Ettevaatust, festival!

Maarja Kangro

11. – 16. juulini toimus Rumeenias seitsmeteistkümnendat korda Curtea de Argeși „Luuleööde” festival. Möönan, et selle põhjal, mis mulle teada oli, läksin Rumeeniasse Curtea de Argeși „Luuleöödele” küünikuna, teatud liiki elamust saama. Jüri Talvet oli mind ja Mihkel Kaevatsit lahkesti rumeenlastele soovitanud, hoiatades meid ühtlasi, et festivalil on osalustasu, kuna korraldajad, s.o luuletajatest abielupaar Dumitru M. Ion ja Carolina Ilica, festivalituludest põhiliselt elavadki. Curtea de Argeșist saabus vigases inglise keeles kutse, kus nõuti allajoonitult, et kümne päeva jooksul pärast oma nõusolekust teatamist tuleb asutusele nimega Fundaţia Academia Internaţională Orient-Occident üle kanda 250 eurot.

See oli luuletaja osalusmaks, kaasasõitvad isikud oleksid pidanud kuue hotelliöö eest maksma 485 eurot. Lisaks pakkusid kutsujad võimaluse anda rumeenia keeles välja oma raamat: A5-formaadis, 830 euro eest. Kiri kutsega oli saadetud mainitud rahvusvahelise „ida-lääne akadeemia” meiliaadressilt, domeeniga yahoo.com. Too yahoo-aadress oli ka ainus kontakti- ja infovõimalus, festivalil oma kodulehte pole. Mõtlesin algul hädiselt lõhnava ürituse sinnapaika jätta, ent kui Mihkel Kaevats rääkis, et tema kavatseb minna, haaras mind teatav elamuskiivus: kartsin võimalikest värvikatest eluseikadest ilma jääda. Sõitsin kohale – ja elamus tuli.

Curtea de Argeși festivalil on varem käinud päris mitu eestlast: Aarne Puu, Andres Ehin, Triin Soomets, Jaan Malin, Eeva Park, kahel korral Jüri Talvet. Meie meedias on festivalist vaid põgusalt juttu olnud: korra Päevalehes seoses Jüri Talveti rumeeniakeelse raamatuga (EPL 23. VII 2011), korra Sirbis, kus Jaan Malin tunnistab, et korraldajad neid lubatud Brani lossi (kuulus selle poolest, et seal on ilmselt viibinud ka Vlad Dracula ehk Ţepeș ehk Vlad Teibasseajaja) vihma tõttu ei viinudki. Noh, Jaan, ka meil jäi see nägemata, kuigi ilm oli päikeseline – saladus on ilmselt ikka selles, mida nende 250 euro eest saab ja mida mitte. Raske öelda, kas selle aasta festivalikülalistele sai osaks erakordne kohtlemine; pigem usun ma, et meie meedias pole seda laadi kogemusi varem kajastatud luuletajate delikaatsuse tõttu. Tegu on ka hella kultuuripoliitilise teemaga: kui kultuurkapitalilt toetust saanud festivaliväisaja hiljem paljastab, et tegu oli kehvakvaliteedilise ettevõtmisega, võib see teoreetiliselt ohtu seada igasuguse välissõitude finantseerimise. Ma ei taha saagida oksa, millel istun, aga tunnen vajadust heita hoiatavat valgust sellele, kuidas võidakse üht luulefestivali korraldada.

Milles need Curtea de Argeși „Luuleööd” siis seisnesid? Curtea de Argeș on 26 000 elanikuga linnake Transilvaania Alpide jalamil, kunagine Vallahhia pealinn. Linna põhielu käib pika ühesuunalise peatänava ümber, mille kõnniteede odav sillutis on auklikuks kulunud. Tänaval longivad linna rahaga kastreeritud koerad ja välismaalasele jooksevad pidevalt ligi lapsed, sirutavad peo välja ja nuruvad: „Dă bani!” („Anna raha!”). Kui istud välikohviku tänavapoolses lauas, astuvad sama palvega ligi ka täiskasvanud. Päevad on juulikuus palavad, aga kuna linn asub üsna kõrgel, merepinnast ligi kilomeeter kõrgemal, võivad ööd minna teinekord meie suve moodi viluks.

Tasuline luulefestival toimus ses linnas juba 17. korda. Festivali korraldamiseks ja kirjastustegevuseks asutas korraldajapaar Dumitru M. Ion ja Carolina Ilica 1998. aastal „rahvusvahelise ida-lääne akadeemia”, millel pole tõsises mõttes akadeemilisusega mingit pistmist –

kuidas akadeemikuks saab, sellest allpool. „Luuleöödele” tuli kohale veidi alla 30 luuletaja Rumeeniast, Bulgaariast, Hispaaniast, Horvaatiast, Itaaliast, Colombiast, Kreekast, Lätist, Makedooniast, Marokost, Saksamaalt ja Türgist. Rahaküsimises oli korraldajapaar tsoonitundlik: lätlanna Elīna Kuple, seni vaid ajakirjades luulet avaldanud poetess Kuramaa külast, pidi osaluse eest maksma kõigest 100 eurot, meie ja enamik teisi osalejaid 250, sakslased Peter Völker ja Sabine Rädiger aga tervelt 450. Päris mitu inimest oli vastu võtnud pakkumise oma raha eest raamat välja anda. Kes edevusest (näe, Rumeenias ilmus raamat ja puha), kes heas usus, et tema sõna võõrsil nüüd tõepoolest levib. Sellesse kategooriasse langes küpsemas eas bulgaaria luuletaja Božana Apostolova, kes oli siiralt üllatunud, et Orient-Occident’i väljaandeid raamatupoodidest ei leia ja laiemalt levitada ei kavatse neid keegi. „Akadeemia” üllitas ka kaks üldkataloogi, ühes neist põhiliselt Dumitru ja Carolina biobibliograafia – kuuekümnendates eluaastates luuletajate teenete nimekiri võtab enda alla mitukümmend lehekülge, isegi kui Bukaresti raamatupoodides nende tegevusest mingeid jälgi ei ilmne. Suure osa nende pikast tõlgete nimekirjast moodustavadki autorite kulul välja antud raamatud. Teises, antoloogia moodi trükises, oli igalt festivalikülaliselt kolm-neli luuletust: inglise/prantsuse/hispaania ja rumeenia keeles. Antoloogia kandis rumeenia keeles pealkirja „Magi și Muze”, rahvusvahelisse keelde oli see tõlgitud „Mages and Muzes”. Iga osaleja sai ühe antoloogiaeksemplari tasuta, juurde sai pehmekaanelist, mannetult kujundatud käkikest osta 30 euro eest.

Autorite kulul üllitatud raamatuid esitleti õige mitmel hommikul. Ikka kõledas omaaegse sisustusega kultuurimajas: kõigepealt tutvustas akadeemik Dumitru morni näo ja monotoonse häälega autorit, ütles mitu korda „Fundaţia și Organizaţia Culturală Academia Internaţională Orient-Occident”. Tema kõrval istus laminaatlaua taga alati muinasjutuliselt rõivastatud akadeemik Carolina, kes ütles vahel akadeemia pika nime välja ise, niisama tõsise ja endassesulgunud häälega. Ei mingit populistlikku festivalimuhedust ega teravmeelitsemist: luule on sünge värk. Järeltõlkijaks oli võetud esimese kursuse meditsiinitudeng, väga sümpaatne noormees, kes polnud kindel, kui palju ja kas üldse ta oma töö eest raha saab. Rumeeniakeelse kõne järel astus ette autor, kes tänas naeratades Dumitrut ja Carolinat, kinnitades, kui palju see talle tähendab. Loeti kahes või kolmes keeles luuletusi, mis enamasti rääkisid armastusest. Nagu valmidus maksta osalus- ja publitseerimistasu heal lugejal juba aimata laseb, polnud tingimata tegu oma kultuuriruumi kõige läbilöönumate luuletajatega.

Ent needki, kes polnud avaldamisvõimalusest kinni haaranud, pääsesid püünele: õhtuti toimusid linnamuuseumis rahvusvahelised etlused, mis nägid iga kord välja ühtemoodi. Istusime kõik veel ühes kõvade toolidega saalis, iseendi, sponsorite ja asjameeste keskis – linnapublik oli üritustel vaevu kohal, kuna festivalile reklaami ei tehta (milleks pingutada, kui osalised asja ise kinni maksavad). Ootasime kannatlikult, kuni Dumitru meid järjekindlalt morni häälega saali ette kutsub: iga kord käis see samas järjekorras, mille moodustamispõhimõtet teab vaid Dumitru. Öeldi me nimi ja riik, pikemalt tutvustama ei hakatud. Lugesime igaüks korraga ühe luuletuse inglise ja/või originaalkeeles, seejärel esitas emb-kumb akadeemik teksti rumeenia keeles. Luulet lugesid ka kohalikud poeedid, kel tõlkeid polnud, ent kelle elukäigust vesteti rumeenia keeles pikalt. Muuseumisaalis oli kaks ust, üks otse „lava” kõrval ja teine saali tagaotsas. Ühel kurnaval õhtul hiilisin ma rahvapilli nai ja seda saatva elektriklaveri vikerviiside saatel tagumisest uksest välja, ja sedasama tegid ka Mihkel ja tema sõbratar Tiina Põllu (nagu see festivalidel ikka käib, soovitas prantsuse keelest tõlkivale Tiinale end tungivalt üks maroko poeet). Meie pagemine ei jäänud paraku märkamata ja järgmisel õhtul oli saali tagauks juba lukku keeratud. Noored rumeenlased naersid vandeseltslaslikust kannatuslõbust meiega kaasa.

See oli osa elamusest, mida sai otsima mindudki. Eredate seikade eest peab elule tänulik olema.

Teisest küljest ei saa ma sellest festivalist kirjutada lihtsalt koloriitset, absurdihõngulist reisivestet, kuna hõng, mis asjal juures oli, oli pigem petuskeemi oma. Nagu öeldud, oli festivali korralduslik ja kunstiline kvaliteet nigel, raamatud, mida autorite (ja nende kodumaiste kultuurifinantseerimisüksuste) raha eest välja antakse, näevad välja kehvad ja neid ei levitata. Kindlasti ei paku festivalil osalemine representatiivset kokkupuudet tänapäeva rumeenia luulega. Sisult on tegu rahvusvahelise tasulise luulekaraokega, mille osalistelt püütakse igal võimalusel uut summat välja raputada. Väike isiklik kõrvalepõige: kui Dumitru M. Ion teada sai, et ma lahkun Rumeeniast alles päev pärast festivali lõppu, leidis ta, et see tähendab neile 220–230 eurot „totaalselt ootamatuid” lisa­kulusid ja ma pean Fundaţia arvele uue ülekande tegema (võrdluseks: päev meie Curtea de Argeși hotellis maksis reakülalisele 26 eurot ja bussipilet Curteast Bukaresti 25 leud ehk umbes kuus eurot, niisiis oleks üks lisapäev läinud tegelikult maksma umbkaudu 32 eurot). Valmistasin Dumitrule pettumuse, teatades, et lähen hoopis Bukarestis hotelli. Kogu kaootilise asjakorralduse juures ärritus Dumitru tugevasti, kui mõni luuletaja kippus tema meelest miskit liiga isepäiselt otsustama.

Aga kuidas saab ikkagi rahvusvahelise ida-lääne akadeemia liikmeks? Uus liige valitakse igal aastal ning seekord olid Dumitru, Carolina ja vahest mõni teinegi akadeemik otsustanud endi sekka valida Peter Völkeri, ajakirjanikuna tegutseva sakslase. Õhtul enne akadeemikuks pühitsemist teatati Peterile hea uudis ja ulatati allakirjutamiseks leping, kus seisis, et uus akadeemik nõustub maksma liitumistasuna 550 eurot ning seejärel 150 eurot liikmemaksu aastas. Sakslasele peaks see ju nohu olema? Ent Peter ei nõustunud liitumistasu maksma, öeldes, et ta on vaene mees. Kuna akadeemiku diplom oli juba valmis tehtud ja uut ohvrit leida oli liiga hilja, nõustusid Dumitru ja Carolina viimaks ka 150 euroga. Ja festivali viimasel päeval, Curtea de Argeși kiriku konsiiliumiruumis Jeesuse pildi all pühitsetigi lahke loomuga Peter akadeemikuks. Selgus, et akadeemia on asutatud sealsamas kiriku konsiiliumisaalis ja ka Curtea de Argeși peapiiskop on üks akadeemia liikmeid. Õigupoolest kujutasid ka festivali auhinnatrofeed – oh jaa, välja anti ka kuus preemiat, muidugi mitte rahalist – endast kaht robustset metallristi: üks suurem, teine pisem. Kirik on vaeses Rumeenias üks jõukamaid institutsioone, mis naudib maksuvabastusi ja muid soodustusi. Nii Bukarestis kui ka mujal on üsna tüüpiline pilt leida räämas ja lagunenud fassaadidega majade vahelt särav, värskelt restaureeritud kirikuhoone. Noorte kriitiliste rumeenlaste sõnul olevat Rumeenias rohkem kirikuid kui haridus- ja meditsiiniasutusi kokku. Akadeemia aastakoosolek kirikuruumides – ikka sellesama monotoonse ja morni häälega loeti rumeenia keeles ette Peteri elulugu – oli farsi kulminatsioon, Ilfi ja Petrovi sule vääriline. Ent selline asjade seis tekitas juba ka kõhedust.

Usun, et me keegi ei kahetse seda sõitu. Kahtlemata saab festivalikogemusel olema positiivseid kirjanduslikke tagajärgi ja võib-olla ei peagi kõik festivalisihtpunktid olema asjalikud. Nagu juba ütlesin, ei taha ma selle aruandega ära rikkuda teiste festivalisõitude rahastamisvõimalusi, ja oma süümet saab hea tahtmise korral rahustada mõttekäiguga, et meie põhiseaduse kuulsast preambulast lähtudes võiks kirjainimesi tõlgendada Eesti riigi töövõtjatena: nii nagu firma finantseerib oma töötajate koolitamist, võib riigi rahaga finantseerida kõige laiemas mõttes loojate koolitust, sh ka hoiatavat. Aga selge on see, et Curtea de Argeși festival pole koht, kus arendada tõsiseltvõetavaid luulesidemeid Rumeeniaga, kuigi seda tuleks ju teha.

P.S. Olen oma kriitika suuliselt esitanud ka Dumitru M. Ionile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht