Enesesisenduse luhtumine

SIREL HEINLOO

Jüri Kolk pälvis emakeelepäeval koguga „Mee lakkumine ei ole meelakkumine“ Gustav Suitsu luulepreemia. Teos on seda igati väärt. Siiski tekkis küsimus, miks on see saavutanud rohkem tähelepanu, kui näiteks eelmisel aastal ilmunud „Otse aia taga“ (edaspidi OAT). Kas neil on siis nii suur vahe ja on üks teisest tõesti tunduvalt parem?

Enne kui erinevusi otsida, toon välja selle ühise, mis mind on Kolgi luuletusi lugedes köitnud. Kokkuvõtlikult võiks seda nimetada enesesisenduse luhtumiseks. Kuidas peab elama, et olla õnnelik, küsib Vahur Afanasjev, kuid Jüri Kolk läheb siit edasi ja küsib, mida tuleb teha, et see õnnetunne kas või natuke aega kestaks – et see otsekohe ei tühistuks. Niipea kui Kolgi luulemina näib olevat midagi saavutanud, naerab ta selle ka välja. Kolk annab isegi nõu, et hõisata tuleb enne õhtut, sest muidu ei pruugigi hõiskamiseni jõuda: hõiskad siis kui õnnestud / siis ongi õige aeg / kuula kordki targema inimese juttu (OAT, lk 76). Need hõiskamise hetked jäävad aga, nagu öeldud, üürikeseks.

Kolgi luulemaailmas ei ole midagi liiga tõsist. Kui pingutus on liiga suur, on see naeruväärne; kui saavutus on liiga suur, on see naeruväärne; kui zen on liiga sügav, on see naeruväärne. nüüd selle teksti lõpuks sain ma / aru et mul on kohutav hulk ülearuseid / sõnu et tegelikult ei hooli ma sõnadest / üldse / et ma olen tühikargaja aga vähemalt / kargan kõrgelt (lk 89). Pidevalt vahelduvad enese pisendamine ja suurustamine. Kui on juba suurustamine, siis järgneb ka sellele väljanaermine, sest eks uhkus ole surmapatt ja edevus kerglane – kuid Jüri Kolk on ju tõsiseltvõetav luuletaja! Sedamoodi tõsiseltvõetav luuletaja, kes hardal hetkel pisarat ei poeta. Kui pisar pudenebki, ajab seegi jälle naerma ja hetke püüdmine on taas ebaõnnestunud … Või siiski mitte? tõelised mehed nutavad / raskelt nende väikestest / punastest paistes silmadest / langevad suured rammusad / pisarad kastavad mõnd närbunud / lille või tõkete taha / krampunud ootust / tõelised mehed võivad nutta / isegi sellepärast et lind laulab / või kui püüavad endale / maailmaruumi / ette kujutada (OAT, lk 95).

Eelnevat arvesse võttes on Kolgi uus luulekogu eelmisest võib-olla pisut tasakaalukam. Ilmtingimata ei ole üks teisest parem. Uues kogus on veidi vähem ülevoolavat sõnakasutust ja luuletused on kompaktsemad. Ka kriitika on otsesem. Selle asemel et ise maailmaga jõudu katsuda, paneb autor omavahel võitlema hoopis loodusjõud ning mõtestab ise rohkem vaikust ja vaikimist. Jürikolgilik pinge ja fantaasia siiski jäävad. Hoiak on ikka sama jonnakas, kuid luuletaja on nüüd raskemini kättesaadav: ei ma ei tule enam välja / te võite mu matta / koos majaga // harraste võimalikkuste maailm / kraabib vundamendi alla auku / kakleb kuurikatustel [—] aga mina ei tule enam välja / ei tule (lk 20).

Mis puudutab luuletehnikat, siis tundub, et luuletuste lõpp on läinud vaheldusrikkamaks. Enam ei ole need ilmtingimata sõnamängudest ahistatud. Kui need vaid oleks iga kord lõpud! Jumalike Ilmutuste kirjastuses on komme paigutada luuletusi nii, et osa värssidest jääb lehekülje pöördele, ilma et küljendus annaks vihjet luuletuse jätkumise kohta. Niisiis olen mõnikord leidnud, et luuletuse lõpp, mis mulle meeldis, ei olnudki lõpp ja ma pidin sinna veel mõned read külge haakima. Paratamatult tundub siis päris lõpp veidi lohisev („Vaikus“, lk 49-50) või konstrueeritud („Sisemine rikkus“, lk 53-54).

Igal juhul on Jüri Kolgi luule nii väga eluline kui ka fantaasiaküllane. Ta uurib ja puurib ikka inimese arengut, kasvamist. Pidevalt lisandub oskusi, kogemusi ja saavutusi, aga rosinaid on saia sees ikkagi vähe (OAT, lk 64) ja kaunis hetk läheb mööda, olgugi et kõik on tehtav / kõik on usutav (lk 7). Jüri Kolk on luules justkui lootusrikas pessimist – või hoopis realist?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar