Enne surma on palju elu

Finlandia kirjandusauhinna kandidaadid pälvivad meedia ja publiku suure tähelepanu ning nende teos kopsaka läbimüügi.

HEIDI IIVARI

Tänavuse Finlandia kirjandusauhinna pälvis Laura Lindstedt romaaniga „Oneiron“.

Tänavuse Finlandia kirjandusauhinna pälvis Laura Lindstedt romaaniga „Oneiron“.

Heini Lehväslaiho / Teos

Soome suurima kirjandusauhinna Finlandia selle aasta kandidaadid pühenduvad tõsistele elu ja surma teemadele, aga ilma skandaalideta siiski läbi ei saadud. Muusik ja ajakirjanik Heikki Harma ehk Hector valis laureaadiks autori, kelle romaan on nii-öelda lugejasõbralik.

Finlandia-maania

On paratamatu, et need kuus romaani, mis Soome Raamatufondi Finlandia auhinna kolmeliikmeline eelžürii valib igal aastal välja esitatud taotlejate (sel aastal 117 romaani) hulgast, pälvivad meedia ja publiku hiigelsuure tähelepanu ning kopsaka müügitulu. Finlandia romaaniauhinna tausta ja selle mastaapset mõju esitles Sirbis aasta tagasi Piret Saluri.1 Päev enne tänavuse laureaadi nime avaldamist kritiseeris kirjanik Juha Itkonen (kahekordne Finlandia kandidaat) kirjanduspreemia valimistingimusi. Tema meelest võiks laureaadi selgitada hääletades nagu Augusti preemia puhul, mitte lasta ühel inimesel diktaatorina otsust langetada. „Soomlased usuvad Finlandia auhinda nagu jumalasse,“ lisab Itkonen.2 Kahjuks on see jumala tõsi. Soomes on teisigi romaaniauhindu, aga nende meediaväärtus jääb Finlandia omast kaugele maha.

Laureaadi valija ei ole tavaliselt ise kirjanduse alalt. Tänavune „diktaator“ oli rokkmuusika grand old man Hector. Ta tunnistas oma Finlandia auhinna kõnes, et kirjandus on talle „ebamugavustsoon“, väljaspool ala, kus ta end tugevana tunneb.3 Finlandia laureaadiks saadakse ühe inimese äärmiselt subjektiivse arvamuse põhjal.

Selleks, et mitte kaduda romaaniauhinna ümber keerlevasse auru, on laste- ja noortekirjanduse Junior-Finlandiat ja teabekirjanduse Tieto-Finlandiat seni välja antud muul päeval kui romaaniauhinda. Tänavu oli teisiti: peagi lõppeva Soome raamatuaasta kulminatsioon oli 26. novembril, kui kõigi Finlandia preemiate võitjate nimed avaldati ühel ja samal päeval.

Finlandia auhindu on veel. Raamatupood Akateeminen Kirjakauppa autasustab aasta jooksul kõige rohkem müüdud Finlandia auhinna kandidaati Varjo-Finlandia ehk Varju-Finlandiaga. Pole üllatus, et Finlandia laureaadid võidavad ka Varjo-Finlandia. Pikku-Finlandia ehk Pisi-Finlandiaga pärjatakse andekaid noori kirjanduslike esseede eest. Ühelt poolt Finlandia institutsiooni parodeeriv, teiselt poolt kirjanduse põhielementi ehk lauset väärtustav Lause-Finlandia on Soome kõige väiksem kirjanduspreemia. Soomes on veel sellised Finlandiad nagu Taito-Finlandia (käsitöö ja disain), Arkkitehtuuri-Finlandia (arhitektuur), Sarjakuva-Finlandia (koomiks), Iskelmä-Finlandia (šlaager) ning Salmiakki-Finlandia (see kuulus must soolane komm).

Vaiksete raamatute“ tee kuulsusele

Hiljutise Soome kirjanduse teabekeskuse direktori Iris Schwancki eestvedamisel soovis romaani-Finlandia eelžürii juhtida tähelepanu romaanile kui kirjandus-, mitte meedianähtusele.4 Üks kandidaatidest Selja Ahava viitas, et esiletõstetud romaanid, tema enda oma kaasa arvatud, on õigupoolest n-ö vaiksed raamatud, kus käsitletavate teemadega ei pruugi meedial olla kerge suhestuda.5 Kuue kauni ja vapra seltskonnast jäid välja sellised lugejate ja kirjanduskriitikute lemmikud nagu Katja Kettu, Sofi Oksaneni ja Heidi Köngäse sel aastal ilmunud romaanid.

Ajalehe Helsingin Sanomat kirjanduskriitik Antti Majander näitas seepeale otsekoheselt oma pahameelt ja kirjutas, et eelžüriil on juhtunud apsakas, kuna valitud kuuikust jäi välja Köngäse „Hertta“, mis räägib ühest kirglikumast soome kommunistist Hertta Kuusinenist (Otto Ville Kuusineni tütar).6 Minagi olin kindel, et vähemalt „Hertta“ on kandidaatide hulgas. Sel aastal ei vedanud ka ühelgi debütandil.

Kõige üllatavam on see, et kõik tänavused kandidaadid on häälestunud esmajoones ühele ja samale temaatikale. Nad käsitlevad eksistentsiaalseid küsimusi, nagu see, mida tähendab olla elus ja kuidas kohtuda surmaga, ja näitavad, kui suur roll on juhusel selles, kas oleme elus või surnud. Kesksed on ka universaalsed käitumismustrid, mis puudutavad inimsuhteid, lapse ja täiskasvanu eri viisi eritleda maailma.

Meeleheitlik meenutamine

Finlandiaga tavapäraselt kaasneva skandaali tekitas seekord Panu Rajala romaaniga „Intoilija“ („Entusiast“, WSOY).7 See räägib Konrad Into Nyströmist (hiljem I. K. Inha), kelle 150. sünniaastapäeva tänavu tähistati. Ta oli soome kirjanik, rahvaluulekoguja, ajakirjanik, leiutaja ja eelkõige entusiastlik fotograaf. Inha näitas esimese fotograafina oma kaasmaalastele, millisel maal ja milliste inimestega nad elavad. Kuigi väsimatu ja mitmekülgse Inha pingutused soome (rahva)-kultuuri ja rahvusliku enesemääramise avastamisel olid märkimisväärsed, jäi ta suurte persoonide nagu helilooja Jean Sibeliuse või kunstnik Akseli Gallén-Kallela varju. Seda taipas ta ka ise: „Lohutasin ennast sellega, et kord tuleb päev, millal needki [minu] pildid ja tekstid avaldatakse nende väärtust austavas vormis“ (lk 256–257). Rajala on oma romaaniga tahtnud taastada Inha au, kuid on selleks võtnud oma missiooni liigagi tõsiselt. Kirjandusteadlasest autoril on tulnud selgitada, miks ta on romaanis laenanud sõna-sõnalt vähemalt 20 lehekülge Inha enda teksti, viitamata, et tegemist on tsitaadiga.8 Inha stiili on Rajalal õnnestunud oivaliselt matkida, aga entusiasmi on ta vahendanud vahelduva eduga.

Kari Hotakaineni „Henkireikä“ („Hingepide“, Siltala) romaani peategelane on surma anatoomia asjatundja. Ta on juhtiv kriminaalkomissar, kellele surm on igapäevane nähtus. Surmahetk ise on tavaliselt lühike, aga tragöödia on selles, et „enne surma on palju elu“ (lk 127). Kriminaalkomissar pigistab tapjalt tunnistuse välja ilma suurema vaevata tänu oma võimele kujutada ette tema psühholoogilist seisundit. Selle hind on kõrge: üksildase komissari elu koosneb sarjast klientide lahendatud lugudest. Hingepidet ei paku ka vaba aeg, kuna peagi vajavad komissari asjatundlikku abi kaks koorikaaslast. Raamat paneb surma ootuses hinge kinni hoidma. Romaani must huumor pehmendab aga karmi süžeed, nii et peamiseks tundeks jääb siiski soojus. Kompaktses loos pole jäetud ühtegi otsa lahti, aga põnevus on garanteeritud.

Öeldakse, et inimese armsaim aeg on tema lapsepõlv, mida elu pettumused veel ei koorma. Nii on vähemalt Pertti Lassila romaanis „Armain aika“ („Armsaim aeg“, Teos). Suvi mereäärses suvilas 1950ndatel, umbes 10aastane Kimmo elab hetkes: tema maailm on konkreetne ja vahetu nagu muru jala all ja mardikas, mida ta märkab ka katkematu tegutsemise käigus. Seevastu Kimmo ema, vanaisa ja vanatädi on pühendunud jätkuvalt valusale minevikule, surma tõttu katkenud armastusele. Nii stiili kui sisu poolest modernse romaani lüüriline loodus- ja linnusümboolika mõjub vanaaegselt. Ka haavatud linnu ja tema eest hoolitseva lapse süžee on kulunud. See-eest leiab romaanist raputavalt sügavaid ja aforistlikke mõtteid, mida suudab sõnastada ainult suurte kaotustega leppinud inimene.

Inimest võib traumeerida kaotus, aga ka liigne õnn. Selja Anhava „Taivaalta tippuvat asiat“ („Taevast kukkuvad asjad“, Gummerus) näitab liigutavalt, et elu läheb rööpast välja, kui juhus liialdab. Taevast sajab alla jääkamakas ja tapab Saara ema, tema isa hakkab kurbuse pärast aru kaotama. Tõsine Saara ise püüab tasakaalu säilitada ajale ja oma mälestuskildudele mõeldes. „Ega aeg ei tee ema väiksemaks, ega värvid ei pleegi. Ema vaid plahvatab tükkideks ning need tükid jäävad õhku hõljuma. Kõik tükid on kirkad – juuksed, sõrmed, naerurõkatus, nahavaod ja ninasõõrmed, naksuvad põlved, kõhukorin –, ema ise on puudu“ (lk 32). Argitoimetuste eest kannab hoolt tädi, kuni võidab lotos juba teist korda jackpot’i, mistõttu kaotab elurõõmu. Aga maailm ongi traagilisi imesid täis, kas või mees, kellesse välk lööb viis korda. See on meisterlik, poeetiline ja sitkete tegelastega romaan igatsusest ja meelesegadusest ning vajadusest mõista elu.

Kui 11aastane Maija kaob teel kooli, peatub tema vanemate aeg. See on Markku Pääskyneni valupunkte rõhutava ja filosoofilise romaani „Sielut“ („Hinged“, Tammi) alguspunkt. Maijaga seotud mälestused on nagu raamid, mis hoiavad vanemate mõistust koos. Mida kauem on Maija ära olnud, seda suuremaks kasvab mure ja seda lähemale hiilib hetk, mil tuleb mõelda surmale. Väikelinnas on palju üksteisele võõraks jäänud naabreid, üksildasi ja nihkes hingi, keda Maija kadumine ühtäkki puudutab. Ka Maija eakaaslased Taito ja Ilari hakkavad teda otsima. Raamatus on kirjeldatud tabavalt, kui erinevalt lähenevad lapsed ja täiskasvanud sündmusele, mis ei saa jääda lahendamata. Tõeline elu on pigem laste mittelineaarne ja assotsiatiivne maailm kui täiskasvanute ratsionaalsete tegude summa. Tõelisus on lugu ja „lugu on nagu loom, inimene või hing, kes hüppab ja lendleb sinna-tänna ja kelle jalad ei puuduta alati maad“ (lk 44).

Laura Lindstedti „Oneiron. Fantasia kuoleman jälkeisistä sekunneista“ („Oneiron. Fantaasia surmajärgsetest sekunditest“, Teos) pakub intellektuaalse fantaasia ühest võimalikust maailmast, kuhu seitse eri päritolu naist on paisatud kohe pärast surma. Miks peavad need naised viibima kohas, kus nad kaotavad tasapisi võime tunda kehalisi aistinguid? Miks just nemad on sattunud üksteise seltsi vestlema, tülitsema, mõistma, lohutama ja avastama? „Oneiron“ on justkui „Dekameron“, kus hoitakse surma läheduses elust raevukalt kinni, kuna igal naisel on lugu, seljataha jäänud elu, mida neil on vaja meenutada ja jutustada endale ja üksteisele. „Rääkimine ei lõpe, kuigi kõik muu lõpeb“ (lk 45–46). Narratiiv nihkub ühelt naiselt teisele äärmiselt loomulikult ja sujuvalt. Aja- ja ruumitasandid ning tekstuaalsed elemendid moodustavad mitmetahulise, aga loetava terviku. Tühja lobisemist harivasse (eriti juudi kultuuri teemal) ja intertekstuaalsesse „Oneironisse“ eriti ei mahu, kuigi romaan on oma 440 leheküljega Finlandia kandidaatidest kõige mahukam. Teksti hurm ei lakka korrakski. Ilmselt seda pidas silmas ka Hector, kes langetas otsuse „Oneironi“ kasuks, põhjendades seda järgmiselt: „Kirjaniku geniaalne viis uuendada romaani vormi ja ülesehitust on hämmastav – ja millise lugejasõbralikkusega on ta seda teinud!“9

Tsitaadid on soome keelest tõlkinud Heidi Iivari

1 Piret Saluri, Finlandia auhind Jussi Valtosele. – Sirp 5. XII 2014.

2 Kaisa Viljanen, Kirjailija Juha Itkonen HSTV:n keskustelussa: Suomalaiset luottavat Finlandia-palkintoon kuin Jumalaan. – Helsingin Sanomat 24. XI 2015.

3 Soome Raamatufondi pressiteade 26. XI 2015.

4 Rolf Bamberg, Yhdellä Finlandia-ehdokkaista on „puhdas peli“. – Demokraatti 6. XI 2015.

5 Mikael Hoikkala/STT, Finlandia-listalla „hiljaisia kirjoja“. – Suomenmaa 6. XI 2015.

6 Antti Majander, Kaunoraadille tuli paha huti. – Helsingin Sanomat 26. XI 2015.

7 Eesti meedias on „Intoilija“ tõlgitud „Fanaatikuks“. Minu meelest on peategelane Inha pigem entusiast.

8 Jaana Hevonoja, Rajalan Finlandia-ehdokkaassa sivutolkulla I. K. Inhalta kopioitua tekstiä. – YLE Uutiset 12. XI 2015; Seppo Puttonen (toimetaja), Raili Tuikka (toimetaja), Onko Panu Rajalan Finlandia-ehdokaskirja plagiaatti? – YLE Kulttuuri 12. XI 2015.

9 Soome Raamatufondi pressiteade 26. XI 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming