Esimene Siugja Sulepea auhind Holger Kaintsile

Sirp

Neli tuntud kirjameest Peeter Helme, Asko Künnap, Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärv on saanud hakkama uue kirjandusauhinna väljamõtlemisega ja nüüd ka esmakordse väljaandmisega. Auhind pole küll rahaline, kuid idee poolest vajalik. Sirp esitas asjaosalistele lihtsa küsimuse: milline  on Siugja Sulesepa auhinna eripära ja millega paistis silma esimene laureaat?

Peeter Helme :

Eestis ei ole kindlasti liiga palju kirjandusauhindu. Pigem liiga vähe. Ja selliseid auhindu polegi, mis seaksid eesmärgiks tähelepanu juhtimise ühele või teisele protsessile, kirjanikule või teosele. Pigem pärjatakse ikka autoreid, kes on niikuinii võitnud lugejate ja/või kriitikute südame. Teiselt  poolt on muidugi vaja ka selliseid, omamoodi standardit säilitavaid ja kirjanduskultuuri peajoont elus hoidvaid auhindu. Väga hea, et nad on, sest seda laadi suurte ja mõneti etableerunud auhindade olemasolu tekitab juba ise ruumi ka teistsuguste pärgamiste jaoks. See ei tähenda muidugi seda, nagu oleks Siugja Sulepea auhind protest.

Meie eesmärk pole mitte protesteerida ega kritiseerida, vaid juhtida tähelepanu millelegi, mida peame auhinna  loojatena oluliseks. Kahtlemata peame oluliseks kõrgetasemelist luulet nagu Andrus Kasemaa kogu „Lagunemine” või kõrgkeelset seisundikirjeldust nagu Asta Põldmäe „Kirjad pääsukestele”. Ometi tundsime, et auhinda andes oleks vaja midagi veel. Midagi sellist, mida pole märganud kajastada enamik Eesti kriitikuid ja mis on vahest ka paljudel lugejatel jäänud kahe silma vahele. Selline raamat on Holger Kaintsi  romaan „Lennukivaatleja” – omamoodi imelik lugu, kuid kirjutatud sugestiivselt ja väljapeetult. Põnev ka. Seega tahame tänavu juhtida tähelepanu sellele, et Eestis ilmub head proosat ja sugugi mitte ainult tuntud ja tunnustatud kirjanikelt, vaid ka sellistelt, kelle nimi ilmselt paljudele suurt midagi ei ütle. Veel, vähemalt … Ega Kaintsiga meie proosavalik liiati ei piirdu. Lugesime žüriis ka Tiit Tarlapi ulmeromaani „Meie, kromanjoonlased” ja Enn Kasaku „Vaba pattulangemise seadust” ning peame vajalikuks märkida lisaks võidutööle ning Põldmäe ja Kasemaa teostele ära ka need kaks teost, samuti ka Triin Tasuja luulekogu „Provintsiluule”. Mulle endale jättis äramärgitud proosateostest sügavaima mulje just „Meie, kromanjoonlased”. Sain sellest umbes samasuguse elamuse nagu lugedes ükskõik millist maailmakuulsat ulmeautorit, olgu siis näiteks Banksi  või Simmonsit …

Nagu nemad, nii on ka Tarlap suutnud kirjutada tasakaalustatud ja põneva ulme-eepose, kus on paras kogust märulit ja tulistamist, paaris filosoofia- ja ajalooteemaliste mõlgutuste ja fantaasiatega. Lugemisnaudingu tagab veel ka autori oskus ajada lugeja pea segi ootamatute sisuliste pööretega. Niisiis loovad head kirjandust needki autorid, kelle nimi võib-olla pole kõige kuulsam. Ja Siugja Sulepea auhinnaga tahamegi juhtida  tähelepanu kirjanikele, kelle looming on kompromissitult kõrgetasemeline, aga ühel või teisel põhjusel seni märkamatuks jäänud.

Jürgen Rooste :

Kuigi ma kirjutan ka ise kogu aeg kirjanduskriitikat või väikseid tutvustavaid palasid, jääb vahel ikka mõni väärt raamat kahe silma vahele. Mõnikord jääb isegi lähemate sõpradega arutades – ja nemad ju ometigi loevad päris palju – nelja, kuue või koguni kaheksa silma vahele. Mis siis veel rääkida laiemast kirjandusüldsusest,  kui selline asi Eestis olemas on, kui me seda siin mängida saame …

Asi on selles, et uut eestikeelset originaalilukirjandust on viimastel aastatel ilmunud ligi poolteistsada raamatut aastas. Keegi ei jaksa kõike märgata, kriitikakülgi on ju küll, aga need peavad katma ka tõlkekirjanduse, populaarteaduse, mälestuste jms osa, ja pinnad pole just hiiglaslikud. Auhindu jagub veel vähematele ning võib öelda, et üldine pilt on  hõredamaks jäänud, mitu preemiat pigem kadunud. Need, mis alles ja tähtsad, arvestatavad, on mingil määral institutsionaliseerunud, konservatiivsed … kui ka vahel üllatusi tuleb. Siugja Sulepea auhind peaks oma olemuselt olema teistsugune – noh, alates sellest, et miskit suurt rahalist osa auhinna andjatel praegu välja käia ei ole. Küll aga ilus sulepea, tore õhtusöök ning veidike abi raamatu tutvustamisel. Sulepea otsib endale omanikku nende kirjanike seast, kes meid millegagi üllatavad, kes on kirjutanud ägeda raamatu, mis mingil põhjusel pole väärikat retseptsiooni kogunud või laiemalt silma jäänud.

Seega: see pole ei debüüdiauhind ega ka tunnustus-õlalepatsutus tänastele staarautoritele, kes esinevad juba tuntud headuses-põnevuses, ent ei lõhu noid väikseid tajupiire, noh, noid, mille kulgemist on sama raske määrata, kui otsida vajuvat vett. Mäletate ju.  Muidugi, jah, et me ei tahtnud teha ka mingit „oma sõpruskonna või kamba sisest” auhinda, siis jäid mõned meile lähemad tegelased kohe eos kõrvale. Elu ongi ebaõiglane. Tänavune laureaat Holger Kaints, ta jutustus „Lennukivaatleja”, oli meile kõigile paras üllatus. Polnud me selle kirjaniku tekstiga teadlikult kohtunud ning ei osanud seetõttu midagi oodata. Samas, debütant ta siiski pole. Kaintsi kasuks rääkis mitu asja: see on terviklik,  otsast lõpuni tugeva tunde, oma meeleolu, oma keele, oma maailma reeglitega kirjutatud lugu, mis mõjub siiski läbini realistlikult, luues pildi ühest Eesti ühiskonna segmendist, keda võib ehk nimetada ajale jalgu jäänud inimesteks või eluheidikuteks, ent autori empaatia ei muuda neid groteskseiks olendeiks, vaid lubab meil loodut uskuda. Kui ma jutustust millegagi võrdleksin, siis tulevad esmalt meelde suurepärased Põhjamaade autorid, keda Eha  Vain on viimastel aastatel eesti keelde vahendanud. Mõtlen eriti just veidi morbiidseid jutukirjanikke Ingvar Ambjørnseni („Öö vastu sünget homset”) ja Lars Saabye Christenseni („Oscar Wilde’i lift”) – neis on sarnast tumedat tunnet ja samas selge oma kogukonna, oma elupaiga taju. Kaintsi jutustajaande puhul jääb vaid oodata lisa ja loota, et „Lennukivaatlejale” tekib ka laialdasem, vääriline retseptsioon.

Aga kirjandus pole võidujooks ning ega me ei saa  öelda, et žürii, kes jõudis otsuseni pärast pikka, argumenteerivat, aga sõbralikku arutelu, oleks kindlalt ja selgelt tundnud Kaintsi teksti üleolekut teistest, eriti just Asta Põldmäe poeetilisest lühi- või mõtteproosaraamatust „Kirjad pääsukestele. Epistolaareleegia” ning Andrus Kasemaa luulekogust „Lagunemine”. Need kolm teksti, olles küll täiesti erinevad, torkasid silma selle erakordse kirjanikutöö professionaalsusega, milleni eesti raamatud ühel või teisel põhjusel sageli ei küüni. Sest, jah, noist ligi 150st aastas ilmuvast uuest (belletristlikust) raamatust väärib sügavamat uurimist vahest kümmekond ning tõeliselt võimsa elamuse saab veel vähematest. Olgu siis põhjus liigses kirjastamisvabaduses, toimetajate/ koostajate vähesuses (või nende mitte kasutamises), väheses analüütilises retseptsioonis ja kriitilises lugemises (vastukajas) või autorite ebaadekvaatses enesehinnangus,  aga nii see on, kuigi võin praegu mõjuda liiga julmalt üldistavana. Kaints, Põldmäe ja Kasemaa ent paistsid silma sellega, et nende raamatud kannavad läbivalt üht (kuigi omavahel võrreldes väga erinevat!) meeleolu, on läbi tunnetatud, mõjuvad terviklikult ning pakuvad suurepärase keeleelamuse. Põldmäe-väärilist, tõepoolest eleegilist kirjandust ilmub meil vaid aastate perra üksikuid ette, need on kõrvalekalded,  nihked, üksikud ootamatud sähvatused eesti kirjanduse sooradadel. Ja Kasemaa-sarnaseid noori luuletajaid, kes kahe esimese luulekoguga väga kõva jälje maha on märkinud, pole ka just varnast võtta. Ta on korraga mõnuga loetav vabavärsimees, kes teeb lihtsat nalja, ning samas peidab endas palju viiteid, mängib tõsisemaid mänge, kui esmapilk arvata lubab. Säält loodan ja ootan veel paljut! Noid, keda kaalusime, arutime, oli veel. Näiteks  Triin Tasuja „Provintsiluule” puhul märkasin, et seda üle sirvides ja mõlgutades hakkab see palju paremini mõjuma, muutub põnevamaks ja terviklikumaks luulekoguks, kui mu esimene hinnang lubanuks. Enn Kasak on ka väärt leid, tema raamatutki tasuks käes hoida. Nii et asi pole tänavu senini sugugi nadi. Kes pole veel Kaintsi „Lennukivaatlejat” kätte saanud, tasub kähku otsida, sest Loomingu Raamatukogu tiraažidki pole hiiglaslikud  ja lõpmatud.

Karl Martin Sinijärv :

Iga asjake, mis kirjandusele tähelepanu juhib ja hääd kirjandust esile tõstab, on hää asjake. Me tahtsime, et meil ka üks selline hää asjake oleks, ja leidsime, et ehk küll head ja kõige paremad raamatud saavad ühel või teisel moel ikka ära märgitud, jääb üle hulk kirjandust, mis oma taseme poolest igati kõrgel, ent miskipärast teenimatult varjus. Sellest sündis Siugja Sulepea sisu – ei ole olulik, kas autor on noor või vana, sõber või vingamees/-naine, tähtis on, et teos oleks tõhus ja nõuaks me meelest täiendavat tunnustamist, teejuhatamist enese juurde. Raamatuid ilmub teadupärast aastas mitu ning mõlemast heast pool võib kergesti jääda kahe silma vahele või nelja silma alla. Nelja sõbra algatus ei jää üksnes me siseringseks asjaks, igal aastal kaasame otsustajate sekka ka eelmise aasta sulepeasaaja, nii et tere  tulemast, isand Kaints.

Holger Kaintsi „Lennukivaatleja” võiks läbida küll iga eestikeelse raamatusõbra lugemislaua: teos toob tuppa hulga tüüpe, kelle olemasolu me ehk aimame, olemata ses siiski teab mis veendunud. Kaintsi lugenuna kahtlused kaovad. Meie lõppvalikusse jäid üsna eripalgelised teosed, mis on hea, kuna näitab eesti kirjanduse märgatavat elusust. Soovitan kindlasti lugeda Tiit Tarlapi „Meie, kromanjoonlased”, mis on kõrgel tasemel  klassikaline ulme ning koosneb tegelikult neljast eraldi lühiromaanist. Üleilmastumise viljastavates tingimustes pidasime teost siiski kröömike liig kosmopoliitseks. Märksa kohalikuma mündiga paistab silma Enn Kasaku esikromaan „Vaba pattulangemise seadus”, kus kummastavaks kokteiliks segunevad muhedavõitu maahuumor, vaimukad filosoofilised arutlused ning selge ulmeelement. Sümptomaatiline, et eestikeelses proosas annab ulme  üha tugevamat tooni, ei ole sest puhas ka Kaintsi võiduraamat. Mõni ime, et teised Viplalad jonnivad ega taha ulmet päriskirjanduseks pidada. Proosakutel on lihtsalt hirm nahas. Esimene sulepea leidis igatahes peremehe. Eks me näe, mis edasi saab. Küllap saab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming