel väga kõrgeski eas võimelised looma teoseid, millest hoovas soojust, turvalisust, headust. Usun, et üks selle jumaliku sädeme säilimise põhjusi seisnes mõlema kirjaniku puhul turvalises, fantaasiaküllases lapsepõlves, ehkki Astrid oli pärit ju üsna keskmisest ja lihtsast taluperest ja Tove boheemliku eluviisiga kujuri perekonnast.

Keegi – ei ema, isa, vanaema ega õpetaja – ei saa ühestki lapsepõlvest eemale hoida kurbust, leina, õnnetusi ja solvamisi, ja ega seda tohikski teha. Tunnete skaala laieneb ju lapse kasvades nii hea kui ka halva suunas. Julgust enese teostamiseks vajab aga väike inimene igal hetkel, ning lapsepõlves tuntud tugi annab ilmselt loovale loomusele jõudu elu lõpuni.

Läänemaailmas kõneldakse juba mõnda aega õpitud abitusest ja meilgi hakkab see rikka rahva õnnetus pesa looma. Nähtus, millest ei kõnelda, kuid mida õpetajad arvatavasti on kogenud, on laste õpitud üleolek. Pealtnäha ollakse kõigest üle, kõigi eelmiste sajandite tarkused ja teadmised on titemäng, millegi ise tegemine ei huvita ega paku pinget. Pikapeale võib see hoiak sisse harjudagi – ehkki selle taga on väga tihti hirm mitte hakkama saada, kartus läbi kukkuda ja olla edutu.

Vanematel ei ole aega ega energiat olla lastele tegelikuks (ja igapäiselt ehk pealtnäha märkamatukski) toeks – tihtipeale „turvatakse” last õpetaja „paikapanemisega”, vaevumata probleeme uurimagi, tõstetakse silmad taeva poole ja manatakse sellist kroonulikku ja ahistavat väljendit nagu „kohustuslik kirjandus”.  Heldene aeg: miks peaks laps nagu mingi munk suvel lugema PAKSE raamatuid, sellal kui Kroonikast või Õhtulehest saab kõrgseltskonna huvitavamad tahud teada viie minutiga! Seesama õpitud üleolek ei lase teismelisele ligi ka head õpetajat, kes mingilgi määral saaks anda hingepidet ja juhatada kas või mõne „toitva” raamatu juurde. Tänapäeva õpetaja Laur võib oma viiuli panna… ei ütle, kuhu.

See on väga kurb, sest hingepõhjas vajab just loova loomuga laps kõrvale endasarnast, kuid suuremate elukogemuste ja teadmistega inimest. Kui meil on harjutud riskigrupiks pidama nn asotsiaalsetest ja vaestest peredest pärit lapsi, siis arvan, et ka üliandekas laps on üsnagi avatud riskidele: kergesti haavatavana võib ta elule jalgu jääda ja nii ennast kui teisi meelemürkidega nuhtlema hakata.

Selleks, et kurb olla ja kibestuda, pole meie väikesel maal vaja sündida geeniuseks – piisab ka keskmisest andekusest. Ja tegelikult on igas lapses, igas inimeses ju MINGI anne peidus. Meie ei hakka praegu arutama pitsikudujate, automudelite ehitajate või roheliste sõrmedega laste ande üle, räägime pisut neist, kellele on tähtis (või PEAKS tähtis olema) sõnaseadmise oskus.

Minu viimased õpetajakogemused on pärit aastatest 1993-1994. Maakoolis, kus vahepeal oli eesti keelt ja kirjandust õpetanud äsja keskkooli lõpetanud noormees, kes kirjutas õpilasele päevikusse märkuse „Kodu tööd tegematta”, võtsin häda sunnil enda käe alla kaks klassitäit õpilasi. Ma pole eriline horoskoopide austaja ega usu, et samal aastal sündinud lapsed on läbi ja lõhki sarnased, aga oli tõesti üllatav, kui raske oli 8. klassile tunnis elu sisse puhuda ja kui kergesti tuli 7. klass kõigi ettevõtmistega kaasa! Meil jäi aega ja tahtmist üle ka sellisteks loovtöödeks, mida programm ette ei näinud: püüdsime jäljendada eri kirjanike stiili, kirjutasime kordamööda järjejuttu ja arutlevaid lühilugusid. Nii mõnigi kirjutis oli nii lahe lugemine, et oleksin tahtnud laste loomingut kuskile ka avaldamiseks pakkuda. Mäletan ju oma lapsepõlvest, milline rõõm oli lugeda oma esimesi luuletusi Pioneerist ja Sädemest. Aga Pioneerist oli selleks ajaks saanud Põhjanael – hea noorteajakiri, kuhu 13aastaste looming aga kahjuks ei sobinud, ja Säde oli kujunenud noorteleheks Meie Meel, Täheke oli aga mudilaste pärusmaa.

Kui siis Vladislav Koržets aktsiaseltsi Pikker esimehena hakkas suure hooga uusi ajakirju looma – sündisid Ristik, Kass ja Koer –, pakkusin talle välja just keskmise kooliea ajakirja loomist, just sellise ajakirja tegemist, kus lastest kirjutajatel oleks võimalikult palju ruumi. Oli uus aeg ja kõik tundus võimalikuna! Möödus pool aastat ja Pikri toitja, leviosakonna võtsid üle suuremad ja tugevamad ärihaid, aktsiaselts lõpetas pankrotiga ja Hea Laps jäi ilma peale… Ma ei hakka rääkima kõigist neist valudest ja vaevadest, mis on Hea Lapse avaldamisega kaasas käinud, vaid avaldan tänu kultuurkapitalile (andku kõik kunstijumalad talle pikka iga!) ja kultuuriministeeriumile, eriti kunagisele kultuuriministrile Urmas Paetile, kes leidis, et eesti lasteajakirjandust (nii Tähekest kui ka Head Last) on vaja toetada niisama nagu täiskasvanute kultuuriajakirjandust, sest kommertsmeedia kombel reklaamist elatuda pole lasteväljaannetel võimalik.

Tänu sellele toetusele oleme juba mitu aastat saanud ilmuda läbinisti värvitrükis ja ka lehekülgede arv on kasvanud 32-lt 44-ni (ajakirjade puhul loetakse leheküljeks ka kaant). Ja pean ütlema, et tean, mida tunnevad staažikad õpetajad, lugedes või kuuldes oma õpilaste edusammudest.

Ma pole küll jõudnud teha statistikat, kui mitmel Heas Lapses esimese trükiproovi teinud noorel autoril on juba oma raamatud ilmunud, ja kahjuks ei seisa kõigi kirjutajate nimedki peas, kuid on ikka päris tore kohtuda mõne noorega, kes meenutab oma kunagist kirjalapseaega.  Mõned nimed on ehk teilegi tuttavad: Tui Hirv, Maria Lee Liivak, Mario Essa, Mariliis Valkonen, Martin Parmas… Kolmel esimesel on oma raamatud juba ilmunud.

Need, kellest on mõnel hoopis teisel alal asja, ei häbene ka sugugi oma lapsepõlve harrastust: Martin Parmas meenutab rõõmsalt oma muinasjutu-auhinda, noor helilooja Mariliis Valkonen oma esimest avaldatud jutustust… Näitleja Roland Laos oli aga kibe käsi nii kirjutama kui joonistama. Mõned endised kirjalapsed on tudengitena hakanud meile artikleid ja intervjuusid tegema.

HÄBENEMINE on üks teema, mis tuleb viimasel ajal üha valusamini esile: kui noor, kelle luuletusi oleme paar korda avaldanud, lisab uue värsisaadetise juurde palve, et äratrükkimise korral ei pandaks tema luuletuse alla mitte tema ja kooli nime, vaid pseudonüüm, siis on selge, et selles koolis või selles klassis loovat last ei tunnustata, vaid pilgatakse. Võimalik, et klassis on hoopis teist laadi liidrid. Tahaksingi õpetajatelt küsida: võib-olla peaksime üldse rohkem kasutama varjunimesid? Samas on päris palju ka selliseid kirjutajaid, kes (võib-olla ka koos oma õpetajaga) tunnevad rõõmu, lugedes oma nime ajakirjast. Kuidas seda probleemi lahendada?

Teine küsimus, mille kohta oleks huvitav teada pedagoogide arvamust, on VÕISTLUSED. Meie korraldame igas numbris mõne väikese võistluse, auhindadeks on enamasti raamatud, heliplaadid ja… nojah, nii mõnegi inimese meelest hirmus kommertslikud tegelased – Barbie’d. Algusest peale on meiega nimelt koostööd teinud Matteli firma Eesti esindaja Ruth Varts, kes on ise kunstiülikooli haridusega ja ilmselt seepärast olnud nõus sellega, et me ei tee nukkude-loomade-mängude kaudu räiget müügireklaami, vaid anname lugejatele joonistamis- ja kirjutamisülesandeid. MP- ja CD-mängijaid ning arvuteid, mida rikaste väliskontsernide väljaanded välja loosivad, meil kahjuks võimalik jagada ei ole. Kui korraldasime koos Õpetajate Lehega ühise kirjandus- ja joonistusvõistluse, siis käisin mööda kirjastusi auhindu norimas ja sain kokku päris kopsaka raamatuhunniku.

Olen olnud ju paljude kirjandusvõistluste žüriis, millest sisukamaiks pean Sten Roosi muinasjutuvõistlust, Muinas-Julle konkurssi ja mullu toimunud Estonia Seltsi Salme Reegi nimelist õhtujutuvõistlust. Kõigi nende võistluste võidutööd on Heas Lapses ka ilmunud ja ilmuvad edaspidigi. Paljude laste ja õpetajate nimed neil võistlustel korduvad. Võib-olla mõnel pool ei leidu kirjutajaid lapsi (rahalise mõtlemise aeg?), võib-olla ei jaksa või ei viitsi õpetajad selliste asjadega jahmerdada. Lisaks sellele tean, et korraldatakse ju veel hulgem nii liiklus-, tervishoiu-, tuletõrje- või teab kõik mis teemalisi loomevõistlusi.

Praegu ilmub meil kaks laste omaloomingu rubriiki: „Kirjalapses” avaldame mitme autori (või ka ühe kooli ja klassi õpilaste) loomingut, kelle värsse või kirjandeid saadavad tihti ka klassijuhatajad või kirjandusõpetajad. „Oma sulega” on aga nn autorilehekülg. Sinna paneme nende laste teoseid (enamasti luuletusi), kes pole enam „juhuluuletajad”, vaid tihti juba käsikirjaliste kogude autorid. Mõne aasta eest esines sel leheküljel ka 18-19aastasi autoreid, kellel polnud lihtsalt kuskile mujale oma loomingut pakkuda, nüüd olen mitmele küpsemale kirjutajale soovitanud Värske Rõhuga kontakti võtta. Värske Rõhk on küll orienteeritud rohkem tudengitele, kuid usun, et väga omanäolised gümnasistidest autorid sobivad selle ajakirja veergudele samuti. Muide, Rapla noormees Viljo Kivisild debüteeris korraga nii Heas Lapses kui Värskes Rõhus, Miikael Lotman läks Hea Lapse juurest edasi Loomingusse…

On olnud teisigi üllatuslikke autoreid: näiteks Tartu abiturient Olga Tšerjomuškina, kes saatis mulle lugemiseks värsid, mis tal kuidagi iseenesest tekkisid – tüdruk on puhtavereline venelane, kuid oma sõnul pole kunagi venekeelseid luuletusi kirjutanud. Ta eestikeelsed värsid olid aga üsnagi jesseninlikult tundelised, ainult väikeste rütmikonarustega… Talvel tuli koos emaga toimetusse 11aastane Saša Kesa – ema oskas eesti keeles ainult tervitada, isa olevat volgasakslane. Poiss räägib suure aktsendiga, aga grammatikavigadeta eesti keelt ning kirjutab eestikeelseid luuletusi ja näidendeidki. Kohtusin nendega veel ajakirja Võšgorod tõlkevõistluse auhindamisel: Saša oli saanud eesti lastekirjanduse tõlkijana ergutusauhinna, ema aga ei jõudnud ta eesti keele õpetajat ära kiita. Võimalik, et sellest poisist kasvab tõesti hea eesti kirjanduse tõlkija.

Kui päris aus olla, siis olen vahel laste loomingust ikka üsna väsinud ka, eriti siis, kui tuleb järjest läbi lugeda üle paarisaja kirjatöö. Mõned noored autorid on teadagi ka väga läbematud. Näiteks tõi üks algaja gümnasistist poeet mulle ühe luuleõhtu lõppedes oma mahuka kausta ja oli juba järgmisel päeval toimetusse tulles väga pahane, et ma polnud jõudnud ta värsse üksikasjaliselt analüüsida.

Aga mis parata: igasuguseid ringe meil koolides ja huvikeskustes on, kuid kirjandusringid näivad olevat täiesti välja surnud. Kehra keskkoolis teeb sellist haruldast ringi siiski õpetaja Sirje Jõe – oleks päris põnev teada, kuidas see tal õnnestub. Sest ega kunstlikult ei saa luua midagi, mille järele erilist vajadust pole. Kaldun aga arvama, et see laps, kes mõnuga kirjutab, oskab mõnu tunda ka teiste kirjutatut lugedes.

Ise ma koostaksin mõne aja pärast hea meelega veel ühe sellise Heast Lapsest „üle kasvanud” noorte poeetide kogu, nagu seda on „Tüdruk, kes sa teretasid vaime”, aga pelgan, et praegune kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital, kelle kallale on äripäeviliste-poliitikute poolt juba laiad proletaarsed massid ässitatud, sellist ettevõtmist toetada ei saa. Kuid seni, kuni eksisteerib Hea Laps, ootame teie õpilaste ja laste loomingut! Sest mine tea, mida need geeniused seal kapi taga muidu ette võtavad, kui nad oma geniaalsust teistele näidata ei saa!

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming