Fototehnika ja sõnakunst – kuidas foto vormib kirjandust

Franz Kafka, Don DeLillo ja Ransom Riggs kasutavad visuaalseid materjale erineval moel ning see, kuidas ja mil määral foto mõjutab ja vormib ilukirjandust, on iga teose puhul erinev.

AGNES NEIER

Lapsed kartsid fotograafi väga.
Fotograafi nimi oli Säga.
Lapsed teda nähes karjusid.
Aga pärast ära harjusid.1

Ilukirjanduse ja fotograafia suhe on ambivalentne. Fotograafia ilmumise ajal oli juba mõnda aega ühiskonnas tajutav soov uue meediumi järele. Niisiis ei ole üllatav, et pärast fotograafia leiutamise väljakuulutamist 1839. aastal arenes ning levis fototehnoloogia XIX sajandi vältel kiiresti. Uue tehnoloogia mõju ei jäänud olemata ka kirjandusele.

Näiteks armastasid mitmed tuntud kirjanikud kaamera ees poseerida – tuntumad neist vahest Mark Twain ning Walt Whitman, kel mõlemal oli endast suurel arvul fotosid. Eestisse jõudis esimene fotoaparaat 1840. aastal ning esimene statsionaarne fotograaf alustas tööd neli aastat hiljem.2 Vilme Asmer viitab Reinhold Sachkerile, kelle panust peab ta eesti kultuuriloosse kõikidest XIX sajandi piltnikest nii arvult kui sisult suurimaks.3 Sachkeri kaamerasilma ette sattusid teise seas Anna Haava, Jakob Hurt, Carl Robert Jakobson, Lydia Koidula, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Karl Eduard Sööt, Eduard Vilde jt. Nii ei olnud fotodele poseerimine ka meie autoritele võõras, kirjanikud olid uue tehnikaga tuttavad.

Samuti haarasid paljud kirjanikud ise fotoaparaadi järele. Kirjanduskaanonisse kuuluvatest fotohuvilistest võib näiteks tuua Arthur Conan Doyle’i, Victor Hugo, Émile Zola, Lewis Carrolli kui mõned tuntumad. Eestist näiteks Eduard Vilde, kellel oli reisides kaasas Kodaki kaamera. Kuid autorite huvi uue tehnoloogia vastu ei kandunud tingimata üle nende kirjanduslikku loomingusse.

Fotograafia ja kirjanduse vahelisi suhteid uurinud François Brunet toob illustreeriva näitena esile Edgar Allan Poe, kes ühes allkirjastamata artiklis ülistas fotograafiat kui moodsa teaduse võimsat triumfi, kuid oma loomingulises töös mainib fotograafiat vaid korra ja sedagi joonealuses märkuses. Samuti oli Nathaniel Hawthorne eraelus dagerrotüübi võimaluste suhtes entusiastlikult meelestatud, kuid oma kirjanduslikus loomingus kujutas fotograafilisi võimalusi satiirilises võtmes.4 Eesti kirjandusloost võib pildistava kirjaniku näiteks tuua Andres Saali, kes oli terve elu huvitatud fotograafiast, täiendas ennast selles vallas pidevalt ning tegutses koos Ado Grenzsteiniga ajalehes Olevik. Oma loometöös keskendus Saal ajaloolise romaani žanrile ning fotograafia huvi tema sõnalises loomingus ei kajastu.

Olgu kuidas oli kirjanike enda suhtega pildistamisse või kaamera ees poseerimisse, fotograafia esmane ja kõige märgatavam mõju kirjandusele oli eelkõige fotograafia ja foto sissekirjutamine teostesse. Uue tehnoloogia tulekuga hakkasid tegelaskujud teostes ühtäkki fotosid üksteisele näitama, teisi tegelasi pildistama, fotod toimisid lugudes tõestusmaterjalina, identiteedi kinnitajana. Nii näiteks on 1869. aasta Dostojevski „Idioodis“ fotot kui sellist mainitud küll vaid kuuel korral, kuid selle foto kaudu näeb vürst Mõškin esimest korda ka Nastasja Filippovnat ning tema vapustavat ilu; „Anna Kareninas“ (1873–1877) on Anna poja fotod sümboolse tähendusega, Hendrik Ibseni „Metspardis“ (1885) on fotograaf üks tegelastest, samuti on Tšehhovi 1900. aasta näidendis „Kolm õde“ tegelane, kes on ilmselgelt avastanud uue tehnoloogia võlud: „Fedotik siseneb ruumi, kõneleb: „Oota üks hetk! (Pildistab.) Üks! Oota veel natuke … (Teeb teise pildi.) Kaks! Nüüd on valmis!“5

Fotograafia mõjutusi kirjandusele võib täheldada ka fotode otseses kaasamises ilukirjandusteostesse, nagu näiteks on teinud Virginia Woolf, Henry James, W. G. Sebald või kas või meie oma Tõnu Õnnepalu ja Andrus Kasemaa. Mida laiemalt fotograafia levis, mida rohkem olid inimesed sellega tuttavad, mida rohkem inimesed ise kaamera kätte võtsid, seda enam ilmus uue meediumi mõjusid kirjanduses, olgu see siis fotode kirjelduste kaudu, temaatiliselt või füüsilisel kujul. Kuid fotograafia võib mõjutada kirjandust ka kaudsemalt – olles loomingulise teksti algseks tõukejõuks, inspiratsiooniallikaks, sealjuures pruukimata ise tekstis üldse kesksel kohal olla. Tihtipeale on selliseks kirjanduslikuks tõukejõuks just nimelt juhuslikud, leitud, mitte ise pildistatud fotod.

Toon näiteks kolm autorit, kes on oma loomingus kasutanud jutustamise algse tõukejõuna fotosid. Kõik nad kasutavad visuaalseid materjale erineval moel ning see, kuidas ja mil määral foto mõjutab ja vormib ilukirjandust, on iga teose puhul erinev.

Kafka külastamata Ameerika

Kafka teos „Ameerika“ jäi lõpetamata ning autori eluajal ilmus sellest ainult esimene peatükk. Kuigi konkreetse lõputa lugu, sobib see näiteks teosest, mis on tugevasti mõjutatud fotodest. Kafka tekstis on fotod olemas eksplitsiitse teemana – peategelase perekonna­fotod, mis seovad teda Euroopa juurtega, kodu ja perega, on Ameerikasse saadetud 16aastasele Karl Rossmanile „tähtsam kui kõik muu, mis mul kohvris on“.6 Kafka enda huvi fotode vastu kajastub teoses läbivalt esinevates viimseni lihvitud kirjeldustes fotodest. Või detailirohkuses, millega Kafka fotosid kirjeldab – näiteks selles, et Karl märkab ühel fotol, kuidas „mundrinööbid olid fotol tagantjärele ülekullatud“.7 Kuid peale temaatilise käsitluse võib fotograafia kujundavat rolli antud teose juures näha asjaolus, et lahkumata oma eluaja jooksul kordagi Euroopast, kirjutas Kafka teose, mille tegevus toimub Ameerikas.

Franz Kafka „Ameerika“ üheks põhiliseks infoallikaks oli Austria reisikirjaniku ja ajakirjaniku Arthur Holitscheri 1912. aastal ilmunud fotodega illustreeritud reportaaž „Ameerika täna ja homme“.

Repro

Tema üheks põhiliseks infoallikaks oli Austria reisikirjaniku ja ajakirjaniku Arthur Holitscheri 1912. aastal ilmunud fotodega illustreeritud reportaaž „Amerika heute und morgen“ („Ameerika täna ja homme“). Sajandivahetuse Euroopas, kui fotograafia muutus tavapärasemaks, aitasid fotod vormida inimeste ettekujutust riikidest ja kohtadest, kuhu nad ise ei olnud sattunud. Nii põhines ka Kafka ettekujutus Ameerikast Holitscheri sõnadel ning fotodel.

Oxfordi ülikooli kirjandusteadlane Caroline Duttlinger, kes on uurinud põhjalikult Kafka elu, loomingu ja fotograafia vahelisi seoseid, toob välja, et kui lugeda Kafka teksti, siis on aru saada, millised teksti osad on loodud lähtudes Holitscheri fotodest.8 Küll aga ei toimi Kafka algse fotomaterjaliga alati ühtmoodi. Tema kirjeldused, mis tõukuvad Holit­sc­heri fotodest, võivadki mõnikord piirduda vaid staatilise ümberjutustusega sellest, mida fotol on kujutatud. Kuid enamasti liigub Kafka sellest edasi ning annab fotodele oma tõlgenduse. Dutt­linger toob välja „Ameerika“ ava­stseeni, kus kirjeldatakse Karl Rossmani jõudmist Ameerikasse ning lähtutud on Holtscheri Vabadussamba fotost: „… juba käiku aeglustaval laeval New Yorgi sadamasse sisse sõitis, nägi ta ammugi silma hakanud Vabaduse jumalanna kuju otsekui järsku heledamaks läinud päikese­valguses. Jumalanna mõõka hoidev käsivars tõusis nagu alles nüüd õhku ja tema ümber puhusid vabad tuuled“.9

Kafka äraspidises maailmas moondub Ameerikasse saabujaid tervitav tuttav tõrvikuga naisekuju hoopiski ähvardavaks mõõgaga jumalannaks. Kafka võtab fotol esitatud info selle kohta, milline Ameerika välja näeb, ning arendab seda edasi, muudab vastavalt oma kirjutatavale loole. Nii võib näha mõõga sümbolis kohe alguses Karlile ennustatavaid hädasid, mis teda Ameerikas ees ootavad. Algne foto, millel esimene stseen põhineb, muutub kirjaniku käe all vaid kirjeldust loovaks algmaterjaliks, mille peale edasi ehitada oma lugu ja mida muuta vastavalt teksti vajadustele.

DeLillo kukkuv mees

Don DeLillo 2007. aastal ilmunud teose „Falling Man“ („Kukkuv mees“) keskmes on 11. septembri terrorirünnakutest kergete vigastustega pääsenud 39aastane advokaat Keith Neudecker, kes töötas New Yorgi maailma kaubanduskeskuse kaksiktornis. Avastseenis kõnnib Keith, tuhaga kaetud ülikond seljas ning võõras portfell käes, oma võõrandunud naise ukse taha. Järgnevad sündmused keskenduvad endiste abikaasade vahelistele suhetele, armusuhtele Keithi ja naise vahel, kelle portfelli ta kogemata kaasa oli haaranud; sellele, kuidas inimesed mõtestavad, läbi elavad ning toimunuga edasi elavad. Fotosid mainivad tegelased teose vältel vaid möödaminnes ning need ei moodusta ühtset temaatilist fookust.

Teades, et tegemist on 11. septembri rünnakutest lähtuva teosega, ning teades, et DeLillo on varemgi oma teoseid kirjutades kasutanud inspiratsiooniallikana visuaalseid materjale ning et teose nimi on „Kukkuv mees“, on raske mitte luua seoseid fotoga mehest, kes on kaksiktornist alla langemas. Pilt, kus inimkeha asetseb vertikaalselt justkui rahus ning meelekindluses langedes, on üks kaader seeriast, mille fotograaf Richard Drew terrorirünnakute päeval pildistas. Seesama foto oli 12. septembril lugematute ajalehtede esilehel ning sai oma taktitundetu kasutamise tõttu laialdase kriitika osaliseks ning seda ei ole pärast 2001. aastat enam avalikult kasutatud. Arvestades, et DeLillo teoses on episoodiliselt kohal ka performance’i-kunstnik, kes justkui jäljendab kuulsat fotot ja kukkuva mehe kehakeelt, ei ole üllatav, et just Richard Drew fotot seostatakse selle tekstiga.

Üllataval kombel ei ole ikooniline foto DeLillo teosele tõuke andja. DeLillo on lähtunud hoopis fotost, millel kujutatakse tuhaga kaetud ülikonnaga meest, riie näo ees, portfell käes, kõndimas tänaval, mis on kaetud paberilehtede ja muu prahiga – 58aastane Ed Fine kõnnib eemale just kokku vajunud tornist. DeLillo on öelnud intervjuus, kuidas midagi just selles fotos talle mõjus: „Oli palju dramaatilisemaid fotosid, ma ei tea, miks see oli see. Umbes päev hiljem see koitis mulle: see portfell ei olnud tema oma. See oli see, mis inspireeris mind kirjutama [„Kukkuvat meest“]. Põhimõtteliselt, et teada saada, kelle portfelli ta kannab.“10 Nii konstrueerib DeLillo teda painama jäänud küsimuse ümber terve loo, asetab loodud tegelased sündmustesse, mis toimuvad pärast pildistamise hetke ning mis tegeleb suuremate, laiemate ja kahtlemata olulisemate küsimustega kui portfelli omaniku probleem.

Kuigi DeLillot kõnetanud fotot on ülevaadetes välja toodud kui üht märkimisväärsemat ülesvõtet sellest päevast, ei suuda see kuulsuse poolest võistelda fotoga langevast mehest. Teose pealkiri loob paratamatult seoseid Drew foto ning DeLillo teksti vahel, vähemalt nendes lugejates, kes on varem Drew fotoga kokku puutunud, täheldanud selle märgilist rolli rünnaku talletamises. Drew foto esitab vaatajaile aga ka suletud narratiivi – me teame, millega see lugu lõpeb. Foto, mis kõnetas DeLillot, võimaldab autoril kujutleda maailma pärast foto tegemise hetke, seda, mis saab edasi.

Riggsi ebaharilikud lapsed

Eelnevad kaks teost ei sisalda endas fotosid, kuid fotode mõju neis on ilmne. Ransom Riggs läheb aga teist teed ning toob inspiratsiooniks olnud fotod lugejate ette – ta täidab oma teose fotodega, viitab neile tekstis ning ehitab fotodele üles kogu oma jutumaailma. Fotode kohatine üleküllus ei ole aga imekspandav, kuivõrd algselt pidigi tegemist olema pildiraamatuga. Praeguseks on 2011. aastal ilmunud teose „Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele“ näol tegu esimese osaga populaarsest noortekirjanduse triloogiast, mille põhjal on valminud ka Tim Burtoni film ning sügisel peaks ilmuma samade tegelaskujudega uue triloogia esimene osa.

Ransom Riggsi 2011. aastal ilmunud teoses „Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele“ näidatakse lugejale muu hulgas fotot kahe peegeldusega tüdrukust surnuaias.

Repro

Ebaharilike laste ja nende kodu loo keskmes on 16aastane Jacob, kes uurib oma luupainajate põhjuseid. Kasutades selleks vanaisa vanu fotosid ning õpetussõnu, leiab Jacob oma tee Walesi ranniku lähedal asuvale üksikule saarele, kus ta avastab miss Peregrine’i lastekodu varemed ning seal elavad lapsed. Nendest kummalistest lastest ongi fotod, mis täidavad Riggsi teose. Lugejaile näidatakse fotot poisist, kes suudab mängleva kergusega üles tõsta endast suurema kivirahnu; poissi, kes on kaetud häirimatult mesilastega; kahe peegeldusega tüdrukut surnuaias; kummalisi kostüüme kandvaid lapsi; lapsi klaaspudelites, riietes, mis kuuluvad kaugesse minevikku ja nii edasi ja nii edasi.

Teoses näidatud fotode puhul on tegemist digiajastueelsete fotomanipulatsiooni katsetustega ning piltidega, mis tänapäeval võivad mõjuda kummastavalt. Raamatu lõpus kinnitab Riggs lugejaile: „Kõik pildid selles raamatus on ehtsad, vanakraami hulgast leitud. Vaid mõnda üksikut fotot on minimaalsel määral töödeldud. Pildid pärinevad kümne kollektsionääri kogust.“11

Riggsi loodud loomaailmas on oluline traditsiooniline arvamus, et fotod toimivad kui tõestusmaterjal – kui millestki on foto, siis on see toimunud. Nagu ütleb ka vanaisa noorele Jacobile: „Ega sa ei pea mind paljast jutust uskuma, mul on pildid olemas!“12 Nii peaksid fiktsionaalse narratiivi sees lugejaile esitatud fotod kinnitama ebaharilike laste olemasolu. Kuid Riggs oskab arvestada ka inimeste skeptilise meelega, teadmisega, et fotod on manipuleeritavad, et neid saab võltsida, et neid on kogu aeg lavastatud. Ta ei eelda, et lugeja võtab fotosid nii lihtsalt tõe pähe.

Niisiis laseb ta peategelasel läbi käia kahtlused ja heitlused seoses fotode tõele vastavusega. Leides karbitäie fotosid eriskummalistest lastest, mõtiskleb Jacob: „Teisi pilte näis olevat töödeldud enam-vähem samamoodi kui vanaisa omi. Seal oli foto, mis kujutas üksikut tütarlast kalmistul tiiki vahtimas, veepinnalt aga peegeldus vastu kaks tüdrukut. [—] selle pildi puhul kasutatud teadmata töötlemisviis ei jätnud üldsegi nii selget võltsingu muljet. Seal oli ka foto, mis kujutas hämmastavalt rahulikult seisvat noormeest, kelle kogu ülakeha kihises mesilastest. Niisugust pilti oleks ju kerge tekitada, eks ole? See oli nagu vanaisa foto poisist, kes ilmselgelt kipsist tehtud kivirahnu tõstis. Võltsitud kivirahn, järeletehtud mesilased.“13 Kindel veendumus, et piltidel esitatud lapsed on olemas ja selliste võimetega, nagu fotodel kujutatud, jõuab Jacobini alles siis, kui ta nendega silmast silma kohtub ja suhtleb.

Samasugune efekt tabab lugejat. Näidates lugejaile neid fotosid, mille põhjal ta on fantastilised tegelaskujud loonud, neile võimed andnud, loob Riggs koherentsema ja tugevama loomaailma kui see, mis oleks ilma fotodeta. Kuid Riggs kasutab nii palju fotosid, et tihtipeale jääb nende avamine kirjutatud narratiivis pinnapealseks ja liiga põgusaks. Seepärast ei saa rääkida selle teose juures Kafka-laadsest fotode edasiarendusest või tõlgendamisest. Samuti ei ole siin tegu DeLillo-sarnase edasiarendusega ühest põgusast hetkest, mille kaamera oli jäädvustanud. Riggsi teoses vormivad fotod teksti eelkõige detaili tasandil – teistsugused fotod oleks tähendanud vaid tegelasi teistsuguste võimetega, kuid suures plaanis see lugu muutnud ei oleks. Kafka ja DeLillo teoste puhul seda nii kindlalt väita ei saa. Niisiis võib näha, kuidas sarnane foto kasutamise mehhanism viib kirjandusteostes väga erinevate lõpptulemusteni.

1 Jüri Üdi, Armastuskirjad. Perioodika, 1975, lk 58.

2 Vilve Asmer, Esimestest piltnikest Eestimaal ja nende fotodest Eesti kultuuriloolises arhiivis (1844–1900). – http://www.kirmus.ee/Asutus/Valjaanded/ekmar/esimest.html/

3 Ibid.

4 François Brunet, Photography and Literature. Reaktion Books, 2009, lk 66–68.

5 Anton Tšehhov, Näidendeid. Tlk H. Lui, V. Rajassar, E. Raudsepp, J. Tamm. Eesti Riiklik Kirjastus, 1963.

6 Franz Kafka, Ameerika; Protsess; Loss. Tlk A. Sang, M. Sirkel. Eesti Raamat, 1987, lk 87.

7 Ibid., lk 92.

8 Kafka’s Amerika: https://www.youtube.com/watch?v=zHHyBy8al3k

9 Franz Kafka, Ameerika; Protsess; Loss, lk 9.

10 https://www.wbez.org/shows/wbez-news/for-novelist-don-delillo-sometimes-a-single-picture-is-worth-more-than-a-thousand-words/831db6c3-7a8c-4ef7-bc7d-82c0a67c029a

11 Ransom Riggs, Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele. Tlk K. Uluots. Tiritamm, 2013, lk 342.

12 Ibid., lk 10.

13 Ibid, lk 109.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht