Esimene trükiproov

Ilona Martson

Marion Andra esimene raamat “Vähemalt...” sai ära märgit romaanivõistlusel 2006. See on 19aastase autori debüütromaan, mis räägib 22aastase depressiivse baaridaami elust.

Mena ehk seesinane baaridaam käib nädalas kuus päeva tööl, elab kamba peale üüritud korteris, kuulab muusikat, vahib telekast lolle filme, armub, tülitseb, igatseb, on depressioonis, on purjus, paneb narkot, armub jälle – ja peab vahelduva eduga poole aasta jooksul päevikut, mille on kinkinud talle üks tema partneritest, 25aastane Paide emakeeleõpetaja Ilari, kes, nagu raamatu lõpus selgub, on paras siga. Sõnaga: tegu on üsna stiilipuhta noorteraamatuga noorte inimeste elust, mille autor on samuti noor inimene.

Ja sellest asjaolust tulenevat kõik romaani head ja vead.

Plussiks on eeskätt keel. Noorteraamatus on keel võib-olla kõige olulisem; väiksemgi valenoot võib lugeja närvi ajada. Ja kuna noorte släng muutub väga kiiresti, on peaaegu ainuke võimalus tõesti see, et autor on tulnud vastava keskkonna seest.

Samuti on leidlikult valitud raamatu vorm (päevik). Jutustuse katkendlikkus hävitab nii mõnegi küsimuse, mis lugedes tekkida võib. On ju loomulik, et päevikupidaja kirjutab ainult sellest, millest tahab kirjutada. Talle on lubatud üht-teist maha salata ja vähem olulistest sündmustest üle libiseda. Lugeja ei eelda ka, nagu “päris” romaanikirjaniku puhul, selgelt üles ehitatud – või modernistlikult laiali paisatud – lugu. Ja ega üks vaevu-vaevu keskkooli lõpetanud baaridaam (mõtlen peategelast, mitte autorit) ju eriline kirjatsura olegi.

Sündmustest selles raamatus seevastu puudu ei tule: üks suitsiid, üks armukadedusest sündinud tulekahju, üks õnnetu ja üks õnnelik pääsemine, rääkimata peategelase pidevast vankumisest õnne ja meeleheite piiril. Sealjuures on fenomenaalne, et kuigi vähem kui poole aasta jooksul on Menal viis meest (lugesin ära), ei sisalda raamat ühtegi seksistseeni! Seega on tõesti tegu lektüüriga, mida võivad lugeda isegi väga õrnas eas neiud.

Kuid samast asjaolust tuleneb ka kujutatud suhete teatud ebareaalsus. Kuna jutustus ise on kõigest sada nelikümmend lehekülge pikk, juhtub selles justkui liiga kiiresti ja liiga palju asju. Tegelased tulevad ja lähevad: nimede virvarr ajab lugeja pea kergelt ringi käima. Eriti raske on uskuda lõppu, kus kõik on lootusetult kehvasti, kuid siis hakkab “tunneli lõpust” äkitselt paistma valgus ja kõik on korraga Ilus ja Hää.

Näib, et erilist elukogemust omamata on autor lubanud endale pimestavalt järske pöördeid. Aga ega lugejannadelgi ju erilist elukogemust võtta pole. Selles mõttes võib raamatu ebaterviklus mõjuda isegi ootustele vastavalt. Ei ole ju noorteraamat – vähemalt mitte Eesti traditsioonis – olnud kunagi Kirjandus suure algustähega, vaid pigem väga kindlates piirides töötav žanriromaan. Ja vahel on sellest kohe päris kahju.

Praegu on küll nii, et Kerttu Rakke “Seitse päeva” seisab Marion Andra loomingule kõige lähemal. Kuid kuna tegu on tõesti vaid esimese raamatuga, siis ei puugi see võrdlus edaspidiste teoste puhul kehtida.

Ja võiksime üheskoos hoida pöialt, et ei kehtiks. Sest ausalt öeldes hakkab mul kõrini saama teostest, kus kirjeldatakse alko- ja narkopilvedesse kaduvat põlvkonda. Aga “Vähemalt…” on vähemalt omal kombel siiras ja see on hea.

Ei, tõesti, ilma irooniata – ootan juba ammu noorteromaani, mis räägiks tavalisest hetero-noorte koolielust: suhetest õpsidega, vanematega, omavahelistest juttudest, tunnetest, armumistest, kambavaimust…. Aga küllap on hüva kooliromaani loomiseks vaja tänapäeva Oskar Lutsu. Vähemalt. Ja kuni uut Lutsu ei ole, tuleb leppida olemasolevate noorautoritega. Muuhulgas ka sellistega, kelle lemmikbänd on Placebo ja kelle meelest Brian Molko on jumal.

Tjah, eks leppigem siis.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming