Enne ja nüüd

Arne Merilai

Kõne Eesti Kirjanike Liidu üldkogul Tallinnas 17. märtsil 2006. aastal  

Olen viimati mõlgutanud täiusliku kontrasti ehk nüüdse aja ning kuuekümnendate keskpaiga õhkkonna täieliku vastanduse üle. Ma ei ole just igapäevane kirjandusloolane, mistõttu on kirjanduslugu mulle tükati väga huvitav, kui end üleliia selle narratiiviga ei uimasta või koguni ei mürgita. Äsja valmis mul ootelehele Keelde ja Kirjandusse kahepoognaline artikkel “Viivi Luik linnulennul”, mis tõukus pikemast ülevaatest Ameerika “Dictionary of Literary Biography’le”. See kandis mind taas ad fontes ja lõhe praeguse ning endise loomingupsühholoogilise atmosfääri vahel tuli selgelt silme ette. Kasutan nüüd Luige loomingut kui mudelit oma mõtte ilmestamiseks. Pean silmas kolme kontsentrit: kuuekümnendad kui muistne õnneaeg, praegune kriitiliselt raske loominguaeg ja stagneeruvad 70-80ndad kui midagi nende vahepealset inspiratsiooni õhutamise mõttes. Ajalooliseks murrangupunktiks ikka see kuulus 1968. aasta. Jah, oli Praha kevad, üliõpilased ja hipid kihasid Läänes ja Idas, Vietnami sõda, M. L. King sai julgeoleku mahitusel tina nagu ka J. F. K. viis aastat varem, ning mutrite kinnikeeramine Eestis läks agaralt käima.

Viivi Luik avaldas aastal 1968 kogunisti kaks kogu. “Lauludemüüjas“ ennustab luuletus “Tardumus”, et Raagus hommikuid tulemas aiman / ja sellest mu sõrmed on kohkund. Või “Päev raudses raamis”: Ühel päeval / enam kuhugi ei ole minna. / Läbi tuhmi klaasi varitsevad majad. Tiibade kärpimise ja pea vastu pakku surumise hirm lõi äsjasest eufooriast kirvega läbi. Vaevalt koonduda jõudnud heitunud mesilaspere tundis kokkuhoidmise hädavajadust: ränk ohutunne kontrastis äsja kogetud vabaduselennuga. Jaan Kaplinski kirjutas paradigmaatilise luulearvustuse kanaarilinnust kaevanduses. Hiljem, luuletuskogus “Tänan ja palun“ (1983) pihtis Juhan Viiding tänutundeliselt: On üks naine, eesti luuletaja – / tema loodu püsib ülevalt. / Mulle tõesti on ta laule vaja. // Kas ta hääle küsib ülevalt? Niisiis kogu “Hääl” samal aastal, mida oli paljudele vaja, sealjuures Viivile endale kui esimene tõeliselt sügav eneseleidmine: hävivad / laaned / pakiti / kohvikud / ajalehte / nõnda / tsellofaan-armastus / kortsub // Mida me peaksime ostma? …. Uskumata halba, uskumata head / ennast / müürida / lasin / selle / aastasaja / sisse (“hävivad laaned…”); või: Rääkisin väljadest ükskord. …. Räägiksin nüüdki, / ent nüüd olen siin. // Vastu tuult, / vastu teravat klaasi / ihuüksinda, ütlemata”. Lüürilist loodust asendas kõlehall linnamiljöö, äng ja hirm satub vastuollu elujanu ja uudishimuga. Niisiis õnne ja õnnetuse oksüümoron, millest sünnib eesti sümbolismi klassika – “Rängast rõõmust” (1982). Kirjanik tunnistab erakirjas: “Mulle oli kogu “Hääl“ väga tähtis. Mäletan, et see  raamat tekitas tollal mingit võõrastust,  kuid ise olin esimest korda rahul, sest olin väljendanud seda, mida ihkasin väljendada.” Niisiis: ühiselt oldi tiivad juba kandma loitsinud ja alustatud lend ei katkenud, hoolimata hasartsete jahimeeste karjast või, tänapäevaselt naljatades, organiseeritud linnugripist.

Sest… ideoloogiline positivistlik kirjanduskriitika kukkus loomulikult ahastusse. Näiteks ründas noort autorit avaliku kirjaga (muidu Jakob Tamme hoolas uurija) Richard Alekõrs, hoiatades, et biitpõlvkonna naerusuine miniseeliku-luule, mille egotsentrilised aloogilised impressioonid meenutavat kuumaastikku (õel vihje Uku Masingu “Neemed Vihmade lahte“ dissidentlikule eeskujule), viib kergesti nõukogude paariaks kuulutamiseni. Funktsionääre haaras hirm – millise “Hääle” prohvet õieti ollakse (viide Ameerika Häälele): kui nii edasi, siis võidakse eesti kultuur antiikaega tagasi suruda! Ja selles võtmes arvustust ehk survet kohtab järgnevalt tihti, vastavate signaalsõnade kataloogiga, nagu neid siis moodne oli kriitikas jälitada. Teisalt aga kestis tegijate sisukas ühtekuuluvustunne, nähtus, mida enam eriti ei kogenud minu põlvkond, kes ma 1968. aastal läksin esimesse klassi ja oksendasin avaaktusel saalipõranda täis. Nagu ei koge märkimisväärset lennutavat huvi enam ka järgmised põlvkonnad: esteetilise eufooria mõttes pigem juba kirjanduslike orbude poole kalduv generatsioon, niisiis – ja senini. Ja ilmselt ka edaspidi, vaid põgusate tähelepanupahvakutega, mis tihti ajendet rohkem kombetäitmise harjumusest kui et sisulisest lovest. Kui ühiskond on joobes, jääb ka kunst purju. Kui masenduses või tüdimuses, kukub ka kunst kaatrisse, täitub negatiivsest energiast. Seega kummaline paradoks täna: vabadus ei pruugi viia vabaduseni igal alal, vabadus võib ka hajuda.

Viivi Luik ei kannatanud siiski vaikimisi, vaid avaldas koos Jaan Paavlega Loomingus lüürilise fragmentaariumi “Peegel lapse käes”, kus soovib “prohvetit igatsevalt” kriitikalt “kivirahe” asemel pigem “lillerahet” ja mõtiskleb, et luule ülesandeks ei saa olla progress ega ülesehitus, vaid ainult olemasoleva peegeldusmäng. Ja möödunud tuhandivahetusel mõtiskleb poeet: “Maailm on ju tänini inimese vabadust kartnud kui tuld…. sest kui oled vaba, pole enam kedagi süüdistada. Ega möödunud aastatuhat lõpe enne, kui mina ja sina ei mõista, et maailmas ongi ainult niipaljukest julgust, niipaljukest headust ja niipaljukest vabadust, kuipaljukest sul endal neid on.” Niisiis: põgene, vaba laps! Aastaid hinge soojendanud toetusavalduse Viivile, algse pealkirjaga “Saade häälele”, avaldas üliõpilaslehes Tartu Riiklik Ülikool 1968. aasta 29. novembril Paul-Eerik Rummo.

Ja sellega jõuan ma tänase teema loomingupsühholoogilise tuuma juurde. Paul-Eeriku pealkirjata jäetud essee kohal ülikooli lehes ilmub rasvane teadaanne, mida tahan tsiteerida kui pidulikult eksemplaarset. Näiliselt justkui pisiasi, kuid kui ilmekas semiootikalt: “Paul-Eerik Rummo ütles: “jaa” TRÜ komsomolikomitee kutse peale külastada oma Alma Materit, et juttu ajada ja oma uusi luuletusi lugeda. Kohtumisõhtu PAUL-EERIK RUMMOGA saab teoks detsembris. Eelinformatsiooniks fakte tema eluloost….” Jne. Kujutate ette, Paul-Eerik ise, luulekuningas, tuleb – kogu komsomol on õnnest maoli! Kui nüüd võrrelda seda õhinat õige tänasega. Poliitiliselt on selgelt ühtpidi: mina olen kindlasti see, kes vastab koos Ellen Niiduga küsimusele, kas me sellist Eestit siis tahtsime, vankumatult jaatavalt: “Jah, just sellist Vabariiki ma tahtsingi!” Ja ma ei avalda mingeid märke sellest, et võiksin kunagi teistmoodi vastata – ma räägin põhimõtteliselt, mitte teist või kolmat järku muredest, millest ju kunagi puudu ei tule. Teisalt, loomingut kandva õhurõhu suhtes, on olukord aga risti vastuoksa. Kas keegi kujutab näiteks täna ette teadaannet: “Jürgen Rooste nõustus Tallinna linnaülikooli üliõpilasesinduse kutsega tulla lugema ja laulma oma uusi tekste – Jess!” Või: “Järgmisel kuul lubas Doris Kareva ise tulla rahvusraamatukogusse oma uue kogu esitlusele – hõissaa ja hõissassaa!” Pidu! Kõik on entusiastlikult sillas ehk leilis. Kuidagi kohatu ja imelik tundub – praegu veel, eks ole… Mis toona raamatulettide sabas ja luuleõhtute ülerahvastet uste peal enesestmõistetav, on juba kaua olnud dramaatiliselt või koomiliselt vastupidine. Nagu klassikaline maniakaalne ja depressiivne pool: pendli kaks äärmust. Mäletan hiljutist Theatrumi kava värske Herderi preemia laureaadi Ene Mihkelsoni luulest siinsamas Musta Laega saalis, kuhu end kohale vedas vaid mõni üksik Ene vana tuttav… ja seda ka peamiselt Keilast, Tartust… Kena kontrast ja kui tüüpiline. Aga eks kontrastiprintsiip olegi kirjanduse tähtis alus. Kuid kaunis unistus kadunud kirjandusreligiooni järele ei ole paljudes veel kustunud ja ikka pongestatakse visalt, lootuses üsna defitsiitseks muutunud tähelepanupirukast oma väike, ehkki kümneid kordi ära teenitud palakene kätte saada. Miks varem anti ja kanti kandikul, nüüd aga mitte!? Kusjuures neid varasemaid ikka veel kantakse ja sageli ka antakse, aga meile, uutele?! Eestlane nõuab hinges ikka õiglust, ei talu hierarhiaid. Et enne elasid võimsad poeedid, nüüd aga tühised literaadid? Statistiliselt väga ebausutav… Niisiis, vastus on õhkkonnas, mitte varasemates meisterlikes ja praegu abitutes kirjanikes: vastamisi on kunagise sünteetilise aja positiiv ja täiesti analüütilise kaasaja negatiiv; üks tõstis laineharjale, teine uputab alla.

Midagi on lõpuks ometi radikaalselt võidetud ja midagi – kas tõesti lootusetult? – peaaegu et täielikult kaotatud. Küsimus tekib, kas tõesti täielikult kaotatud või õnnestub lagunenud konstruktsioonist midagi ka restaureerida, mis ei ühenda laia kogukonda ainult ärapanemise nišis, kus tunnevad end sõiduvees vaid tarvilikud müüdinarrijad nagu õnnesärgis Kivirähk, vaid mis võimaldab vastastikust kollegiaalset empaatiat või paremal juhul – horribile dictu! – isegi üksteise takkaõhutamist mis tahes žanris? Kas Goethe ja Schiller lõid “tormi ja tungi” või lõi “torm ja tung” Goethe ja Schilleri? Mina eelistan viimast vastust, mitte muna ja kana mõistatust, kuigi ka vastupidine vektor on kahtlemata oluline. On lihtsalt PR-seadus, et kestma ja kõlama jäävad Goethe ja Schiller, mitte neid tiivustanud ajalik õhkkond, mis nad aga sisuga täitis ja mida nad kehastasid. Kas võib veel taastuda kunagine ind vastastikku tulesammaste koinimise järele Vaino Vahingu ja Mati Undi moodi, kas või fragmenditi, mil üks kirjanike listi liige ei ole teisele tühi koht, Spiel’i asemel spliini või koguni labase sõimu objekt? Kas tõuseb veel kunagi tugevam tuul ühistundest kantud loomingu tiibade alla? Enne luules, siis teatris, pärast proosas… Ei tea. Kusjuures ma isegi ei tea, kas on vaja. Aga vahva oleks läbi elada. Sest ainult üksi rammides ei saavutata tihti väga innustavaid tulemusi: kirjandus on kahtlemata ürgselt isiklik tegevus, kuid mitte ainult – nii või naa on see ka koostöö küsimus, nii toetavate kui ka kriitiliste läbirääkimiste, vastastikuse hindamise ning mitte üksiti allasurumise või kiiva konkureerimise kirest sündiv nähtus.

Niisiis: midagi põhilist ja usutavasti äravõtmatut on rahvuskultuuris kätte võidetud, tõepoolest, kõige hullem piin on läbi. Kuid kas täitub ka ulm Artur Alliksaare meie-deiksise kaifi taasleidmisest, osaliseltki: Meie kohus on ületada kohutavate kogemuste tohutud ohud. / Ma tunnetan ühtsust me tunnete rütmides. (“Hääled”). Kas koos “Ahasveeruse unega” tuleb tagasi kõrge klassika, Krõõt ja Andres? Kahtlemata, turg määrab, kuid kultuur on teatavasti miski, mis ei ole loodud alluma, vaid võib turule ka oma seadusi ette kirjutada. Muidu ei ole looval intellektil erilist mõtet ja mäng ei vääri küünlaid, kui virelemine või apaatia on sügavam põhitoon, kulunud rituaalide pinna all. Nii et poliitilises mõttes on ajastu imekerge, paranoiavaba ja õnnelik, innustunud loomingule aga jätkuvalt rammestav ja raske. Huvitav kiasm, võrrand antiteetilise x-iga.  

Lõpetan tsitaatidega Viivi Luigelt, kui ta juba oma mudeli hernekepikeseks valisin. 1989. aastal meenutas Viivi kunagist sumbuvat kirjandusõhkkonda Zürichi publiku ees: “Mu esimene raamat oli luuletuskogu “Pilvede püha”. Olin kaheksateist aastat vana, kui see ilmus, ja enne seda olin olnud mõned aastad imelapse ebameeldivas rollis, mis tähendas, et kriitikud vedasid ajaviiteks kihla, millal ma läbi kukun. Mind päästis ainult muutumine, elu, mille kogemine mind muutis ja avardas, ja mina ise, kelle poole ma olen olnud eluaeg teel nagu silmapiiri poole.” Kuidas ta siis muutus?: “Ma muutusin kindlamaks, leidsin nagu oma maa, oma rahva ja enda koha sellel maal. Mind hakkas rohkem huvitama inimene ja tema suhted, ümbritsev elu… Üheteistkümneselt või kaheteistkümneselt tahtsin kirjanikuks saada, neljateistkümneselt pidin saama, maksku mis maksab, kahekümne neljaselt sain aru, et olen eesti kirjanik. Nii kaua võttis see aega.” Milline kohalik ja rahvusvaheline plahvatus seejärel Viivi Luige romaanidega kaasnes, on enamikul ilmselt veel silme ees, et ei ole tarvis üle rõhutada. Seega palun: olge valmis muutuma ja hakake juba muutuma, kes veel ei tunne, et ta parajasti just muutub või alles äsja lõpetas. Mina näiteks muutun ja õpin oma arust pidevalt, koolimüts on naelaga pähe kinni löödud. Soovitan kõigile. Nagu Jaan Kaplinski muudkui teiseneb ja süveneb või mõistatuslikult Hando Runnel (esialgu küll vanas žanris). Muutuja ning kirjanik võiksid olla suhteliselt tautoloogilised mõisted – püsiva foonil.

Muide, “Lauludemüüja“ tiraaž oli 6000, “Hääle“ oma 18 000 – on see normaalne või ebanormaalne? Kas 600 on? Loo moraal: hindan kõrgelt kõiki tänaseid vanu, keskmisi ja  noori tegijaid, kes praeguses tõrksas loominguõhkkonnas ometi toimivad, üksi või vaid väikese kamba toel end edasi upivad, hambad Viivi moodi tangis nagu muiste. Kusjuures selliste vihikutega (andestatagu ketserlik õli tulle mõte!), mis kuldsetes kassettides või nende ümber ilmusid, oleks tänaseid aastapreemiaid vist pea võimatu saada – kui legendid kõrvale heita ja neid tõepoolest lähemalt lugeda. Poeetiline tulv on olnud niisiis hiilgav. Kuid kadunud on rahvuse alaväärsusest ja puudujäägist tulnud vaakum, mis iga tekstikese arvele võttis ja hoolsalt kirjanduslukku ning -muuseumisse kandis. Vastupidi, valitseb päris ehtne marksistlik ületootmiskriis ehk tülgastus. See peaks teooria järgi justkui revolutsioonini viima… Aga teooria, teatavasti, kukkus praktiliselt läbi. Või on tal veel mingeid šansse, näiteks kirjanduses? Ilmneb oluline, võib-olla traagiline või ka süüdimatult ebaõiglane vahe tänaste kirjutajatega võrreldes: uued olud, teine väljakutse. Kõik, kes sellele vastata püüavad, lahendusi otsivad, tekitavad austust ja sümpaatiat. Mina ise olen hakanud senisest palju armsama pilguga vaatama meie praeguste skribentide peale nende ajaloolis-kunstilises kitsikuses. Võrdluses Kungla rahvaga, niisiis. Ja olen väegade tänulik nii ühtedele kui teistele! Säärane mõte olukorrast kirjandusriigis. Jutu lõpp.

…kuid ja ent ehk… siin-seal juba toimub üksikuid kohtumisi, kus ruumi napib ja raamatukogutädid nutavad. Aeg märgata uue tõusulaine tulekut? Tsunami või vaikelu? Nii või naa, kuid ilmselt postmodernistlikult üksiti, vältimatu ühismõõtmeta? Jutu algus?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming