Enne minekut natuke natslust

Kaarel Tarand

Erik G. Verg, Vaimustuse tiivul. Tõlkinud Iris Assad, toimetanud Piret Kuusik, keeletoimetanud Kairit Henno. Kujundanud Angelika Schneider. Nornberg&Co, 2012. 352 lk. Tähele panemata, millega „saksa episood” Eesti alal lõppes, võitleb meie akadeemiline üldsus innukalt hoopis selle probleemi või õnne praeguseks 800 aasta taguse alguse üle. Mis sest, et lõpp 1939. aastal oli nii lõplik kui üldse saab olla ning juba sellele eelnenud baltluse pikk hääbumise periood, eestlaste võidukas Vabadussõda ja omandireform ning Eesti riigi loomine võinuksid kokku anda küll piisava põhjuse ja aja leppimiseks kogu sajandeid väldanud saksa-eesti kooseluperioodiga. Kõigega, mis on ajalugu ja mida ei saa tagantjärele muuta. Baltlaste (või baltisakslaste) oma pilguheite päris viimasele vaatusele pole eesti keeles just ülearu palju. Tsaariaegne venestus – ja venestati ju kõike, mis liikus ja hingas, mitte ainult eesti talupoegi – ja selle mõju Baltimaade sakslusele on paremini kaetud nii mälestus- kui ilukirjandusega. Eriti Siegfried von Vegesacki 2009. aastal eesti keeles ilmunud „Balti tragöödia” annab kõikehõlmava pildi siinse juhtiva rahvusvähemuse võimete ja võimaluste allakäigust tsaariaja lõpul (Liivimaal). Kuidas aga nägid oma rahvakillu saatust need, kes hiilgeaegu polnud kogenud, need, kes sirgusid vähemuse liikmetena noortes rahvusriikides Eestis ja Lätis, selle kohta on kirjavara vähe. Teadagi, tegu oli ju põlvkonnaga, kes sünniaastakäigust johtuvalt sõdis kaotajate poolel ning oli seega Euroopas igaveseks ajaks natsionaalsotsialismi käsilasena ära neetud.

Erandeid siiski on ja Tartu kodanlaseperes 1919. aastal sündinud Erik Gunnar Verg (algselt Werg) on üks neist. Temagi kõhkleb, kui oma 1995. aastal kirjapandut sisse juhatab nendinguga: „Kes küll tahaks, et teda tembeldataks vanaks parandamatuks natsiks või, mis näib mulle veelgi hullem, kasvõi ainult paigutatakski tänapäevase neonatsliku inimrämpsu lähedale” (lk 12).

Vergi mälestused lõpevad põhiosas (hüppeid hilisematesse aastatesse tuleb tekstis ette) just koos natsismi lõpuga Euroopas aastal 1945. Kõige parema kinnituse sellele, et hoolimata teismelisena tehtud lendudest „vaimustuse tiivul” pole temas väärikas inimene kunagi kaotsis olnud, annavad need leheküljed tema mälestustes, kus ta targa tagasivaatajana iseenda ja eakaaslaste lihtsameelsust ja fanaatilist õhinat kurjusega kaasajooksus analüüsib. Soojalt, heatatahtliku üleolekuga, aga ka ausa vabandusega kõigi ees, kellele tahtmatult kannatusi põhjustatud.

Kui Verg jätaks tegemata viite oma esivanematele, esindaks ta oma tegevuse ja vaadetega Eesti kultuurautonoomiaga võimaldatud saksakeelses kultuuris kõige puhtamat sakslust. Kuid viide on: „Eesti Vabariigis kanti rahvus isikudokumentidesse. Meie kõigi omades seisis: sakslane/sakslanna, kuid põlvnemise järgi olid Wergid ja Minnerid kindlasti pesuehtsad eestlased. Ükski sakslane poleks kunagi oma lastele nimedeks valinud Maret, Truuta või Liisa” (lk 19). Tõepoolest, IT-eelsel ajal pole autoril olnud võimalust oma sugupuud detailsemalt uurida, kuid kiirkontroll rahvusarhiivi Saaga keskkonnas vaadeldavate kirikuraamatute järgi kinnitab, et Erik Vergi mõlemad vanaemad (sealjuures omavahel õed) on Torma-Laiuse piiriala vabadiku ja hilisema kõrtsmiku Mihkel Minneri tütred, kes aga täisealistena linnadesse siirdunud ning oma lastest sakslased kasvatanud.

Õpetlik ka meie tänapäevas. Nii kiiresti see käiski, sotsiaalne mobiilsus ülespoole koos kiire keelevahetuse ning sellega võimalikuks saanud karjääriga. Autori isa, Äksi poolt Tartusse kingsepaks ja hiljem postiametnikuks tulnud eesti talupoja Vidrik Wergi poeg Carl Ludwig oli Pihkvas juba vabrikudirektor ja lugupeetud sakslane.

Vergi mälestustele heaks paralleeltekstiks on tema eakaaslase ning hilisema Saksamaa diplomaadi Berndt von Stadeni „Mälestusi kadunud maailmast” (eesti k Hanna Milleri tõlkes, Huma, 2004. 168 lk). Põlise aadlisoo tugeva identiteediga järeltulija ning kodanliku lihtrahva hulgast võrsunu maailmapilti ja väärtushoiakutesse toovad äkilised nn emamaalt pärit välismõjud kiiresti olulise vahe sisse. Von Stadeni kaks semestrit ülikooliõpinguid Bonnis 1938/39 panevad ta vabadust ahistavaid natsionaalsotsialiste põlgama, Vergi suvine osalemine Breslaus Saksa võimlemis- ja spordifestivalil (1938), kus sai füürerist endast kümne meetri kauguselt mööda marssida, andis ta patriootilisele vaimustusele tiivad.

Von Staden ja Verg on nagu mustertõestus väitele, et iseseisvasse Eestisse jäänud väike saksa rahvusrühm (mõniteist tuhat inimest) polnud ei ühtne ega isegi radikaalsemas osas ülearu Hitleri-meelne. Ühed püüdsid rohkem kohaneda Eesti riigiga, teised Saksamaa kui jõuallika soovidega. Ajastule iseloomulikult vermiti noorsoo vaateid hoolega mitmesugustes noorsooühendustes. Eestisaksa noorte keskne ühing oli (juurtelt pigem skautlik kui hitlerjuugendlik) Baltisaksa Rajaleidjate Korpus. Verg ja von Staden kuulusid sinna eakaaslastena samal ajal ning huvitav on kõrvutada nende hinnanguid toonasele noorsootööle ja selle juhtidele (Vergil lk 149–178, von Stadenil lk 112–121). „Ideoloogia, mida Saksamaalt aina rohkem „imporditi”, valmistas mulle raskusi,” nendib von Staden muidu toreda noorsooühingu kohta (lk 116). Verg aga jutustab õhinal: „Me vajasime väljamõeldud vaenlasi. Ja väikekodanlased – need olid kõik teisitimõtlejad. Need olid täiskasvanud, kes ei osalenud meie liikumises. [—] Väikekodanlased olid ka eakaaslased, kes tantsisid meelsamini „neegritantse” kui valsse, riietusid nagu kupeldajad või kandsid juba viieteist-aastaselt pikki pükse, nagu ka täiskasvanud, kes manitsesid, et meie tegemised ei lõpe hästi” (lk 174). Üks suhtub tähtsamatesse noortejuhtidesse reserveeritult, teine imetlusega jne.

Kokkuvõttes ei muutnud see kõik muidugi midagi, peaaegu kõik 1919. aastakäigu noored mehed sattusid sõtta ning see, kuhu ja keda tapma, oli juba loterii. Nagu ka see, kuidas ja kelle kontrolltsoonis sõjast väljuti. Erik Verg väljus osavalt ja õiges tsoonis, jäi elama rahulikku Läände ning realiseeris end aastakümneid viljaka ajakirjanikuna. Mälestusteraamat aga pole kirjutatud Saksamaa üldauditooriumile, vaid baltlastele ja nende järeltulijatele, et need saaksid paremini mõista, mis juhtus nende eelkäijatega teismeeas, kuidas jõuti viimaste suurte tapatalguteni Euroopas ja kuidas neist edaspidi hoiduda. Eesti lugejale annab aga endise kaasmaalase saksa pilguga ülevaade eluolust sõjaeelses Eestis väärt lisateavet selle kohta, kuidas üks rahvuskild saab teiskeelse enamuse seas edukalt toimida, kui traditsioonid ja vaimustus kannavad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming