Ene teelesaatmine

VIIVI LUIK

Kallis Ene, olen nende sõnadega Sinu poole pöördunud lugematul arvul postkaartidel ja kirjadel, mida olen Sulle elu jooksul saatnud kõige erinevamatelt posti- ja e-maili aadressidelt.

Nüüd on siis käes viimase kirja kirjutamise aeg.

Kohatu on isegi öelda, kui väga ma hakkan puudust tundma nendest karmidest naljadest, mida Sa mõistsid nii teha kui ka kuulata – rääkimata tõsistest juttudest ajalikel ja ajatutel teemadel.

Tahaks öelda, et Eestisse jääb nüüd üks tühi koht, millel ei ole enam täidet, kuid see ei ole õige.

Jäävad Sinu teosed, Sinu ehitatud maailmad, milleta Eesti keel ja vaim oleksid väga palju poolikumad ja vaesemad. Jah, kogu suur maailm oleks ilma Sinu raamatuteta poolikum ja vaesem.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma oma viimases kirjas rääkida, sest need on nii tuntud ja teada asjad.

Tahtsin lihtsalt teistele öelda, et Eestis on kaks kohta, mis on ja jäävad alatiseks Enega seotuks, kuigi ma ei ole nendes kohtades mitte kunagi Enega koos olnud. Ja et laias maailmas on samuti kaks Enega seotud kohta, kus me oleme koos olnud.

Kõigepealt need Eesti kohad.

Esimene nendest on Tartu maanteel Viljandi teerist, kus maantee läheb Imavere poole. Võib-olla on Ene seda teed sõites seal kohas alati Imavere poole vaadanud. Ma ei tea. Ma ei ole seda kunagi Enelt küsinud ja küsimata see jääbki. Igatahes seisab sellel teeristil minu vaimusilmas Ene kuju ja jääbki seisma. Hilissügiseti ja talviti, udus ja hämarikus, on see tunne teravam, suvel soojal ja valgel ajal nõrgem.

Ene Mihkelson

Mart Velsker

Teine koht Eestis, mis jääb alatiseks Enega seotuks, on suvine Rälby mere­kallas Vormsi saarel. Seal on igavene suvi: pääsuke lendab, laine laksub, kividel peesitab madu-uss.

Seal, otse veepiiril, on üks päikesest kuum kivi, kus ma olen Enele helistades ikka istunud. Oleme rääkinud raamatutest ja inimestest ja kõik need sõnad on jäänud mere kohale õhku, on sööbinud kividesse ja juurtesse. Nad on seal.

Ja nüüd need muud kohad.

Kõigepealt Fiumicino lennuväli Roomas. Läksin sinna Enele vastu. Ootasin saabuvate lendude terminalis nagu ikka, kuid siis järsku tuli mulle meelde segadus, mis Fiumicinos tol ajal valitses pagasi kättesaamisel. Seal pidi täpselt teadma, kuhu minna, sest tablood kas valetasid või ei töötanud üldse, ja sa võisidki pagasilintide vahele ekslema jääda. Kuidagi õnnestus mul teed tõkestavale mundrimehele selgeks teha, et mul on hädasti tarvis pagasilintide juurde pääseda. Enel oli õnne, mundrimees lasigi mu läbi ja ennäe! – tabasingi Ene, kes püüdis vapralt tabloodelt välja uurida, kuhu ta peaks minema, ja oli juba segaduses, sest tablood valetasid nagu ikka.

See oli rõõmus jällenägemine! Näen ikka Enet sellisena nagu ta tol Rooma saabumise päeval oli, südamest rõõmsana. Muidu oli Ene ikka ju vaoshoitud jälgija, kuid nüüd oli ta osaline selles Rooma kevadpäevas.

Ja teine Enega seotud laia maailma paik.

Sügisel 1998, üheksateist aastat tagasi, toimus Kölnis sündmus, mida asjaosalised kutsusid omavahel Ene ärasaatmiseks.

Kõnealune sündmus toimus otse Kölni toomkiriku külje all, sealses raudteejaamas.

Võib-olla olid Enet ära saatma tulnud ka Doris Kareva ja Hasso Krull, kuid minule on meelde jäänud, nagu oleksime seal olnud ainult kolmekesi: Ene, mina ja Jaan Kaplinski.

Selgituseks niipalju, et oli aset leidnud üks eesti luulele pühendatud kirjandussündmus Saksamaal, kus asjaosaliseks oli ka Ene Mihkelson.

Enel oli plaanis sõita pärast kirjandussündmuse lõppu Kölnist rongiga Pariisi, kus teda sõbrad ootasid. Tal oli rongipiletki juba taskus.

Temas võitlesid ärevus ja uljus. Kuigi ta kartis Pariisis kaduma minna, oli ta vabadusest võlutud ja päris kuraasikas.

Seisime kolmekesi perroonil ja siis järsku ilmus otsekui tühjusest meie ette Pariisi kiirrong.

Ene silmad särasid. Tõstsime ta kohvri rongis pidulikult pagasiriiulile ja läksime välja. Kui rong liikuma hakkas, nägime Enet justkui viimast korda.

Ta oli teele saadetud. Nii nagu nüüdki.

Nagu ta sai siis hakkama, saab ta oma igavikuteel ka nüüd hakkama. Ärevalt küll, aga siiski uljalt. Vabana.

Ene, Sina olid oma elus nii vapper, kui üks inimene üldse olla saab. Ole tänatud ja tervitatud!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming