Enzensbergeri karneval kui mitmehäälne progressikriitika

Taavi Hallimäe

Hans Magnus Enzensberger, Intelligentsuse eksiaias. Idioodijuht. Saksa keelest tõlkinud Maarja Kangro. Toimetanud ja saatesõna kirjutanud Anu Saluäär-Kall. Kujundanud Asko Künnap. Loomingu Raamatukogu 2015, nr 2. 48 lk.

Hans Magnus Enzensberger, Intelligentsuse eksiaias. Idioodijuht. Saksa keelest tõlkinud Maarja Kangro. Toimetanud ja saatesõna kirjutanud Anu Saluäär-Kall. Kujundanud Asko Künnap. Loomingu Raamatukogu 2015, nr 2. 48 lk.

Hans Magnus Enzensberger, Titanicu põhjaminek. Komöödia. Saksa keelest tõlkinud, kommenteerinud ja järelsõna kirjutanud Maarja Kangro. Toimetanud Hasso Krull. Kujundanud Maris Kaskmann.  Eesti Keele Sihtasutus, 2015. 250 lk.

Hans Magnus Enzensberger, Titanicu põhjaminek. Komöödia. Saksa keelest tõlkinud, kommenteerinud ja järelsõna kirjutanud Maarja Kangro. Toimetanud Hasso Krull. Kujundanud Maris Kaskmann. Eesti Keele Sihtasutus, 2015. 250 lk.

Sel aastal on Maarja Kangro vahendusel jõudnud eesti keelde kaks saksa luuletaja ja esseisti Hans Magnus Enzensbergeri (sünd 1929) teost: irooniline essee „Intelligentsuse eksiaias“ ja poeem „Titanicu põhjaminek“.

2007. aastal esmailmunud „Intelligentsuse eksiaias“ kirjutab Enzensberger sellest, kuivõrd laialihargnev, põhimõtteliselt määratlematu on intelligentsus ning selle ajatu vastaspoolus – rumalus. Enzensbergeri järgi monopoliseerisid Wilhelm Wundt ja psühholoogia XIX sajandi teisel poolel intelligentsuse ning selle käsitamise. Järgnevatel sajanditel iseloomustab intelligentsuse konstrueerimist mõiste järkjärguline, kuid järjekindel kitsendamine (eesmärgiks intelligentsuse ühemõtteline ja teaduslik mõõdetavus) ning tegelikkusele mittevastavad lihtsustused (kultuurilise taustsüsteemi ja intelligentsusega haakuva common sense’i, empaatia, intuitsiooni ja muude tajuliikide väljatõrjumine).

Ehkki intelligentsuse mõõtmine piirdub juhusliku, testikoostajale sobiliku faktoloogia tundmise kontrollimisega, osutub intelligentsus üheks moodsa aja põhivooruseks, mille taotlemine on inimesele kaasa sündinud (lk 24). Intelligentsuse poole püüdlevad kõik, ja kui keegi juhtub oma intelligentsuses kahtlema, võib rakendada mõõtmistehnikaid. Teaduslikule põhjendatusele pretendeerivad IQ-testid jagavad hirmudele meelsasti kergekäelisi lahendusi, muutes tegelikkuse ebatäpseks ja konformselt üheplaaniliseks. „Hirm rumaluse ees sigitab üha suuremat rumalust,“ ühildab Enzensberger intelligentsuse poole püüdlemise põhjust ning tagajärge (lk 36).

Ka Enzensbergeri „Titanicu põhjaminekust“ (1978) võib välja lugeda autori kriitilisust fikseeritud teadmiste üldkehtivuse suhtes. Siiski on see „Titanicus …“ kanaliseeritud progressi-, mälu- ja sotsiaalkriitikasse – teatavate ühetähenduslike positsioonide lagundamisesse. Enzensberger portreteerib Titanicut ja selle reisijaid võimalikult mitmekülgselt ja paindlikult, kuid ei varja seejuures oma isiklikku ning ideoloogilist häälestust. Ta haagib fikseeritud tõlgenduste külge otsekohesel moel iseenda mälestused ja kauged, kuid tähenduslikud võrdpildid ning assotsiatsioonid. Enzensberger ei sobita (analoogselt IQ-testidega) üht universaalset valemit kõikvõimalikele juhtumitele, vaid murrab pead konkreetsete, spetsiifilist lähenemist vajavate probleemülesannete kallal.

Enzensbergeri „lüüriline mina“ on pigem kõhklev. Mälu lünklikkus ja „Titanicu põhjamineku“ esialgse variandi, luuletuse ununemine (vt „Neljanda laulu“ algus) muudab hilisema poeemi olemasolu ebakindlaks ja juhuslikuks. Hetkeks ei meenu isegi mitte Titanicu traagiline lõpplahendus:

Toona uskusin ma iga sõna,

mis ma kirjutasin, ja ma kirjutasin

„Titanicu põhjaminekut“.

See oli hea luuletus.

Ma mäletan täpselt,

kuidas see algas, müraga.

„Kriipimisega,“ kirjutasin ma,

„katkendliku kriipimisega.“ Ei,

niimoodi see ei olnud. „Nõrk klirin,

lauahõbeda klirin.“ Jaa,

tundub, et nii see algaski, just nii

või umbes nii. Tsiteerin

mälu järgi. Kuidas edasi läks,

ma ei tea.

(„Neljas laul“, lk 33)

Poeemi sotsiaalkriitilisus seisneb fikseeritud sotsiaalsete hierarhiate kaotamises, bahtinilikus kõrge madaldamises („Kas teie meelest tõesti sobib / Püha Luukase kätte / hambaork?“, lk 55). Kummatigi ei liigu madaldamine humoorikasse groteski, nagu see Bahtini järgi on omane karnevalile. Sotsiaalsel päritolul on „Titanicus …“ endiselt märkimisväärne mõju, mistõttu osutuvad ka üldrahvalik liialdatus ning positiivne kehalisus võimatuks. Jah, kehad küll moonduvad, kuid mitte karnevalile iseloomuliku riietuse, vaid vägivaldse surma ja sellest tulenevate füsioloogiliste muutuste tõttu. Seejuures tabab surm esmalt ühiskonna madalamaid kihte, kelle determineeritud traagikat võimendab seegi, et nad ei ole ühtseks klassiks formeerunud:

Vabastada saab, loogiline, eks ole,

üksnes ühendatud jõududega.

Aga turvalisuse huvides olen

oma kastis päris üksi,

iseenese kastis.

(„Sisemine turvatunne“, lk 73)

Kas võimaliku katastroofi – lämbumise – põhjustab uppumine või lukustatus (sotsiaalsesse) kasti? Kas käsitame indiviidi lähtuvalt tema subjektiivsetest üleelamistest või vastavalt tema liikmelisusele ühiskonnas? Kindel on see, et ühiskonna madalamaid klasse ei presenteerita „Titanicus …“ mitte kodanlaste ebaõnnestumiste kaas-, vaid anonüümsete põhikannatajatena. Väljapääsmatusse olukorda sattunud III klassi reisijad ja auriku vapper personal on küll hukka mõistetud, kuid ei ole sellegipoolest süüdi progressimüüdi purunemises (vrd „„Ma avaldan … päris ehtsat kahetsust,“ / sellal kui kaas mu pea kohal, / turvakaalutlustel, … jälle sulgub“, lk 75). Titanicu uppumine võib osutada küll modernsuse pragunemisele, kuid ideoloogiliselt ei muutu tragöödia tagajärjel mitte miski.

„Intelligentsuse eksiaias“ kirjutab Enzensberger: „Me ei ole piisavalt intelligentsed, et teada, mis intelligentsus on“ (lk 37). Seetõttu kirjeldab Enzensberger intelligentsust selle formeerimise ebaõnnestumise kaudu: lõpliku defineerimisega ju pigem kaugenetakse varasematest taotlustest. Ka „Titanicus …“ ei kirjelda Enzensberger juhtunut põhimõttel, missugune oli põhjaminek tegelikult, vaid kuidas võis see paista asjaosaliste vahetus kogemuses. Põimides kogemuse kodanliku konformismi kriitilisuse ning Enzensbergi eluperioodidega, esitatakse „Titanicu põhjaminekus“ autori irooniline ja retrospektiivne, kuid seejuures põhjalik tõlgendus juhtunust.

„Titanicu põhjaminek“ on polüfooniline. Ehkki poeem on eepiline ja vahetutest sündmustest distantseeritud, mõjuvad sealsed hääled ja tegelased veenvalt. Näiteks kirjeldatakse Titanicut inseneri, katlakütja, maalikunstnike, radisti, eri perioodide „lüürilise mina“ ja antropomorfiseeritud jäämäe perspektiivist. Häälte paljususele on toeks stiilide paljusus, mis väljendub telegraafiteadete ning toidukaartide poeemi integreerimises.

Kõik need karjed

olid erinevad, ükski karje polnud ühegi
teise

karje moodi, läbilõikav hirmukarje

erines selgelt lämbuvast ulust.

(„Kaheksateistkümnes laul“, lk 113)

Siiski ei teki eri häälte vahel dialoogi. Demokraatlikke muutusi ei toimu, üksinduses lämbumisest ei ole pääsu. Titanic (ehk lääs?) hukkub Enzensbergeri järgi niikuinii („Titanicu uppumine on arvele võetud. … See on vältimatu. … See on seadusega kaitstud“, lk 103). Dialoogile ja demokratiseerumisele eelistatakse senise moderniseerumisprotsessi jätkumist, mida kaitstakse järjepidevalt isegi juhul, kui selle säilitamine on perspektiivitu või regressiivse loomuga („oma peenikese, ent selgelt nähtava aiavoolikuga / laavale vastu, kuni viimaks naabrid, sõdurid, … õhtumaa allakäigu edasi lükkasid“, lk 81).

Poeemi intertekstuaalsus, mitmeplaanilisus ja retrospektiivsus soodustavad tõlgenduste paljusust. Ometi uputakse selles traagiliselt üha uuesti („„Tegelikult ei juhtunud midagi.“ / Titanic ei läinudki põhja, / see oli ainult film, oomen, hallutsinatsioon. / „Tegelikult“ mängitakse visti nii nagu ennegi“, lk 175). Igasuguse rekonstruktsiooni lõppeesmärgiks on juhtunu loomine üha uuesti. „Titanicu …“ süžee järgi tuleb viimane välja ehk liigagi hästi. Nimelt kui poeemi algul on Titanic kui harjumatu mälestus („Vaevalt mõtles keegi toona põhjaminekule, / kindlasti mitte Berliinis“, lk 23), siis pärastpoole muutuvad isegi „Titanicu …“ tegelased (Titanicu ellujääjad?) presentseteks:

Berliini tuba täitus

suitsuga, päästetutega.

[—] Halvim pole kunagi möödas!

(„Kolmekümne esimene laul“, lk 207.)

Maarja Kangro tõlked Hans Magnus Enzensbergeri tekstidele, eriti „Titanicu põhjaminekule“, on meisterlikud. Ka on Titanicu põhjamineku sisuküllane järelsõna tähelepanuväärne näide siinsest järelsõnakultuurist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming