Gallup: kirjandus, kirjanik, kriitika ja kriitik

 

   

Selle gallupi tingis otsene praktiline vajadus katsuda teada saada, mis tegelikult toimub, kuidas jõujooned praegu vooklevad, mis on kriitika vallas hästi, mis halvasti. Idee sündis kõnelustest kirjanike, kriitikute ja toimetajatega. Eesmärk ei ole siinkohal kellelegi “ära panna”, vaid pigem anda juhatust, kuhu ja kuidas me võiksime edasi minna. Maht on kahjuks piiratud, nii mõnelgi olnuks öelda rohkem, kui siin täna ilmub.

 

 

1. Kas sul on olnud tunne, et kriitika on sind ebaõiglaselt kohelnud? Mida oled siis ette võtnud? / Või oled ise saanud kriitikuna kelleltki valulise reaktsiooni; kuidas sellesse suhtuda? (Küsimuse teine pool varieerus pisut isikuti.)

2. Milline peaks olema kirjanduskriitika ülesanne, vastutus ja kohustused kirjaniku ja lugejaskonna ees?

3. Kui palju hakkab eesti meedias silma väärt ja professionaalset kirjanduskriitikat?

 

Jan Kaus, kirjanik, kriitik

1. Ebaõiglase kohtlemise tunnet pole olnud. Pigem vastupidi. Kui ilmus mu esimene raamat, novellikogu “Üle ja ümber”, siis kaks kriitikut Mihkel Samarüütel ja Jaak Urmet juhtisid tähelepanu põhimõtteliselt samadele nõrkustele. Kriitika, mis esimesel hetkel paistab muidugimõista valus, aitas mul lõpuks leida teeotsa, mille tulemusena leidsin võtme oma romaani kirjutamiseks.

Ega küsimus pole selles, et kriitik laidab. Küsimus on selles, kas lugejale selgub, miks kriitik laidab. Teine kriteerium oleks see, et kriitikast oleks näha keskendumine kritiseeritavale tekstile. Need kaks asja on muidugi omavahel seoses.

2. Tõstaksin esile kaks põhiülesannet: 1) kriitiku väidete põhjendatus ja 2) kriitiku väidete tekstipõhisus – kritiseeritakse pigem ikkagi teksti, mitte autorit selle taga. Piir on siin muidugi hägune, kuid mingid imidži või eluloo küsimused tunduvad vähemalt minule sekundaarsed.

3. Häid autoreid on küll: Jaanus Adamson, Märt Väljataga, Marek Tamm. Kahju, et Hasso Krull nii tihti enam ei sekku. Komistada võivad siiski ka gurud: näiteks Tiit Hennoste on kirjutanud arvustusi, kus ta eksib just ühe põhireegli vastu: ta on kriitiline, ent ei tule ilmsiks, miks ta kriitiline on, millisest kritiseeritava teksti kvaliteedist tema kriitilisus sünnib. Üllatav, et isegi sellise kaliibriga mees nagu Hennoste rahuldub aeg-ajalt oma rauge ja üleoleva positsiooni epateerimisega. See teeb ka enda suhtes ettevaatlikuks.

 

Arne Merilai, kirjandusteadlane, luuletaja

1. Eriti raamatuta kriitikud ei mõista tihti “esimesi kirjaniku tundmusi”, tallavad õrnas keskkonnas nagu mammutid. Siis on nende pärast piinlik, tsunftiau käib madalale või pole ollagi. Lõpeks arvab üldse mõni, et alles ist erlaubt. Võib-olla mingis kirjanduslikus katsetuses, kuid mitte kriitikas, mis samas ei tähenda vastumängu rõõmu pärssimist. Mäng on siiski tegevus, mis käib mõningate reeglite järgi, teisiti mängu lihtsalt ei ole.

Teisalt on häbi, kui kriitik teeb tervistava süsti, autor aga laamendab ja haub kättemaksu. Ebaõigluse tajumisel on kaks astet: esimene ja mööduv, kuivõrd kriitika oli siiski õigustatud või ei oma tähtsust; ja teine ning jääv, mis märgib tõelist ebaõiglust. Viimast on üleliia palju – niisiis on kriitika kahe otsaga asi ja vajab ise kestvat kriitikat, mitte ainult akadeemilist metakriitikat.

Autori õigus kriitikale tasakaalukalt vastata on minu meelest vääramatu, tekkiv arutelu õpetlik nii mõlemale poolele kui ka lugejale. See võimalus võiks olla palju vabam ülbele või lollile kriitikale kasulikust valehäbist.

2. Koolituse, mõistevõrguta või parasiit­le­va tundlemise jätan kriitika austava nimetuse alt välja. Mida tõeline kriitika kultuurile tähendab, peaks teada olema – ei ole tarvis sõnu raisata.

3. Mõni asi on väga hea, veerand on tubli ja tarvilik, pool on loetav, ülejäänu ruumi täitev plära või hullemgi – prügi. Vikerkaar ning Keel ja Kirjandus pakub enam kui Looming; Sirp või Ekspress on üle päevalehtede udupildist. Süstemaatikat ja jõudlust kahtlemata napib, mis on minu meelest põhimure. Kuid näiteks: TÜ eesti kirjanduse õppetoolis on vaid kaks õppejõudu, Ele Süvalep ja Mart Velsker, kes aga rakkes nii õppetöö kui teadusega.

Kultuuriväljal ei maksa neid üleliia kurnata, parem mõelda, kuidas hoida.

 

Aarne Ruben,

kirjanik, kriitik

1. Seda, et kriitika on mind ebaõiglaselt kohelnud, tundsin 2001. aastal,  kui ilmus mu raamat “Vares-Barbaruse valitsus”. Siis kirjutas Vaapo Vaher  ajalehes, et seda raamatut on võimalik lugeda vaid pehkinud ajudega. Aju on aga nii keeruline asi, et kui see on juba korralikult välja arenenud, siis mingit väga tajutavat “pehkimist” seal enam olla ei saagi. Kui asi sealkandis juba jamaks kisub, siis saavad seal olla mingid blokeeringud, ainete vaegused-üleküllused, kärbumine ja muud probleemid. Aga pead leppima sellega, mis on kirjutatud. Võib küll pöörduda psühhiaatri poole ja küsida, kas niisugune pehkimine on võimalik.

2. Kirjanduskriitika ülesanne väikeses Eestis, kus kõik tunnevad kõiki, on väga määrava tähtsusega. Meie kultuur on väga kirjutav ja eneseväljendus on siin prestiižne. Paratamatult tekivad seltskonnad, sümpaatiate ja antipaatiate ringid, meie kirjanduse väiksuse tõttu on see võimendatud. Kirjanduskriitik peab selles segadikus evima kainet mõistust ja tal peab olema julgust külmalt kaaluda arvustatava teose kõiki häid ja halbu külgi, olenemata sellest, kes midagi on kunagi öelnud. Väga oluline on kriitiku äratundmine: kui käsitletava teose kontekst jääb temale võõraks, siis tuleks ka loobuda selle arvustamisest.

3. Hea näide väärtkriitikast on “kriitika kriitika”, Aare Pilve “Läbilõikeid metakirjandusest. Eesti kriitika ja kirjandusteadus aastatel 2003-2004” Keeles ja Kirjanduses (4/2005). Aare Pilv mõtiskleb seal kirjanduskriitiku kohast kirjus sootsiumipildis, tema vastutusest ühiskonna ees, hirmudest ja tugevatest külgedest. Ta jaotab eesti kriitikud kaheks: need, kes kirjutavad iga päev ajalehtedes, ja need, kes kirjutavad kultuuriloole jäävates ajakirjades. Need on täiesti erinevad seltskonnad. Selles kirjatükis sõnastab Aare Pilv, ise seda tekstis välja ütlemata, kirjanduskriitika (ja varjatult ka üldse kirjanduse) kui ühiskonna üheskoos teadvustatud enesekaitsefunktsiooni omaduse: olla sotsiaalne. Sotsiaalne on see, mis midagi muudab, mis on laia haardega ja mis annabki kirjandusele kaalu nende silmis, kes ise kirjandust ei loe. Igavesti on möödas 1980. aastate lõpp, mil kirjanikul oli entsüklopedistist manatarga staatus ning ta suutis mõjutada asjade käiku isegi siis, kui ta midagi erilist ei öelnudki.

 

Peeter Sauter, kirjanik

1. On olnud tunne, et mu tekstist on liiga kiitvalt kirjutatud. Teksti kirjutades ei tohi minu meelest mõelda, mis see on ja mis sa teed ja kuidas see välja võib paista. Kui tekst ilmub, saab temast üks uus tekst ja selle uuega poleks kirjutajal liiga palju vaja tegeleda. On oht, et oma tekstitegemist hakkab kirjutaja vaatama juba kirjutades distantsilt ja see on surm. Mingi selline surm on minuga ka juhtunud, sest ennast pisut kõrvalt vaadates saan aru, et see, mida ma oskan ja suudan kirjutada, on ära kirjutatud ja mis ma samasuguseid tekste ikka lõputult juurde teen. Samas, alguses tegin ma ju mitte selleks, et midagi valmis teha, aga lihtsalt kirjutamislustist. Kuhu see lust siis kadus?

Mulle koidab ka, et raamatute mõju ja tähendus sõltub kontekstist, ilmumise ajast ja kohast. Täkkesse trehvanud väike töö võib olla teistele olulisem kui suur tükitöö. Ma seda suurust päris pelgan kohe, see tapab tihti vabaduse.

2. Ma ei tea, mis see kirjanduskriitika on. Selle all ilmub jumala erinevat krunti asju. Lobast süsteemse kirjandusteadusliku analüüsini. Ja minu meelest ongi hea, et ilmub. Mõlemate seas on igavust ja headust. Hennoste sisukas analüüs on huvitav ja Mati Undi alati soojad heietused ja lobad olid loetavad. Nagu kirjanikul, võiks kriitikul olla raas enesekriitikat ja -irooniat. Ennast surmtõsiselt võttev kriitik on pentsik nagu surmtõsine autorgi, mingil hetkel läheb see pentsikus lõbustavaks. Iga kriitikakirjutaja leiab ise endale ülesande ja toimetaja teab ju, mis ta saab sellelt või tollelt tellides. Pole häda kedagist. Mingit vastutust tal küll pole. Mis pagana vastutus? Kas külapoe taga lorilaulu laulval joodikul on vastutus? Vast pisut on, aga kuidagi totter on see vastutuse jutt. Ja mis vahet on kriitikul ja külapilalaulikul? Palju pole.

Vahel olen mõelnud küll, kui mõnda autorit tambitakse, et misasja nad inimest kurvastavad. On see õiglane kriitika siis väärt, et õrn noor autor nurgas nutma peab. Kui karm ja tark kriitik näeks, kuidas noor autor nutab, hakkaks tal häbi, ta silitaks vabandades noore autori pead ja võib-olla muudki.

3. Ei taha eriti sõna võtta. Aga kui vanasti alustasin ma loomingu lugemist ilukirjandusest, siis nüüd alustan kriitikast ja esseistikast, ei tea, kas tekstitüdimus või harjumus liiga palju ajalehti lugeda. Kui Vaapo Vaher sai üksjagu sõimata Maimu Bergi loo eest, siis, jah, sarnast värsket värki võiks rohkemgi olla. Minu jaoks Vaher seal räige polnud ja hea Maimu Berg sai sünnipäevakingiks suure feministliku sõjakäigu ja šovinist Vaher tehti maatasa. Usun, et Vaapol oli lõbus, ja ma väga loodan, et Maimu Bergil ka.

 

Asta Põldmäe, kirjanik, toimetaja, kriitik

1. Kriitika on kohelnud mind paremini, kui olen arvanud end olevat teeninud.

2. Kirjanik ei ole sarimõrvar ja raamat ei tule kallale. Umbes neist kahest asjaolust võiks lähtuda ägeda loomuga kriitik, kui ta nuhtluseks piitsapiu valusust valib. Teiselt poolt eeldavad nad mõlemad, nii kirjanik kui teos, tingimata tõsiseltvõttu. Ja imetlust, seegi võime ei tohi professionaalil olla atrofeerunud. Selle kõige keskel tuleb siis kriitikul turnidagi. Nii lugejaile kui autorile ühtaegu suunatud kriitika ongi alati üks raske dilemma, need peaksid õigupoolest kuidagi teisele poolele nähtamatud olema nagu Maire Aunaste reisikaaslased teine teisel pool oma seina kunagises populaarses telesaates. Aga ei ole ju! Lugeja süttib kriitiku avalast elamusvõimest, tahab ise ka midagi läbi elada; autori ees aga, kes selle teose asjus kahtlemata on kõige targem inimene terves maailmas, võib selline kriitika olla küll rõõmustav, kuid mäletades keerukusi, kõhklusi ja vaevu raamatu kirjutamisel, ühtlasi ka kuidagi töbi. Autori poole suunatud kriitika on vist enim suutnud, kui ta ei võta ära kirjanikult järgmise teose juurde asumise julgust ja tuju. Ma mõistan kirjanikke, kes igaks juhuks oma teoste arvustusi ei loe. Selliseid on.

3. Kirjandus- ja kultuuriväljaannetes muidugi rohkem ja tihtipeale väga head. Noorema põlve kriitikud (Kaus, Sommer, universaalsemalt ka Maimik) on koos moodsama haridusega omandanud ka uue, muutunud kunstinähtustest kõnelemiseks järeleandliku mõistestiku, on põnev jälgida, mida nad teostes üldse jälgivad, tähtsaks peavad ning et neil on sõnad selle väljendamiseks. Kuid ka vilunud kirjanduseeritlejatel on küllaldast mõttenõtkust, meelde tuleb Rein Raua hoogne vaatlus tulevas, 11. Loomingus Jürgen Rooste luulekogu “Ilusaks inimeseks” kohta, alati kasvab sügavamast sisimast ja saavutab veenvuse omaenese kirjanikupraktika toel Olev Remsu arvustav hääl, sügav ja loovuslik on kriitikuna nagu oma proosaski Toomas Raudam. Andres Langemetsa hinnangud on viidud alati avaramale, ajalooteadmuslikule pinnale. Maimu Berg on sündmus ka arvustajana. Beierit, Sinijärve lugeda on vabastavalt lõbus, Krulli, Väljataga analüüsid löövad tootlikult klaariks lugeja enesegi pea. Kas see kõik on ka professionaalne? Osa kindlasti. Ent kui vajalik oma tundlikkuse, rahutuse ja elususega! Kinnitusega päevast päeva, et kellelegi on nii tähtis kõigis oma peensustes ja veidrustes see vaieldav, valguv ja raskestiohjatav ollus, mille nimi on kultuur.

 

Aare Pilv, luuletaja, kriitik, kirjandusteadlane

1. Tagantjärele mõeldes ei, kuigi omal ajal häiris mind pisut, et raamatu “Päike ehk päike” puhul pöörati liiga suurt tähelepanu mu tekstilistele, intertekstilistele, tüpograafilistele jms nõksudele, kuigi need moodustasid raamatust vaid ühe viiendiku. Aga kui vastata küsimusele sõna-sõnalt: kriitika ei saa mind kunagi õiglaselt või ebaõiglaselt kohelda, sest kriitika kohtleb minu tekste, mis mind ennast kriitika eest kilbina kaitsevad (aga muutuvad kohe isiklikuks tundlikuks nahaks, kui keegi neid silitab). Kuigi ma ei pea valeks, kui keegi reageerib enda kohta tehtavale kriitikale.

2. Kõige üldisemalt ja umbmäärasemalt: hoida elujõulisena kirjanduse reflektiivset ruumi, mitte lasta lugemisel ja kirjutamisel muutuda mugavaks mõnu ja elamuse sfääriks; kui rääkida kriitika vastutusest, siis tema olulisim vastutus ongi mitte lasta kirjandusel end “ära magada” – ja see ei tähenda isegi eeskätt kirjanduse kritiseerimist, tema puuduste tähelepanemist, vaid ehk isegi rohkem just selle positiivset esiletoomist, mida lihtne mõnulev lugemine esmapilgul ehk tähele ei paneks. Kriitika võiks pidevalt küsida, miks ja kuidas on ühe või teise teose lugemine mõttekas, milles seisneb kirjanduse ja lugemise põhjendatus. Ja muidugi on kriitika esimene koht, kus jooksvalt hoitakse alal kirjandusliku protsessi mälu, suhestatakse uus teos senise kirjandusmõttega ja sünteesitakse uut mõtet.

Kriitika ei tohiks arvustada kirjanikku, vaid ikkagi teksti; ja meeldiv oleks, kui ka kirjanikud peaksid silmas, et kriitik ei arvusta seda, mis on autoril peas, vaid seda, mis on paberile trükitud, siis tunduks ka kriitika vähem ebaõiglane.

Minu ideaalpilt oleks selline, kus kirjandus ja kriitika püüavad üksteist pidevalt läbi näha ja üksteise eest põgeneda – et pidevalt oleks tunne, et kas kriitika ei jõua kirjandusele järele või kirjandus ei jõua kriitikale järele, aga samas mahajääja teeks sellest ka kohe numbrit ja ajaks teist taga; see oleks parem olukorrast, kus kriitika on püsivalt kirjanduse suhtes adekvaatne ja kirjandus on pidevalt kriitikale hästi arusaadav.

Kõik need lihtsamad funktsioonid (tutvustada, hoida lugejat kursis, põhjendada uudset ja harjumatut jne) muidugi endastmõista. Aga eelkõige tundub mulle oluline, et kriitika hoiaks alati hõõgumas teatud polemos’t, hoiaks lugemisenärvid pingul, hoiaks nii enda, lugejate kui kirjanike jaoks alal pinget küsimuses “Kas ma loen/kirjutan piisavalt täpselt (ja mis on mu täpsuse mõte)?”

3. Olen sellest pikemalt kirjutanud oma kevadel Keeles ja Kirjanduses ilmunud kriitikaülevaates, ei hakka leheruumi näidetele kulutama. Lühidalt – hakkab silma küll, põhiliselt küll ajakirjades –, kui pidada “väärt” kriitikaks sellist, mida on võimalik teose mõtestamisel kasutada ka nt 10 või 15 aasta pärast või mis vähemasti on väga ilmekas antud hetke tõlgendusviisi esitaja ka tuleviku pilgu jaoks. Minu üks kujutelm (võib-olla idealistlik) on see, et tõeliselt väärt kriitika peaks tõlgendava tekstina olema kõnekas ka tulevikus. Professionaalsusel on ju erinevaid mõõdupuid – proff lehekriitik ei pruugi olla proff pika ajakirjaarvustuse kirjutaja, ja vastupidi; professionaalne kriitika ja väärtkriitika ei kattu alati, ja kogu kriitika ei peagi olema väärtkriitika, nii nagu kirjandus ei saa (ega tohigi) koosneda ainuüksi väärtkirjandusest.

 

Arvo Valton, kirjanik

1. Pole vist mõtet rääkida varasematest aegadest, mil juhtus mitmesugust (üldiselt mind kriitika pigem hellitas kui sakutas). Rumal jutt oli rumal jutt, kas kiitis või laitis. Igatahes tark arvustamine on alati etem kui rumal kiitmine. Viimase aja kriitikas häirib kohutav pealiskaudsus. Väga sageli on tunne, et kriitik pole vaadeldavat teost korralikult läbi lugenud, kõnelemata sama autori eelmiste teoste ja üldisema tausta tundmisest. Suhteliselt tähelepanelik ollakse oma sõpruskonna raamatute arvustamisel, väljaspoole oma põlvkonda jäävate autorite puhul ollakse ikka pealiskaudne ja põhjendamatult üleolev (näiteks Sinijärv jt). Mida peaks ette võtma lolluse tõrjumiseks? See pole ju eales õnnestunud. Las kirjutavad, igaüks avab ise oma taset kõige paremini.

2. Ideaalse kirjanduskriitika ülesanne peaks olema kirjanduse heatahtlik toetamine nii laites kui kiites, tavalugejast kompetentsema ja laialdasemalt sügavamalt nägeva inimesena asjade selgitamine neile, kes pole samavõrd asja juures.

3. Ei julge öelda, et oleksin kõike lugenud, kuid õnneks tuleb ette siiski ka üsna head analüüsi (Aare Pilv, Marek Tamm jt). Kirjanduselu on olemas ja vahest saab ajas ja ruumis kaugemal asuv lugeja mingi pildi nii kultuurist kui ka kultuuritusest, et mis selles eesti kirjanduses siis XXI sajandi alguses toimus. Et osa väärtkirjandust (näit Mats Traadi proosa) jääb täiesti tähelepanuta kas põhjusel, et see käib kriitikule üle jõu või ei satu muidu tema huviorbiiti, või siis saab mõni üsna keskpärane debüütkogu mitmekordse ja korduvate mõttekäikudega kiidulaulu osaliseks (debüteerijat peab muidugi innustama, kuid mitte teda lollitama), ka see iseloomustab meie aega ja selle aja kirjanduskriitika tegelikkust.

 

Lauri Sommer, luuletaja, kriitik

1. Kysimus on nii eri inimtyypide mõistmisulatuses kui selle või teise teose kypsuses ja suunitluses. Kysimus pole kiitmises või laitmises. Suhtumised jagunevad laias laastus kaheks: kas käsitletav on objekt või elus ja ootamatu. Kui väljutakse kardinaalselt erinevatelt lähetelt või polda kodus tõlgendataval pinnal (olgu selleks siin religioossus, šamanism või sisemaailma teistsugune struktuur), siis ei saa dialoogi tekkidagi, kriitik väänab fakte ja kirjeldab põhiliselt enda reaktsioone. Kui mõni kibestunud iroonik või akademismi kapseldunud tegelane mind ei mõista, siis on see kultuuriliselt loomulik ja mõjub isegi omamoodi innustusena: kõik on korras, tingrefleksid toimivad. Kriitikuna olen siiani kuulnud rohkem tänu, kuid paaril korral ka õigustatud pahameelt. Tunnen oma nahaga, et iga kellegi kohta pillatud sõna võib jääda mu hingele. Meil kõigil on pimetähne, aga me ei pea oma ekslikkust eelarvamuste ja tujutsemisega suurendama. Kirjutajad õppigu oma raamatute retseptsioonis eristama edasiviivat kriitikat ja jura. Reaktsioonide valulisus sõltub kindlasti autori ego suurusest ja suur ego mahutab paradoksaalselt vähem – nurki maha lihviva zen-harjutustena on kirumisest sedapidi kasugi.

2. Kriitiku kohus on mitte lobiseda ega paljundada lõpuni mõtlemata mõtteid, vaid end pooliti unustada ja keskenduda teose loogikale, asetada see laiemale taustale, et meil oleks avar vaimne lugemisruum, ja läheneda pieteediga pisiasjadelegi. Ideaal võiks kõlada nii: kriitik olgu laia eruditsiooniga ja empaatiline tõlgendaja, muidu on ta tykitööd tegev vagel ja tema sõnad kasvavad häbiks talle endale.

3. Parimad kriitikud on tihti väga hõivatud või siinsest kirjanduspildist pisut tydinud. Kahjuks valitsevad mahuorjus, klannid ja palgaline vorpimine. Võiks olla suuremat kirjelduslikku mitmekesisust ja kutselist väärikust. Nimesid teate ju isegi: Hennoste, Väljataga, Krull, Velsker, Adamson, Pilv, Kaus, Luuk.

 

Mari Laaniste, kirjanik, kunstikriitik

1. Kriitika asemel laiemalt retseptsioonist rääkides – muidugi on. “Mõru maiku” kalduti nii alahindama kui ülehindama  Kõige frustreerivam on siiski otsene vääritimõistmine, ja “Maigu” retseptsioonist tervikuna jäi paraku mulje, et autoripositsiooni (võtme)teemaga ei saanudki kokkuvõttes keegi hakkama. Mis muidugi on mingil määral seletatav sellega, et ma olen loomupärane autsaider, kinnine ega suhtle “kellegagi” jne, aga kui asi läheb sel teemal juba teaduse pähe esitatavate seisukohavõttudeni, siis minu meelest võiks enne nende formeerimist subjektiga siiski vahest mõne minuti rääkida või paar meili vahetada. Tervitused siinkohal Ilona Martsonile.

Ainus silmatorkavalt valuline reaktsioon, mis ma (kunsti)kriitikuna teeninud olen, oli aastaid tagasi Toomas Vindilt ühe tema kureeritud näituse kohta Postimehele kirjutatud artikli peale (ametlik vastu-artikkel). Tagantjärele paistab, et mind kui algajat (ma polnud selleks ajaks veel kümmetki teksti avaldanud) kasutati tookord tankistina olukorras, kus üldine hinnang karjub väljaütlemise järele, aga profid ise ei viitsi inetu teemaga käsi määrida. Juhtub.

Kuna mu väljaütlemised on tavaliselt kaalutletud, siis pole tõenäoline, et ma ümber mõtlema hakkaksin, ja kuna mul pole tööga – ja kriitika on töö, mitte looming – praktiliselt mingit emotsionaalset sidet, siis süümekaid ja patjanutmist ei tasu ka oodata. Kunstnike õnneks on mul siiski n-ö baasvarustuses üsna kõrged standardid: kui ma midagi juba teha võtan, siis on mu eesmärk teha seda korralikult.

Kõrvalepõikena, valuliste reaktsioonide probleemi on mul pigem ette tulnud toimetajana – “onud” on korduvalt üritanud mind ilmselt east ja soost tulenevatel põhjustel “paika panna”. 

2. Sa küsid nii kategooriliselt… mul on rohkem soovitused. Igasugune kriitika peaks eeskätt olema eetiline – aus, erapooletu ja informeeritud. Teiseks avatud hoiakuga ja paindlik – kõiki asju ei saa samade standardite järgi adekvaatselt hinnata. Mitte elitistlik, põlvkondlik, väiklane ja ksenofoobne, mitte laiale lugejaskonnale ülevalt alla vaatav (idealisti riismed minus usuvad endiselt rahvavalgustusse), aga ka mitte õline, lipitsev ja pähemääriv. Pigem stoiline kui labiilne, aga mitte staatiline ega hõlpsasti ignoreeritav – vahel on demagoogia täpselt see, mida parasjagu vaja. Võimalust mööda võiks vältida halavat alatooni.

3. Mitte ülearu palju. Tundub, et raamatute enestega on pisut kehvasti, ja võib-olla ongi palju sellelt pinnalt hiilgavat kriitikat tahta? Jooksev kirjanduskriitika jätab ka tuimema ja ebaloomingulisema mulje kui näiteks kunstikriitika. Kuna valdkond on selgelt alamakstud, tundub olevat palju pooljuhuslikke sõnavõtjaid, eriti lehtedest paistab, et profid selle raha eest kirjutada ei viitsi. Sõpruskonnasisest “käsi-peseb-kätt”-kriitikat ei viitsi jälle lugeda. Ei meeldi kriitikaks maskeeritud vulgaarne haip allettevõtte toodangule, nagu Päevaleht seda teeb.

Kui aga üritada eelmise vastuse viimast juhtnööri järgida, siis näiteks Jaanus Adamsoni arvamusi loen alati hea meelega, ja loeks rohkem, kui saaks.

 

Toomas Raudam, kirjanik, kriitik

1. Haiget ei saa mitte mina, vaid kirjandus. Mul on kõige rohkem valus, kui solvatakse kirjandust, mitte mind. Seda on kerge teha. See juhtub siis, kui kriitik ütleb, et on tüdinud sellest, millest ma olen kirjutanud – obsessiivselt ainult armastusest. Või minust – kuis saab see võistelda tülpimusega, mida olen oma aktiivse kirjanduselu kahekümne viie aasta vältel iseenda vastu tundnud? Või minu tegelastest (kes kõik on ebanormaalsed või ülekaalulised). Või minu stiilist – manipulatiivsest masturbatsioonist, sekka ka sülje- ja veiniplekke.

Mind masendab, kui “ei saada aru” või kui raamatuid lugemise asemel “neelatakse” ja “nauditakse”. Kõik formaalsed nõuded kirjandusele ajavad mind raevu. Näiteks kui tõsimeeli väidetakse, et romaani pikkus ei tohi olla alla saja lehekülje või et pikk lause on moest läinud või et headus ja kurjus peavad teoses olema tasakaalus. Kõiki selliseid väiteid, mida rüütatakse leebeks “arvamuseks”, ühendab omavahel välistavus, kirjandus muutub korrapealt tasapinnaliseks, kõigel erineval on pea otsast maha raiutud, seal pole enam neid teoseid, mis evivad kõiki eelpool mainitud omadusi, kuid on sellest hoolimata, tegelikult just sellepärast olemas. Välistavus ongi halva kriitika ja kriitiku põhiline tunnus. Mõnele on vastuvõetamatu eneserefleksioon, teisele seks ja suguelu, kolmandale homod ja juudid. Sellistes varjatult või ka varjamatult foobilistes kirjutistes kohtuvad omavahel sellised isikuti ja ilmselt ka intellektuaalselt kapatsiteedilt äärmiselt erinevad literaadid nagu Vaapo Vaher, Kalle Käsper ja Sven Kivisildnik, mõnikord ka teised. Puhtus, mida nii, sallimatust sõelana kasutades sigitada tahetakse, on must ja räpane. Paraku ei esine selliseid kirjutisi mitte ainult ajalehtedes, kus “suu südame puhtaks rääkimine” tundub olevat kirjutamata reegel, vaid ka väärikates kultuuri- ja kirjandusajakirjades. Paari aasta eest Tartus ühel kirjanduskonverentsil viibides kohtasin üht tüüpi, kes väitis, et teab tõde. Kuidas? See on väga lihtne, ütles mees. Te kõik olete minu peale solvunud, see näitab, et see, mis ma öelnud olen, on tõde. Mida ta siis ütles? Seda, et eesti kirjandus ei kõlba kuhugi. Nii lihtne see ongi, nii kerge on olla jumal, kes on Jumal.

Kriitik peab sellega arvestama, et tema analüüs on “mööda”, kuid kui see on ikka analüüs, mitte lame lajatamine, siis võib see “originaali” vaid rikastada ning kirjanikul pole põhjust pahandada. Mõistagi on tal valus, kui temast tahetakse teha seda, kes ta pole, või kuulutatakse tema kirjutuslaad vananenuks või väsinuks või halvasti müüvaks ja antakse mõista, et ta võiks areenilt kaduda. (See, et kirjanikud neile tehtud valu suure kella külge ei riputa või sageli selle maha salgavad, öeldes, et nemad arvustusi ei loe, ei tähenda, nagu oleksid nad tundetud. Kärt Hellermalt on selle kohta Loomingu juulinumbris ilmunud eeskuju vääriv essee.)

Oma hämminguks olen sellist suhtumist kohanud näiteks Tiit Hennostel, ta oleks justkui sellega nõus, et kirjutamine ajalehes ja “akadeemias” on kaks eri asja. Nii näeme ühes tüüpilist intrigeerivat ajaleheneegrit, teises aga tõsist teadlast, kelle kirjutisi on huvitav lugeda (julged mõtted/üldistused ei puudu sealtki). Kas peab ütlema, et kõigi minu poolt nimetatute kirjutiste seas on ka neid, kus kriitika on Kriitika, mitte kibestunud grimass või solvav irve?

2. Kirjandus on vaba. Kriitika on vabaduse realiseerimise tundlik indikaator, ta kirjutab kirjutamis(e)st. Tark kriitika räägib (teiste sõnadega) samadest sõnadest, millega on kirjutatud raamat. Vähimgi kõrvalekaldumine sellest on kuritegu. Kui teisi (teiste) sõnu ei ole, on targem ka omadest loobuda.

3. Mulle meeldivad Jan Kausi kirjutised. Vähe on neid raamatuid, milles ta mingit mõtet ei näe. Midagi on ikka, mingi kontekst, mingi kõrvutus.

Tähelepanelikult loen ka Jaanus Adamsoni, ta teeb mind targemaks, kuigi ma mitte just alati ja mitte kõiges temaga nõus ei ole. Veel imetlen ma Aare Pilve rahulikku ning alati tasakaalustatud kõnepruuki. Kõiki nimetama ei hakka, olgu nad nimetamatuse läbi nimetatud ja nende ees kummardatud.

 

Ivar Sild, luuletaja, kriitik

1. Erilist ebaõiglust ei saa ma ju oma tekstide kohta kirjutet kriitikast välja tuua, sest enamasti ongi vaid üks-kaks arvustust raamatu kohta olnud ja ikka enam-vähem positiivses võtmes. Aga mind häirib veidi, et enamasti keerutatakse ümber minu seksuaalsuse. Ent küllap olen ma ka ise süüdi. Kokkuvõttes kõigi kritiseerijate peale on aga ka leitud üles need asjad, millest ma olen soovinud, et neid käsitletaks, ehkki ootan ja loodan, et ükskord ühes arvustuses on need asjad just ühe kriitiku poolt lahti kirjutet ning minu orientatsioon hoopis puudutamata jäetud.

Kunagi mõtlesin, et ma kirjutan ainult nendest raamatutest, mis mulle väga meeldivad, ent millegipärast (lubadus väljaandele, esmamulje näib raamatust hea) olen kirjutanud ka negatiivse alatooniga arvustusi. Ma ei tea, kuidas peaks suhtuma, aga tavaliselt lohutan ennast sellega, et ma tõesti ei pruugi õigesti näha autori teksti ja et ühe kuukirja või nädalaväljaande arvustus on tegelikult kaduv väärtus. Raamatu enda väärtus (kui see minu poolt ka märkamata jäänud) püsib iseenda toel.

2. Eelkõige tuua esile millegigi poolest tähelepanuväärne autor/raamat, hea oleks, et positiivsete väärtuste poolest. Kuid ma arvestan ka sellega, et negatiivne kriitika võib kellegi jaoks mõjuda risti vastupidiselt. Ideaal oleks muidugi, kui raamatu kohta saaks avaldada suisa kirjandusteadusliku analüüsi: see on võimalik ikkagi akadeemilise asutuse seinte vahel. Meedias paraku tuleb ruuminappuse pärast minna paljuski loobumise teed. Sestap olen sunnitud tunnistama Lauri Kitsniku arvamust, et üllatusmoment, teistmoodi lähenemine, oleks piiratud märkide arvu juures üks olulisemaid omadusi. Kirjanikule peaks kriitika märku andma, miks konkreetne teos on ebaõnnestumine või saavutus. Kas ta sellest järeldusi teeb, on iseküsimus, arvustaja võib siiski “pime” olla. Lugejaga on keerulisem, sest lugejad on oma ootustes nii erinevaid. Peamine, et arvustus tekitaks huvi kritiseeritava kirjaniku ja kirjutatu vastu ning samas jätta ruumi oma arvamuse kujunemiseks.

3. No tegelikult hakkab ja sugugi mitte nii hirmus vähe. Teistest parema süüvimisvõimega paistavad silma Aare Pilv, Jaanus Adamson, Hasso Krull ning mitmed vanema põlvkonna kirjanikud kriitikud. Nad näivad objektiivsemad ja põhjalikumad oma analüüsides. On olemas killuke mingist teooriast, mida analüüsimisel rakendatakse. Mul ei ole midagi ka arvustuste vastu, mis on keskendunud puhtalt subjektiivsele arvamusele, ent sel juhul olgu ikkagi püüd põhjendada oma seisukohti.

 

Olev Remsu, kirjanik, kriitik

1. Ei hakka salgamagi, ehkki oleks vist kombekas ja kaval kuulutada vastupidist. Vahel tundub koguni, et oled nagu vandenõu ohver. Aga eks ole ka veidi psühhiaatria-alast kirjandust loetud, teadagi, kelleks see sihukese kahtlustaja diagnoosib. Siis sunnid end mõtlema positiivselt: kindlasti oled sa selle ära teeninud, ilmselt oledki luuser! Mis sa siis kirjutad nii viletsasti! Aga veelgi sandim on mahavaikimine. Vahel siiski näkkab, jah, tõesti hea, kui sind üldse märgatakse. Siis ei elaks ega ponnistaks nagu päris asjatult siin edevuse laadal. Kõige lollakam tunne on lugeda arvustust, kus sind kuidagi jumalamuidu ja tühja kiidetakse. Plass mis plass, vaat, siis vaju küll piinlikkusest maa alla. Õnneks on seda juhtunud harva.

2. Raske öeldagi, igatahes on see nähtus aegade algusest eksisteerinud, mõned kriitikud on vaata et kuulsamad oma ajastu kirjanikest, näiteks Aristoteles ja Tuglas. Mina arvan, et see ei ole hea.

Kriitika peaks vist mõtestama, mis üldse toimub, igatahes ei tohiks see oma mõtteid peale suruda. Mina näen kirjanduskriitikat kolme-neljakorruselisena. Aluseks on üksikteoste arvustused, ülalpool ühe kirjaniku ning veel kõrgemal terve ajastu ja rahvuskirjanduse ning kirjanduskriitika enda analüüsid. Meil antakse välja umbkaudu kümme raamatut päevas, lisaks veel järjest rohkem hoogu võttev netikirjandus, katsu sa seda kõike jälgida ning mingeid üldisi protsesse lahata. Aga seda tehakse! Ülakorrusemeeste töö sisuks on minu meelest väljakujunenud hierarhia kinnistamine, ja seda põhjusel, et kõigel ilmunul lihtsalt ei jaksa silma peal hoida. Teinekord on päris keeruline leida nende lugudest originaalmõtteid, nad tsiteerivad-refereerivad ohtralt moeautoreid, sobitavad neid meie oludesse. Nad peaksid pigem lähtuma subjektiivsetest üksikteoste arvustustest, nende summast saagu kokku ühiskonnaarvamus.

3. Kui professionaalse kriitika all mõeldakse kirjanduse hierarhiseerimist, siis niisugune näpuganäitamine hakkab mulle täiesti vastu. Mulle meeldivad arvustused, mis on saanud teoselt ainult tõuke ning kujutavad endast ise esseistlikku tervikut, samas täitnud ka retsenseeritava teose mõtestamise/tutvustamise ülesande. Nende autorite lugusid lugema hakates tean ette, et saan elamuse, ja harilikult ei pettu.

 

Kalle Kurg, luuletaja, kriitik, endine toimetaja

1. Pole oluline, kas kriitika on “õiglane” (meeldiv) või “ebaõiglane” (ebameeldiv). Räägiks parem arvustuse usaldusväärsusest, tema tõeväärtusest. Loen üht luulekogu arvustust. Teksti lähemalt ei analüüsita, pealkirjakujundi tõlgendus on primitiivne. Arvustaja visandab hoopis autori imagoloogilise portree (toimetaja, kriitik). Arvustaja teab ette, mis jääb autori elutööks. Muidugi mitte luuletamine. Sortsuke tundelisust ka. Luuletajanimedest omadussõnadega (rummolik, kaplinskilik jne) luuakse mulje laenamises muljeloomist toetavad vägisõnad (“ambitsioonid”, “konglomeraat”, ka “postmodernism”, mis selle teksti puhul ei ole tõsiselt võetav). Mis see siis on? “Humanistlik kriitika” vist. Igatahes interpretatsiooni asemele trügib žurnalistlik kirjandusülene imagoloogia.

Selline on kriitikateoreetiku Rein Veidemanni arvustus “Veel üks hääl varjust” (EPL 4. III 2000). Iseendast on huvitav, et esimese autoriraamatu puhul tervitatakse autorit nekroloogiga. Järgnevad arvustused ja muud arvamusavaldused olidki veidi teistsugused. Mis ikka ette võtta? Inimene suhtleb, ja mis kogemuslik: nii sugenes arvustuse lähem analüüs, millele siin veidi toetusin. Selles seisab muuseas: arvustaja elab välja oma isiklikke komplekse ja kannab need üle arvustatavale. Ehk on liialdus. Aga arvustusi ise uurida või lähemalt uurida lasta on ilmselt õpetlik. Nii jääb arvustuski veel kindlamalt kirjanduslukku.

2. Ei oska lugejat kõrgelt hinnata ainuüksi sümpaatse ebareeglipärase fakti pärast, et väärtraamat (Doris Kareva) on hetkel müügitabeli tipus. Kriitika peaks olema abistaja kirjanduskultuuris, mitte müügimeeste abitööjõud raamatuturul. Esmatähtis tundub praegu ajalehearvustus. See peaks olema avastuslik ja valgustuslik interpretatsioon, mis kutsub raamatu juurde, mitte formaalne lugemissoovitus ega ka pullitegemine, mis muudab tähtsaks mitteasjakohase.

3. Akadeemilise(ma)s laadis ilmub heal tasemel kriitikat palju ja eriti huvitavat noorematelt. Sellised võitlused kirjaniku loomingu tähenduse avamise eest, nagu näiteks Ene Mihkelsoni puhul, süvendavad lootust, et eesti kirjanduse rikkused avanevad kunagi ka uuele haritud laia ringi lugejale.

 

Fagira D Morti, luuletaja, kriitik, endine toimetaja

1. Hmm, ma ei tunne, et mind oleks kuidagi ebaõiglaselt koheldud. Kõige hullem lause, mis mu kohta on kirjutatud, pärineb Piret Jaaksi sulest: “Analoogseid karjuvaid meeltesegadushetki võis omal ajal leida “Meie Meele” Sinuga Sinust veergudel, kus noored tütarlapsed esimese armastuse luhtudes oma valule väljundit otsisid” (Eesti Ekspress, 5. VII 2001). Kokkuvõttes on antud kriitikajutuke siiski positiivses toonis ja mingit hullu hingetraumat ma sellest lausest ei saanud. Pigem pugistasin mürgiselt naerda, püüdes ette kujutada, kuidas ma ise sama raamatut (enda oma siis) kritiseerinud oleksin.

Möödunud aasta valulisim kirjanduskriitika pärineb nähtavasti minu sulest ja ma sain selle põhjal nimetatud ka aasta kurjemaks kirjanduskriitikuks. Jutt käib Mihkelsoni luuleraamatu “Uroboros” lühiarvustusest. (Eesti Ekspress 4. XI 2004), mille tulemusena saadeti lugejakirju, kirjutati paar artiklit, kuid vastukaaluks Mihkelsoni austajate rünnakule oli hulgaliselt ka neid, kes õlale patsutasid. Hoolimata Eesti väiksusest peab kriitikule jääma õigus ja julgus öelda välja oma isiklik arvamus, ja kriitika ON alati isiklik arvamus. Ma ei räägi kogu lugejaskonna eest. Ma ei räägi kogu teatripubliku eest. Ma räägin iseenda eest, kriitika lugeja otsustada jääb, mida tema arvab, lugeja teha jääb edasimõtlemine. Ja vastuvaidlemine, kui vaja. Lõpuks on kogu kunst maitse asi.

2. Kirjanduskriitika ülesanne peaks olema väärt raamatute väljanoppimine ilmuva hulgast ja lugeja suunamine. Olen veendunud, et arvestama peab ka väljaande suunitlusega, kus kriitika ilmub. Kriitiline artikkel kirjandusajakirjas Looming ja kriitiline artikkel üleriigilise ajalehe kultuurilisas peaksid kindlasti erinema. Olen veendunud, et kriitikul ei ole kirjaniku ees kohustust, pigem on see vastupidi. Kirjanikul on kriitiku ees kohustus. Kirjanik on kohustatud kirjutama häid tekste. Kirjanik on kohustatud olema endale esimene kriitik ja jätma sahtlikirjanduse sahtlisse.

Tegelikuks kriitikuks saab kirjanikule ikkagi rahvas, mitte üks lühinägelik kriitik. Kui sa kirjutad raamatu oma kümnele sõbrale, siis ei ole ju seda mõtet avaldada tuhande ligi küündivas tiraažis. Oma sõpradele kirjutav inimene on kirjasõber, mitte kirjanik.

3. Väärt kirjanduskriitikat ilmub Eestis küll. Kriitika tähendab siiski analüüsi mitme kandi pealt, kuid analüüs eeldab ka mahtu. Eesti kriitikud kirjutavad julgemalt ja vabamalt välisautorite loomingust, kohaliku loomingu poole pealt pole ma eriti pädev hindaja, kuna siin tõsiselt kõik tunnevad kõiki. Maitsed on kindlasti erinevad ka kriitika hindamise puhul. Mulle meeldivad mahlakad sõnavõtjad, nii laitmise kui ülistamise poole pealt, ja neid on siinkandis olemas küll. Neid on jätkunud igasse väljaandesse. Au neile, kes oskavad raamatut kiita ilma liigse lääguseta. Kriitikas on kiitmine alati raskem ülesanne kui mahategemine.

 

Eeva Park, kirjanik

1. Kui  rääkida “tundest”, siis seda on kogenud kõik loomeinimesed, tundlikud nagu nad on, ja peavadki olema. Olen  kriitikas jälginud selgelt väljakooruvat tõde kriitika diferentseeritusest, meie kriitikute alalhoidlikku enesetsensuuri ja siis vastukaaluks, nagu kompensatsiooniks, ülbitsevat tooni nendaga kellega (veel) võib. Minu jaoks pannakse autorid paika toimetustes, kas ja kus teda arvustatakse ning kriitiku valikuga. Tõsiasi on ju ka see, et kirjaniku loomingut võib avaldamiskõlbmatuks tunnistada, aga kriitikult tellitud tekst ilmub ka siis, kui toimetus selles suuri puudusi näeb. Alles oli üks juubelijutt, mis vist kellegile peale autori rõõmu ei valmistanud.

Ehk sinu küsimusele vastates – olen ainult toimetajale oma nördimust väljendanud ja seda üks kord. Toimetaja vastus muuseas oli:” Mul on sellest kõigest sitamaitse suus.”

Aga Eesti kirjanduselu jälgides on selge, et loomeinimese sisim tuum peab paremini vastu materdamisele, kui ülistustele.

2. Arvan, et kirjanduskriitika ei saa olla ilmunud raamatule see ainus reklaam, nagu ta meil enamasti on. Kaupleja peab kaupa kiitma, seda müüma, mitte aga kirjanikule etteheiteid tegema, kui kriitika  müügimehe rolli ei asu. Lev Dodin ütles tõesena tunduvad sõnad: “Halb on ohtlik, kui teda heaks hakatakse pidama, ja siin on suur süü kultuuriajakirjanikel….alati on olnud halba rohkem kui head, kuid seepärast ei tohi kriteeriume unustada ja hakata halvast kirjutama, kui heast….”

Vahel on mul tunne, et kui halba on väga palju, siis saab ta normiks, et lõpuks  peetakse head normist kõrvalekaldeks ja sellest tulenevalt naeruväärseks.

Kriitikul ei tohi kirjaniku suhtes olla mingeid kohustusi. See, et on mingid subjektiivsed kohustused, kinnistunud kummardused, ainult lisab kõverpeegli efekti. Lugejaskonna ees ehk oleks see “kohustus” et  kriitik annaks endale aru, et ka tema puhul on tegemist  ühe inimese subjektiivse arvamusega. Hindan kriitikuid, kes end otseselt tekstiga suhestavad, kriitikuid, kellele eesti kirjandus on loomulik osa maailmakirjandusest ja kes avavad ka autorile teksti kodeeritud võimalusi.

3. Kui ma nüüd kriitika kriitikuna  Loominguid sirvin, siis ega pilt polegi nii kurb. On Priidu Beieri nägemuslik arvustus Kaldmaa “Lapsevaevast”, on Andres Langemets Triin Soometsa mõõdistamas, Jan Kausi süvahuvitav Priimäe käsitlus, on tekstitundlik Asta Põldmäe Kristiina Ehini arvustus “Käpad silmadel”ja muudki.

Ise tean, et kiitev kriitika nõuab minult julgust rohkem kui arvata võiks, sest just raamatu toetamisel pead koos autoriga oma naha turule viima, vastutama teose eest.

 

1. Milline peaks olema kirjanduskriitika ülesanne tänases Eestis ja kas seda suudetakse täita?

2. Kas kriitik peab autorisse suhtuma erilise pieteeditundega?

 

Neeme Lopp, kirjandusuurija, kriitik

1. Kirjanduskriitika on seni eksitav termin, kui seda seostatakse liigselt hindamise ja kritiseerimisega. Muidugi hõlmab see endas otsustamist, kuid kriitik peaks peamiselt otsustama erinevate võimalikkuste üle. Kirjanduskriitika ülesanne võiks olla kaaluda seda, milleks vaatlusalune tekst on võimeline, ning selle käigus tuua esile see jõud, mis toda teksti üleüldse võimaldab. Kui ta seda suudab, siis täituvad ka kriitika teised, päevakriitilised funktsioonid (nt tutvustav, reklaamiv jmt). Üldiselt Eestis siiski päevakriitikast kaugemale ei jõuta. Teiseks peaks aga kirjanduskriitika kõnet kirjanduse üle alal hoidma, et kirjanduse sildi all ei räägitaks pidevalt millestki muust. Sedagi vastutusrikast ülesannet suudab kriitika täita üsna harva.

2. “Erilist” pieteeditunnet pole vaja, piisab täiesti tavalisest pieteeditundest. Tegelikult peab ju kriitikut ikkagi huvitama, mida autor on tahtnud öelda. Alles siis saab jõuda edasi näiteks selleni, kuidas öeldav kusagil kaotsi või millekski muuks üle läheb.

 

Valle-Sten Maiste, kultuurikriitik, toimetaja

1. Kirjanduskriitika erinevaid tahke ja ülesandeid on hiljaaegu Sirbis (28. X) lummavalt ja mitmekülgselt kirjeldanud Märt Väljataga. Lisaks alustab Vikerkaares eesti kirjandusteadusest sügavuti mineva käsitlusega Tiit Hennoste. Need on meie säravaimad mõtlejad, kelle tähelepanekutele kirjandusest mõtlemise üle saab lambist ja lühidalt vaid hea õnne korral midagi kõneväärset lisada. Kuna õnnemäng pole mu tugevaim külg, jätaks siinkohal proovimata. Küll arvan, et mida vähem on rutiinist ette võetud ülesande täitmist ja honorarihimus tehtud arvustajatööd, seda parem. Kirjutama peaks vaid siis, kui aines tõepoolest arvustaja pikemaajaliste huvide ja süvenemistega ühtib ning kirjutajale ka tegelikult korda läheb. Suur osa kirjanduskriitikast on kahjuks lambist arvatud suvaline plära, mis vaevalt millelegi toetub ja pudeneb kui liiv sõrmede vahelt. Õnneks tehakse Eestis üha enam head, intrigeerivat ja süvenevat kirjandusteadust.

2. “Ja nõnda nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile” (Luuka 6: 31)… Jaguks vaid oidu lausutut õigesti mõista ja õiglast südant ning meelekindlust öeldust kinni pidada.

 

Sirli Ojaste, kriitik

1. Kirjanduskriitika ülesanne peaks olema nagu teistelgi kunstialadel: tutvustada teost teadmatutele, meelitada neid lugema, anda eelteadmisi, -arvamusi (mõned vajavad neid). Kriitika on autorile esmane tagasiside. Kuigi autorid “lohutavad” end teadmisega, et kriitiku arvamus ei ole veel “tavalugeja” arvamus, ei saa me ka mööda tõsiasjast, et kriitik on inimene ja lugeja.

Tänases Eestis on kriitika kõige tähtsam roll aga see esimene, meelitada juurde lugejaid, seepärast peab kriitikat tegema väga peenetundeliselt ning osavalt.

Ma eelistan kirjanduskriitikale raamatuid, aga suhteliselt kauge kõrvaltvaatajana tundub mulle, et Eesti kirjanduskriitika on päris “elav” selle sõna kõige paremas mõttes: kirjutatakse, räägitakse peaaegu kõigest. Aeg-ajalt kasutatakse küll liiga palju eufemisme ja metafoore, kuid asi seegi.

2. Kindlasti ei tohi kriitik autorisse suhtuda erilise pieteeditundega. Autor ei ole püha lehm, keda peab austama ainult seetõttu, et ta on suutnud mingid sõnade järgnevused kaante vahele sokutada. Kriitik peab analüüsima ning kommenteerima raamatut, mitte inimest. See tähendab, et autor on teisejärguline. Sealjuures ei kehti ka ükski “pehmendav asjaolu” kriitiku vanuse, kogemuse, tervisliku seisundi või klassikuuluvuse osas. Kui debütant või austatud vanakirjanik on kirjutanud kehva raamatu, siis on see kehv raamat ja mingisugusedki mööndused on keelatud. Kriitiku ülesanne on kuulutada tõde, mitte teha pai ja öelda, et järgmine kord läheb paremini.

 

Ene-Reet Soovik,  kirjandusteadlane, kriitik

1. Kirjanduskriitika all pean siin silmas arvustust päeva- või nädalalehes (ajakirjad ja teist tüüpi tekstid, mida meil kriitikarubriikides avaldatakse, on omaette teema). Arvustus võiks olla suhteliselt traditsiooniline, pigem teose (kaudselt selle autori) kui kriitiku enese või mõne markeeritud teoreetilise mudeli keskne tekst. Ülesanne: esitleda, tutvustada ja hinnata. Ülesande täitmisega on probleeme – ilmne ju, muidu ei oleks seda diskussioonigi; puudused: ühelt poolt liigne heietamine, teiselt poolt n-ö reklaamtekstide kirjutamine (vt Marek Tamm eelmises Sirbis).

2. Elementaarse takti ja lugupidamisega kindlasti, ka karmi arvamust avaldades on võimalik jääda viisakuse piiresse ja muud sellised lihtsad käibetõed. ERILINE pieteeditunne (tõlgendan seda suhtumisena: mis mina, ussike, söandan Sinu kohta öelda, oo Looja) ehk pole vajalik.

Muide, eelmise põlvkonna samalaadse mõtiskelu kohta võid vaadata mu noorepõlvekirjutist “Akadeemia ja avalikkus: kriitika kohast kultuuripildis” Vikerkaar, 10/96 või rmt “Traditsioon ja pluralism”.

1. Kas meil on olemas professionaalne kirjanduskriitika? Millest puudu jääb?

2. Millised on suurimad probleemid raamatule korraliku arvustuse leidmisel?

 

 

Märt Väljataga, toimetaja, kriitik, luuletaja

1. Selles mõttes on meil professionaalset kriitikat küll, et leidub inimesi, kes oskavad arvustusi kirjutada ja seda ka teevad. See pole küll kellegi elukutseks ja tõenäoselt ka mitte elu sisuks. Aga mainitud mõttes ei peakski kriitika tingimata professionaliseeruma ja muutuma rutiinseks ametiks, vaid võikski jääda asjaarmastajalikuks tegevuseks.

2. Kriitikat on meil läbi aegade kirjutanud rohkem nooremad või nooremas keskeas inimesed. Vanemad tegelased suunduvad tõsisemate asjade juurde, ei looda enam nii väga kirjandusmaailma parandada ja väldivad kriitikutööga paratamatult kaasnevaid konflikte. Selle tõttu on raske leida arvustajaid eriti just vanema põlve kirjanike teostele, sest kriitikud loevad ja hindavad ennekõike oma eakaaslasi. 

Üks raskusi on ka see, et arvustuse eest makstakse vähe, kirjuta, kuhu tahad. Kui New York Review maksab dollar sõna eest, siis eesti väljaannetest saab sõna eest umbes krooni. Nõnda ongi arvustused NYRs üle 10 korra paremad keskmisest eesti arvustusest.

 

Indrek Mesikepp, toimetaja, kriitik 

1. Jah, meil on professionaalset kirjanduskriitikat. Aga häirivalt palju on ka arvustusi, mis jätavad tõsiselt soovida, kriitika pähe esitatud koolikirjandeid ja muid hajusaid mõttemõlgutusi. Kuulun paraku nende hulka, kes ei ole rahul meie kirjanduskriitika üldpildiga. 28. X Sirbis ilmunud Märt Väljataga kirjutises “Paar palvet retsensendile” on mitmeid punkte, mille üle olen toimetajatööd tehes ka ise korduvalt mõelnud.

Ikka ja jälle hämmastab, et paljud nooremad literaadid justkui ei tea ja – mis veel imelikum – nende vanemad kolleegid otsekui ei mäleta, et kultuuriajakirjades avaldatul on läbi aegade olnud ja peabki olema teistsugune iseloom kui ajaleheveerul. Ajakirjas ilmunud raamatuarvustus peaks kõlbama lugeda ka aastakümneid hiljem, andes teavet selle kohta, milline oli vaadeldud teose koht ja vastuvõtt omas ajas. Ja tegema seda arukalt, läbi sisulise analüüsi. Kirjandusajakirja arvustused täidavad meie kultuuriruumi samuti nagu seal ilmuv algupärane ilukirjandus. Ka siis, kui me seda enda jaoks ei teadvusta. Ma pole ehk ainuke, kes sooviks seda ruumi näha millegi muuna kui haigutav haiglakoridor või sosinatest ja karjetest kajav hullupalat.

Nii mõnigi arvustaja ei ole nähtavasti sellestki aru saanud, miks tõsisemasse kirjanduskriitikasse ei sobi edvistamine ega punnitamine, et saada “kild killu otsa”. Võib-olla ei peagi ajalehekolumnidest järgmiseks päevaks muud meelde jääma kui “kõva sõna” tiitlit väärivad vaimukused, kuid näiteks Loomingus mõjub selline suhtumine pentsikuna. Arvustus ei pea olema igav, aga see, kui vigurdamisest on tehtud eesmärk omaette, tuleb kohe ilmsiks ja mõjub piinlikult nagu peerutrikk ballil.

Kordaksin ka Väljataga mõtet: “Kahjuks on meil peaaegu täiesti kadunud seda sorti arvustus, mille kirjutamiseks loeb kriitik läbi kirjaniku kogu varasema toodangu ja asetab uue teose selle konteksti.” Olen ise arvustajana pidanud alati loomulikuks viia end kurssi autori kogu loominguga. Samuti tahaksin näha teose vaatlemist laiemas kontekstis. Kui tegemist on niivõrd eksperimentaalse või autistliku loomeaktiga, mis kuidagi ei haaku ülejäänud eesti kirjandusega, on tema asend laiemal taustal seda enam märkimisväärne. Aga seda suudab näha ikkagi vaid kriitik, kes tunneb konteksti. Nüüd võiks retooriliselt küsida: kui retsensent konteksti ei tunne, kas me saame üldse kõnelda professionaalsest kiitikust?

Ma ei väida, et Väljataga 15 punkti on ainumõeldavad, ammendavad või ise väljaspool kriitikat. Meenutaks siiski veel ühte tema poolt esitatud hoiatavat tähelepanekut – “toimetaja ja kriitiku töiste rituaalide” imbumist arvustustesse (“Kui toimetaja selle raamatu mulle arvustamiseks andis, siis…”). Veel hullem on aga see, kui kirjandusarvustus on üles ehitatud nagu Agu Sihvka aruanne. Kirjutised, kus arvustaja seisab nagu vaene pops, müts peos, tammub jalalt jalale ja korrutab, et “mina ju ei tunne asja” ja väljendab võib-olla vaid ühes lõigus mingit arvamust või suhtumist arvustada võetud raamatu kohta, ei vasta kirjandusajakirja lugeja ootustele. Tahaks küsida: kas see, miks sa ei suutnud korralikku arvustust kirjutada, on eesti kultuuri jaoks tõesti nii oluline ja talletamist vääriv tõik?

Väljataga soovi, et arvustus sisaldaks ka sisu ümberjutustust, näen pigem nõudena ajalehetekstidele. Samas ei saa lugejalt tõesti eeldada, et ta käsitletavat kirjandusteost juba tunneb. Iga arvustus võib olla kellegi jaoks selle raamatu esimene tutvustus. Suhtumine stiilis “kõik on juba varem ära öeldud, ma ei hakka seda üle kordama, vaatlen siin ainult ühte aspekti, mis avaneb meile leheküljel 217” ei sobi Loomingu, Vikerkaare ja samalaadsete väljaannete kriitikarubriiki.

Kui selline murettekitav suund jätkub, võib kasvada peale uus põlvkond literaate, kes juhinduvad praegu levivast pealiskaudsest laadist kui normist. Õnneks on ka positiivseid tendentse. Alati on rõõm, kui mõni noor kriitik on paari aastaga teinud läbi positiivse arengu ja näitab üles tõsist suhtumist ning jätkuvat arenemisvõimet.

Ja ma siiralt loodan, et nii Tartu kui Tallinna ülikool (ja võib-olla mõnigi teine haridusasutus) annavad kirjanduslike erialade lõpetajaile kaasa põhitõed, kuidas kirjutada kirjanduskriitikat, mis jääks ajalehearvustuse ja akadeemilise uurimistöö vahepeale. Sest ei ole mõttekas igale uuele arvustajale kaastööd tellides sõnu peale lugeda, kuidas tuleks kirjutada, mõnikord võib see olla isegi solvav. Nagu ei usaldaks inimese arukust. Aga arutuilt ju arvustusi ei telli.

2. Ega arvustusi niisama leiagi, neid tuleb tellida. Ideaalis peaks kriitik olema pädev analüüsima arvustatava teose laadi ja konkreetse autori loomingut, s. t mõistma, aga tundma ära ka vigu; kuulumata sealjuures autorile liiga lähedasse ringi, sest lisaks asjatundlikkusele eeldaks ka võimalikult suurt objektiivsust (millest tulenevalt tuleks vältida ka neid, kellel võiks juba aprioorselt olla soov teost või autorit materdada). Alati muidugi ei tea, kuidas asjad võivad seotud olla. Veel vähem võib ennustada, mida see arvustus endast kujutab, mis ükskord toimetusse jõuab. Mis on tegelikult ka hea ja normaalne – kui teaks täpselt ette, mida keegi mingi raamatu kohta arvab, siis oleks toimetaja töö justkui arvamustega manipuleerimine.

Probleemid algavad tihtipeale kriitikute hulga piiratusest. Loomingu spetsiifikast tulenevalt võib see ilmneda siin teistest väljaannetest teravamaltki. On ju Looming tegelikult ainuke ajakiri Eestis, mille peaeesmärk on üheselt kaasaegse eesti kirjanduse tutvustamine. Lisaks algupäraste ilukirjanduslike tekstide avaldamisele on ajakirja moraalne kohus käsitleda kaasaegse eesti kirjanduse olulisemaid tendentse ja teoseid ka kõrvaltvaates. Ja nii püüabki Looming ka olukorras, kus kõik need kriitikud, kellelt juba ette ootaks paremat tulemust, on lõpetamas oma teadustööd, tõlkimas Lotmani artikleid või kogumas ministritoolil uute luuletuste jaoks inspiratsiooni, ikka kangekaelselt iga tähelepanuväärset uudisteost kajastada. Mis alati siiski ei õnnestu. Või osutub õnnestumine hoopis Pyrrhose võiduks.

Tuleb ette ka muid, juhuslikumat laadi ebameeldivusi, mida ei saa üheski töös vältida. Seda, et täiskasvanud haritud inimesed lähtuksid kriitikutena enesedistsipliinist ja vastutustundest, ei ole vist palju nõuda.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming