Enn Nõu mälumassiivides

Jaan Undusk

Andes oma selleaastase eelistuse Enn Nõu kroonikalaadsele proosamassiivile „Vabariigi pojad ja tütred” (mis ilmus kolmes köites aastail 2010–2012), väljendab Jaan Krossi kirjandusauhinna žürii ühtlasi oma usku eesti inimese lugemisoskuse säilimisse. Enn Nõu peateos on nõudlik lugemine, fundamentaalse tähtsusega tekst Eesti lähiajaloo, eriti just XX sajandi esimeste kolmandike mõistmisel –selles sihis ilmselt üks kaalukamaid üldse, mis meil olemas või kunagi tulemas. Nõudlike tekstide lugemine on kultuurilise mälu valda ulatuv probleem, sestap lubatagu alustuseks üks kõrvalepõige. Suur Euroopa mälurevolutsioon algas XV sajandil, kui Saksamaal leiutati trükikunst. See märkis üht kõige olulisemat rajajoont valdavalt suulise mälutüübiga keskaja ja kirjaliku mäluga uusaja vahel. Tubli osa inimkonna mälust valgus järgnevate sajandite jooksul inimlikust kehast kirjalikesse tekstidesse ja salvestati neisse. Tarkuse allikaks sai raamat. Et aga tarku raamatuid pidi igaühte eraldi lugema ning need ei olnud igal ajal ja paljudele kättesaadavad, siis säilis ka suulise mälu põhjapanev tähendus. Oleme veel meiegi pidanud imetlema, kui palju otsekui fenomenaalse mäluga inimesi oli meie vanemate või vanavanemate põlvkonnas. Nad mäletasid kuupäevalise täpsusega sündmusi oma pikast elust, suurt hulka numbreid ja nimesid maailma ajaloost ning võisid tundide kaupa tsiteerida luulet mitmes keeles. Nende haridus ei pruukinud olla avar, aga kõik, mis kord koolitunnis läbi võetud, oli kenasti meeles. Kui juba midagi mäletati, siis ikka enam-vähem täpselt. Enamik neid inimesi ei olnud mingid mälukangelased, vaid täitsa tavalised oma põlv- ja kultuurikeskkonna esindajad. Kehavälised salvestusmehhanismid ei olnud oma ülemvõimu veel inimese üle kehtestanud, aga mälu on enam kui miski muu inimese vaimsete funktsioonide seas harjutamise – et mitte öelda harjumuse asi.

Viimaste aastakümnete vältel on inimlikke mäluressursse üha hoogsamalt ümber istutatud hõlpsalt kasutatavaisse, aga materiaalselt hapraisse elektroonilistesse võrgustikesse. Kui midagi kiiresti teada tahta, siis on tülikas sorida omaenese ihulikus mälus. See on suure osa oma vastutusest üle andnud kehavälistele salvestusaladele. Paberkandjaile talletatud teabe leidmine nõuab jälle eelteadmisi ja võib olla aegaviitev. Kõige lihtsam on guugeldada internetis, saades suhteliselt valimata, aga seejuures totaalset infot elektroonilistes kanaleis sisalduva kohta. Just elektroonilise mälu kasutamise ülim lihtsus on see, mis inimese kehas paikneva mälupotentsiaali üha enam ülesandeist vabastab. Mälu, nagu öeldud, on harjutamise asi. Mida vähem teda koormata, seda nõrgemaks ta jääb.

Mälu ülihõlbus kasutatavus elektroonilises keskkonnas toob seega kaasa inimkehasse paigutuva mälupotentsiaali edasise alanemise. Sel alaneval potentsiaalil on mitu aspekti. Üks neist on nõndanimetatud operatiivmälu (töömälu) ehk ühe tegevusega edukaks toimetulekuks vajalik mälusüsteem. Selliste tegevuste hulka kuulub ka lugemine. Et lauset mõista, ei tohi ta algust ära unustada enne, kui lause lõpeb. Et romaanist täit rõõmu tunda, peab operatiivmälu kogu lugemise vältel hoidma elevil läbitud tekstiosa kuvandit. Kui lugeja operatiivmälu on nõrk, siis suudab ta nautida vaid lihtsakoelist teksti. Tiheda teksti töötlemiseks napib tal jõudu, tekst laguneb koost, muutub seosetuks.

Auhinnates Enn Nõu enam kui 1200-leheküljelist lähiajaloolist proosategu „Vabariigi pojad ja tütred”, väljendab Jaan Krossi kirjandusauhinna žürii niisiis oma usku eesti lugeja operatiivmälu säilinud võimekusse, teisiti öeldes – eestlase lugemisoskusse. Raamat sisaldab autori isa, agronoom Joosep Nõu ning tema õdede-vendade ajalooliselt autentset üheksat lugu, mis on esitatud peategelaste veidi muudetud nimede all. Tegelaste seas on ka tänane kroonikakirjutaja ise, siin sobivalt Henrikuks ümbernimetatud. Võib vaid imestada, kuipalju on Nõude perearhiivis säilinud kirju ja fotosid XX sajandi esimesest poolest, mida mööda tekst truult – koos autori lüürilis-analüütiliste kõrvalepõigetega ja ajalugu katsetavate võimalustega – oma täitumuse poole liigub. Neid eesti elulugusid võib läbida ka üksiti või suvalises järjekorras. Aga kui lugeda need kõik läbi autori järjestatud moel, siis avaneb seninägemata tihe pilt Eesti kunagisest tegelikkusest. Selle avanemise edukus sõltub lugeja operatiivmälu treenitusest. Tekst on teabest küllastunud, ühtlaselt massiivne ja üle hüpata pole õieti millestki. Aga kui vastu pidada, siis muutub esiotsa pedantsena tunduv reaalsuse osakeste kuhjamine peaaegu emotsionaalseks, vaat et hümniliseks protseduuriks. Kõik mäletab, kõik on meeles, midagi ei kao, iga häviv mateeriatomp (olgu või tühi kommipaber) teiseneb mäletamise aineks. Reaalsus ei tunne Alzheimeri tõbe. Unustamine on igal juhul subjektiivne, et mitte öelda – ideoloogiline toiming. Nõu töötab tegelikkusega, mille mälu ei ole kehast lahus.

Seejuures tuleb aga möönda, et säärane mäletava reaalsuse taasloomine on osutunud võimalikuks ainult inimkehast eraldatud mäluvahendite abil. E. Nõu ei ole olnud üksnes kirglik dokumentide koguja, vaid ka maaniline heli- ja pildisalvestusvahendite muretseja. Ikka kõik selle nimel, et oma armsat Eestit, mis ilmsi võib iga hetk kuhugi kaduda, kas või mälukujundeis paar inimiga kauem alles hoida. Helga Nõu nimetab oma abikaasat aparatomaaniks ja annab mõista, et salvestusmehhanismide alla on läinud suur osa perekonna sääste.

„Vabariigi poegi ja tütreid” võib avara lähenemise korral nimetada nii romaaniks (nt dokumentaalromaaniks) kui ka kroonikaks (vt Mart Orava analüüsi ajakirjas Akadeemia 2011, nr 1).Minu meelest on see, mille kallal siin vaeva nähakse, lihtsalt eepiline reaalsuseloome. Mäletamise aine keeldepanek on alati olnud E. Nõu tugevaim külg. Kuid temagi on tahtnud olla kirjanik nagu teised: arendanud süžeesid ja loonud karaktereid. Julgen arvata, et niivõrd, kui ta on püüdnud olla kirjanik kui süžeede ja karakterite looja ning ajakohaste probleemide lahkaja, pole ta ehk alati olnud ehe ja hea. Kunagi käibis Tallinnas ütlus: mõlemad Nõud kirjutavad romaane, aga üks neist on kirjanik. See viimane oli Helga Nõu. Enn Nõu teostes oli algusest peale huvitavam see, mis polnud kirjandus, sest see oli ta kirg ja sellega ta veenas. Kui mitte varem, siis vähemasti „Koeratapjas” (1988) pani E. Nõu oma reaalsuseloome printsiibi kehtima ka võimsa teksti eeldusena.

„Vabariigi poegades ja tütardes” ei koorma E. Nõu end enam kirjanduse nõuetega. Ta on leidnud oma faktide pinnal nikerdava kirjutusviisi, mis võib pikapeale väsitada, aga millelt tõuseb ausat värske puidu lõhna. Just vastupandamatut ausust tõstaksin esile E. Nõu kirjutajanatuuris. See on ehk isegi tekitanud viivitusi tema kirjanikuks saamisel, sest küllap peab kirjanik oskama ka luisata. Aga E. Nõu veenab meid ühtlasi, et kui reaalsusele hästi ligi hoida, end tihedalt tema vastu suruda nagu laps, siis ongi äkki kurb, siis ongi äkki hirmus nagu kirjanduses. See ei pruugi tähendada, et sulg ei võiks reaalsuseloome pinnalt mõnikord ka retooriliselt lendu tõusta. Nii nagu ta tõuseb sääsena sellelt miilitsa vormimütsi viie värviga palistatud kirjelduselt: „Miilitsa punase servapaelaga tumesinise nokkmütsi punase rummu kuldsel nõukogude vapimärgil karjub tilluke veripunane viisnurk nagu sääse imetud verepiisk.”

„Vabariigi poegade ja tütarde” reaalsuseloome liigub mitmeid kihte pidi: inimese elu nähakse militaarse tegelikkuse, juriidilise tegelikkuse, meditsiinilise tegelikkuse vaatevinklist. Väga võimas on olmelise reaalsuse dokumentaalselt tagatud kujutus. Olemuselt on E. Nõu poliitiline kirjanik, andunumaid Eesti Vabariigi austajaid, keda olen kohanud. Aga ta ei armasta seda riiki mitte lihtsalt kui poliitilist üksust, vaid nagu oma ainsat eesti naist. Armastatud nainegi on E. Nõu jaoks vist poliitiline tõsiasi, kelle veetlus tuleneb osalt ka sellest, et temas ühinevad mehe jaoks seksuaalne ja poliitiline sihiseade.

Kopsuarst E. Nõu on kindlasti olnud üks seksuaalsuse avastajaid eesti kirjanduses. Oma läbilöögi sooritas ta 1965. aastal ilmsesti Jaan Oksa mõjulise novelletiga „Veel kord viimast korda”, kust leiame ta edasise loomingu moto: „Kuskil all kõditab sugutung. Kuskil üleval laulab nukker kojuigatsus. Kas need kokku ongi elu õudne süntees?” Seksuaalsus pluss igatsus Eesti järele raamivad E. Nõu teoseid vähemalt kuni Eesti poliitilise vabanemiseni. Sealtpeale paistab Eesti erootiline võlu veidi vähenevat.

„Vabariigi poegades ja tütardes” on seksuaalsusel suhteliselt tagasihoidlik roll. Seda ei seota tingimata ühte poliitilise hinnanguga. Seksis on nüüd mingit metafüüsilist ja pisut isegi humoorikat kvaliteeti, mis viitab Henry Milleri õppetundidele. Torkab silma igatsus end ise julgelt pakkuva naise järele, kes ideaaljuhul peaks olema – neitsi. Patriarhaalsete kalduvustega neitsilikkuse filosoofia oli tugevam just E. Nõu varasemas loomingus. Maksis vaid üks armastus, üks abielu, üks reetmine. „Vahe on väga suur, kui küsimus on, kas üks kord või null korda. Vahe on aga väga väike, kui küsimus on, kas üks kord või tuhat korda,” öeldakse „Koeratapjas”. Auhinnateoses, kus leidub vähem kirjandust ja ideoloogiat kui varem, ning hoitakse kiivalt reaalsuse ligi, selliseid moraalseid pitsitusi ei märka. Aga ikka julgeksin ma väita – kui meenutada eespoolset juttu reaalsuseloomest: seksis on E. Nõu reaalsusetaju pisut vähem usaldatav kui mõnes muus vallas. Nagu kõik, kes on algupäralt moralistid, kipub temagi seksuaalsust müstifitseerima.

Eesti riik ja rahvas oli XX sajandil Vene ja Saksa võimude vahel pillutada. Neid pillutuspilte tunneme mujaltki eesti kirjandusest, aga Nõu eeposes antav on üks suurejoonelisemaid. Võib-olla ka seetõttu, et ta näitab valuliselt eestlaste endi osa mõlema võimuga koostöös. Selles koostöös segunevad võõra võimu sundus ning eestlaste omavaheline kadedus ja vaen. Võõrale vägivallatsejale allumine ellujäämise nimel võib ka kaines kroonikus panna lahvatama viha, mida tunneme Arved Viirlaiu teostest. Aga ikka ja jälle tajume eesti rahva elulugudes ka mingit traagilist kilplaslikkust, mis tekitab küsimuse: kas sellest ei olegi siis pääsu? Õnneks ei puudu E. Nõu eeposes ka õnnekujutus, näiteks kuuenda lapse Joosu (Ennu isa Joosepi) loos, ehkki pole vist parata: inimesed on talletanud dokumentidesse rohkem ängi ja muret, kui õnnelik-olemise hetki. Ju siis on õnnelik olla nii loomulik asi, et sellest ei peagi suurt sõnu tegema. Negatiivsus on elus paremini markeeritud kui positiivsus ning jätab seetõttu sügavama jälje. Kroonik käib neid jälgi pidi.

Küllap räägib E. Nõu ise oma sõnavõtus kokkupuuteist Jaan Krossiga, mina aga ütlen vaid, et neid kahte meest ühendavad ka nende abikaasad. Nii nagu J. Krossi eluajal sai tavaks öelda, et ilma Ellen Niiduta ei oleks Kross see, kes ta on, nii võib vist ka täna öelda, et ilma Helga Nõuta ei oleks meil praegust Enn Nõud. Kuid ka vastupidi. Mõlemal juhul on tegu heas koostöös toimivate kirjanikepaaridega. Helga Nõu esikromaan „Kass sööb rohtu” (1965) olevatki sündinud alles Ennu pealekäimisel, ning vist nii-öelda oma naise kirjutuslaua kõrval seistes hakkas ka Enn ise hellitama kirjanikuks saamise plaane. Aastal 1968 järgneski E. Nõu esiklaps „Pidulik marss”, mis kindlustas talle okupeeritud kodumaal pikaks ajaks poliitiliselt ohtliku ja ropu kirjaniku maine. Aga nagu Helga Nõu on paradoksaalselt öelnud: Ennu teise romaani pani paberile nüüd hoopis tema, see oli „Tiiger, tiiger” (1969), Ennu 1967. aasta Eestis-käigu motiividel sündinud teos. Ja siis pall taas teise väravasse: Ennu järgmise romaani, diloogia „Lõigatud tiibadega” ja „Pärandusmaks” (1976) dokumentaalseks aluseks sai Helga isa Aleksander Raukase nooruses Venemaal veedetud elu, mille Enn kõigepealt hoolikalt lindistas. Et väimeespoeg ei kasutanud meenutuslikku materjali sel moel, nagu äiapapa oleks oodanud, tuli sellestki romaanist suur pahandus, seekord perekonnaringis. Ja nõnda edasi. Mõnes mõttes võime Enn ja Helga Nõud pidada üheks kirjutuskonnaks.

Kõigest sellest ja paljust muust vestab Helga Nõu oma mälestusteraamatus „Valetaja” (2011), kust saame seni kõige põhjalikuma pildi ka tänasest laureaadist. Võime lugeda, et Ennu kutsumus oli saada pigem arheoloogiks kui arstiks, kelleks ta õppis elumurede sunnil; et ta tahtis oma naiselt saada vähemalt seitset last, sest ta vanaisal oli neid olnud üheksa ja isal kuus; et ta oli nooruses äge, dominantne ja tõre ning kannatas stressi tõttu kõhuvalude all; et ta on oma töös olnud tohutult distsiplineeritud; et Enn ja Helga Nõu ainuke sõit lõunapoolsetesse maadesse oli nende pulmareis Itaaliasse, millest saadud kuumašokist piisas kogu hilisemaks eluks; et E. Nõu kardab tonte ja on ebausklik; et ta ei luba oma Uppsala kodus tube tuulutada, sest soe läheb välja ning elekter maksab jne.

Üle kõige saame aga teada E. Nõu meeletust-meeletust Eesti-kiindumusest, mis on saatnud kogu ta elu. Oma mälestuste viimase lause pühendab Helga Nõu samuti abikaasale, nimetades teda hellitavalt „juurikaks”. Eks ta ise tea, mis ta sellega täpsemalt mõtleb, mulle tundub see määratlus tabav ka siis, kui pidada silmas E. Nõu sügavat juurdumust Eesti pinda ja tema igihaljast juurteotsimise-tungi, mille kaunimat vilja me siin täna tunnustame.

Kõne Jaan Krossi kirjandusauhinna üleandmisel 19. II 2013 Kirjanike Liidu musta laega saalis

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming