Enn Uibo sajand

Jaan Isotamm

25. oktoobril möödus sada aastat unustatud märterpoeedi Enn Uibo sünnist Vana-Kariste vallas Mulgimaal. Lisan mõne subjektiivse meenutuse ja mulje sellest erakordsest inimesest. 1957. aasta augustis olin ma Dubravlagi vangilaagreis Mordvamaal jõudnud vaevalt paar kuud olla, kui mul koos kahe kaaslasega kästi asjad kokku panna ja tappi minna. Nagu Tallinnas selgus, tunnistajaks meie põrandaaluse noorteorganisatsiooni juhendajaks peetud illegaal Armin Tammekannu protsessile. Jõudes tulipalaval päeval Potmas asuvasse 18. tapilaagrisse, kus ruumipuudusel oli suur osa edasisaatmist ootajaid paigutatud telkidesse, kuulsime ühest telgist eestikeelset juttu. Need olid äsja Tallinnast saabunud neli meest, 17aastase meelest muidugi muldvanad. Kolm neist olid tollele ajale iseloomulikud juhuslikud sissekukkujad, kuid neljas tõmbas oma välimuse ja olemusega kohe endale tähelepanu. Kui ta tutvumisel oma nime ütles, meenus mulle kohe, et alles eelmisel aastal olin seda nime lugenud taarausuliste ajakirjast „Vaimne Vabadusvõitlus”, mille mõned numbrid oli mu isale toonud sugulane Oivo (Oskar) Isotamm ja ajakirja toimetajaks oli tolle abikaasa Leena. Hiljem selgus, et peaaegu kogu õhukese ajakirja oli Enn Uibo enamasti mitmesuguste varjunimede all täis kirjutanud. Ja ka minu perekonnanimi pidi seetõttu talle tuttav olema. Tookord pikemat juttu ei tekkinud, pealegi oli tema neist neljast kõige sõnaahtram. Küllap võrdles ta Mordvasse saabumist oma eelmise vangitapiga Tallinnast läbi paljude vanglate ja lõpuks laeval mööda Jenisseid tuhandete vangide luudele ehitatud surmalinna Norilskisse, kus pidi veetma oma elust üksteist aastat. Millised need aastad olid, sellest ta eriti ei rääkinud, kuid tundub, et neid täitis võitlus ellujäämise eest, võitlus nälja, külma ja tapva orjatööga. Luuletusigi hakkas ta kirja panema alles pärast Stalini surma, mille kohta on ilmekas episood Aili Helmi (Hilja Rüütli ja Helmut Tarandi) Vorkuta-memuaaris: eesti tüdrukud seletavad äsja saabunud sakslannadele laagris valitseva elevuse põhjust – „Der Teufel selbst ist gestorben!”.

Kui 1958. aasta märtsis pärast mõningaid vintsutusi tagasi 7. laagrisse jõudsin, oli ta valinud oma õpilaseks ja kasvandikuks mu esimese kambrikaaslase ja eluaegse sõbra Taivo Uibo, kellest oli saamas siis tekkiva eesti noorte kogukonna vaieldamatu liider. Taivo enda arvates olid põhjuseks tema sportlikud saavutused (ta oli laagris väga populaarse jalgpallimeeskonna kapten), kuid Ennu poolt oli see puhtpoliitiline käik: selle asemel et suunata eraldi igaüht meie paarikümneliikmelisest kambast, võis ta olla kindel, et kõik, mida ta Taivosse sisendab, jõuab varem või hiljem ka kõigi teisteni. Kas Taivo tõttu või mu enda kalduvuste ja huvide pärast sai ka minust Ennu usaldusalune. Praegu oma elutee lõpus märkan, et mul on kirjasõna kõrval olnud äärmiselt vähe õpetajaid ja mõjutajaid, kuid Enn Uibo oli kindlalt üks nendest vähestest. Ma olin rahvuslane juba enne temaga kohtumist, kuid see, et ma olen rahvuslane ka praegu, on suuresti tema teene. Ta aitas mu naiivsel rahvuslusel selguda ja kinnistuda. Pikkadel jalutuskäikudel ning jutuajamistel jagas ta oma teadmisi ning vastas mu küsimustele. Mind huvitas tollal kõige rohkem rahvuslik Taara usk, ent just selles osas oli ta üsna kidakeelne. Vastas küll küsimistele, aga ei õhutanud kuidagi mu indu. Nagu hiljem selgus, olid sellelgi hoiakul oma põhjused. Üldse rääkis ta väga vähe endast ja oma eraelust vastupidiselt primitiivsetele tüüpidele, kellel see on peamiseks või ainsaks kõneaineks. Aga kui me korraldasime 1958. aasta jõulude suurejoonelise tähistamise kõigi Leedu, Läti ja Eesti poliitvangide osavõtul, oli just taaralane Enn Uibo see, kes meile dikteeris unustatud jõululaulude sõnad.

Mingil moel oli Enn Uiboga sarnane kadunud Linnart Mäll, kes küll ei osanud oma kirglikkust poeesiasse maandada. Aga Enn jättis mulje hästi reguleeritud mootorist, mis vabises tagasihoitud jõust, ning selle jõu allikaks oli tema luule. Praegugi kerkib silme ette tema väheldane kuju suvisel ajal mõnes laagri vaiksemas nurgas, kiilanev pea paberi kohale kummardumas ja alati kirjutamas kas kirju või luuletusi.

Kui nüüd täpne olla, siis oli Enn Uibo ainuke eesti luuletaja, kes saadeti vangilaagrisse surema oma loomingu eest. Eestit tabanud kommunistliku genotsiidi käigus vangistati ja tapeti kümneid teisigi luuletajaid, ent nende puhul oli selle põhjuseks kas mitte midagi (nagu Heiti Talvikul) või võitlus relvaga Eesti vabaduse nimel, aga Enn Uibot saadi 1957. aastal süüdistada ainuüksi luuletuste kirjutamises ja nende sõprade ringis ettelugemises. KGB tellis tema luule ekspertiisi Eesti Nõukogude Kirjanike Liidult ja vastavas aktis, millele oli alla kirjutanud Vladimir Beekman, seisis, et Enn Uibo luulel pole vähimatki kirjanduslikku väärtust ning et see on algusest lõpuni „nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda”. Meenub Viivi Luige deklaratsioon „40 kirja” puhul: „Kui mind ei lubata enam eesti keeles luuletada, siis tapan ennast ära!”. Ning luuletaja Enn Uibo tapetigi eesti keeles luuletamise pärast.

Meid lahutati 1960. aasta alguses ja uuesti kohtusime alles 1962. aasta detsembris ikka samas 7. laagris. Mind oli vahepeal läbielatu karastanud ja mehistanud, Ennul hakkas üha rohkem tunda andma füüsiline tervis (mao- ja maksahaigus), kuid tema vaim oli virge nagu ennegi. Enne minu vabanemist 1963. aasta 25. detsembril oli tükk aega meie ühiseks tegevuseks tema hommikul kirja pandud luuletuste päheõppimine ja õhtul autorile ettelugemine ning teksti põletamine. Need sadakond luuletust tõin oma peas kodumaale ja usun, et enamik järgnevate aastakümnete jooksul käsikirjas ringelnud Enn Uibo luuletusi pärineb sellest allikast.

Enn Uibo lühike elutee lõppes Dubravlagi laagrite keskhaiglas Baraševos 31. augustil 1965. aastal, tema haud on teadmata ja tulihingelist poeeti meenutavad praegu vaid neli aastat hiljem püstitatud kenotaaf Tallinna Metsakalmistul ja Merike Riivese ning Viljar Ansko koostatud ja 1995. aastal avaldatud luuleraamat „Testament”. Ehk on järgmine sajand luuletaja mälestamise osas armulisem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming