Ene Mihkelson: „Kirjandusele ja kunstile ei tohi midagi ette kirjutada!”

Jürgen Rooste intervjuu Balti Assamblee kirjandusauhinna värske laureaadiga, kes pärjati luulekogu „Torn” eest.        FOTO: Andreas Nestor Jürgen Rooste: „Torni” alustad sa ikka tolle elevandiluu-kujundiga, kas see võiks olla ka tuletorn? Või on see puhas pelgupaik?  Ene Mihkelson: Öeldakse ju, et kirjanik ärgu sulgugu elevandiluust torni, ärgu eraldugu. Vaat, seda mõtlesingi.    Aga see võib ju toimida ka majakana? Jaa, võib, igatpidi võib. Algmõte on ikka selles sulgumise võimatuses.     

Millisena sa näed kirjaniku rolli tänases Eestis?

Sellele on raske vastata, sest ma tulen ühiskonnast, kus kirjaniku roll oli väga suur, ja see oli ka võimude poolt teadlikult kultiveeritud. Ja vastutasuks nõuti ideoloogilisi teenuseid. Kõik  seda liini õnneks ei järginud. Ja need, keda võimud ehk väga ei sallinudki, olid inimeste poolt väga armastatud, sest nad oskasid sõnaga ringi käia ja ridade vahelt rääkida.     

Mina ei mäleta su varastes luulekogudes mingit ideoloogilist tellimust, sul läks kuidagi õnnelikult või …

See on nii igav ja triviaalne jutt. Ma olen öelnud, et mul läks esimese koguni jõudmiseks  üle kümne aasta aega, ja see tuli mulle ilmselt kasuks, sest mu esimesed luuletused olid väga hoogsad, väga panteistlikud ja paljusõnalised. Ma olen need lihtsalt ära unustanud. Mäletan seda, et ei saanud neid kuidagi trükki. Jälle koostasin raamatu ja jälle lükati tagasi. Sünge, pole vajalikku nõukogudelikku optimismi. Minus oli nii palju naiivsust. Ma olen noominud näiteks toimetaja Linda Ruudi, et kuidas sa oled säärane skisofreenik: ütled, et sulle meeldib,  aga see ei lähe! Ju siis kujunes mul säärane väljenduslaad … Mitte tsensuuri pärast, inimene lihtsalt küpseb ja areneb. Mu tekstidel oli raskepärasuse münt juures, see tuli mulle ainult kasuks. Mida sa sealt raskepärasusest ideoloogiliselt otsid? Ja ikka tuli sealt midagi varjatut läbi. Urmas Vadi leidis esimesest või teisest kogust luuletuse, kus minategelane seisab telefoniputka üksikkongis ja metsas käib kõva lahing, ta ise on ka  märklaud … Vadi küsis, kuidas oli võimalik seda avaldada? Sellepärast oli, et need, kes kontrollisid, ei lugenud vististi raskepärast teksti. Selle luuletusega polnud mingit küsimust. Ja kriitika oli väga tark, selles mõttes pole kriitika mulle kunagi karuteenet teinud. 

Üks tänane kriitik, Kivisildnik, on nimetanud su luulet eliidiprojektiks: et Mihkelson toodab ja Kivisildnik tarbib. Ta võrdles su luule lugejaid Eesti Ferrari-omanike hulgaga. Kas see võrdlus tundub adekvaatne?

See on Kivisildniku viis pilada lugejat, ta soovitab  neil tublisti süüa, Ferrariga ringi uhada, elu nautida, nii, nagu nende vaimne kapatsiteet võimaldab, ja mitte lugeda Mihkelsoni. Sest tema meelest pole see iga aru ja mõistuse jaoks. Ta teeb seda vaimukalt, huumorivaeste inimeste jaoks ärritavalt. 

Kuidas see sulle mõjus, tegi päeva toredaks?

Mulle pakkus see lõbu, ma tunnen Sveni ja ma naudin enamasti ta absurditamisi ja äärmusseminekuid.  Vahel harva mõtlen, et ega ta nüüd üle piiri ei läinud. 

Sul on ju endalgi säärast vürtsist huumorit, „Tornis” kas või, nõukogude lapsepõlvest ja kaerapudrust nisukliidega. Must huumor pole sulle ju võõras?

Absoluutselt mitte. Sellega olen ma vahel ka jänni jäänud, kui minust aru ei saada.   

Ainsuse esimene isik ja su enese kohalolu. Kui väga tunned sa ennast ise kõnelejana?  Mõne teksti puhul oli mul tunne, nagu istuksid ise laua taga ja vestaksid üht lugu …

On see oluline?   

Mulle tundub, et praegu on. Mina-kõneleja äratuntavusest on saanud mingi marker, mille järgi raamatupoodide edetabelid kokku klopsitakse. Ühiskonnale on see kuidagi  oluline.

Ma ei tahaks üldse olla raamatupoodide edetabeleis, vastata mingitele „markeritele”, sellepärast, muide, ei meeldi mulle ka intervjuud. See pole tõsine tegevus, kui tahta süveneda raamatusse. Mina-tegelane on kohal ka seal, kus teda grammatiliselt näha pole, kõik käib ju läbi autori. Ma olen alati hämmeldunud, kui mult küsitakse: „Kas see päriselt oli ka nii?”. Päriselt-päriselt, kui raamatus on kirjas, siis  ikka päriselt. 

Sa oled kriitikud ka vaidlema ajanud. Ühtedele meeldib, kui sa oled säärane filosoofilisemesseistlikum nagu „Ahasveeruse unes”, teistele siis, kui realistlikum-narratiivsem nagu „Katkuhauas”, kolmandad peavad sind eeskätt luuletajaks, „häältes” kõnelejaks … Kuidas läheb see kokku su  enesepildiga, kui teised inimesed seisavad kõrval ja vaidlevad, milline Ene Mihkelson on ikka kõige parem?

See on tore vaidlus, vaatepilt. Mind see ei häiri, mulle pigem meeldib, kui niimoodi vaieldakse, mul endal ei ole sellega tegemist. Aga on ju tore, kui on palju hääli, palju vaatepunkte, siis olen ma järelikult lähedale jõudnud millelegi, mida ma soovin. 

Mida sa praegu loed? Kole palju on ju neid kirjanikke, kes on ennast ilukirjandusest taandanud, nagu Jaan Kaplinski. On neid,  kes ütlevad, et nad loevad rohkem aja- ja elulooraamatuid, sest ilukirjanduses pole justkui midagi leida. Mis su lugemislaual on?

Romaane kirjutades jälgisin erilise hoolega kõike, mis puudutas ajalugu ja ajalooteooriaid, ajaloo- ja sotsiaalteaduste sarja, mida toimetas Marek Tamm … Sellised raamatud on vajalikud, et osata vaadata ajalugu eri nurkade alt, et hoida oma aju käigus. Teise maailmasõja  järgse ajaloo kohta on ilmunud nii palju käsitlusi, ajaloofilosoofiat, mälestusi, et mulle tundus, et enam ei mahu … Arhiivides käisin ka. „Avatud Eesti raamatu” sarja loen. Hetkel loen Benjamini. Eesti ilukirjandusel hoian silma pääl Vikerkaare ja Loomingu kaudu. Kui Vikerkaarde ilmub mõni uus autor, helistan Kajar Pruulile ja uurin tema kohta lähemalt. Indrek Koff oli põnev leid. Just lugesin Maarja Kangro viimast proosaraamatut. Ma tahan, et oleksin  seni uue kirjandusega kursis, kuni ma veel sellest midagi taipan. Ma ei ole end veel vaimselt maha kandnud.       

Kui me vaatame neid poodide edetabeleid, kus sa ei taha olla, siis sääl on esindatud säärane minakeskne, väikseid kogemuslõike hõlmav, kitsa keelevõimega kirjandus. Me oleme säärases tarbimisrealismi perioodis. Kas see muserdab või häirib sind  mõnikord?

Minu jaoks on edetabelisse jõudmine märk, et ega seda raamatut eriti lugeda ei tasu. Mõnda võib ju nina siiski pista, aga harva. Nõukogude ajal oli olmekirjandus, mäletad neid? Ei mäleta … Mind kurvastab lugemisoskuse lamendumine. See tuleb meediast, sellest, et arvutimaailmast saadud teadmised fragmenteeruvad … Pealiskaudsuse levimine on märgatav. Meil on see seotud ka sellega, kust me  tuleme: NS VL. Me olime vaesed, kõik püüdsid oma elu kohendada, pärast vabanemisjoovastust kaldus mentaliteet materiaalsete asjade suunas. Vaimsus pole praegu ühiskonnas nii hinnas, kui ta peaks olema. Võib-olla too Sveni nimetatud Ferrari viitabki sellele.     

Sa mõtled tollest kommertsiaalkultuurist nõndamoodi …

Mõtlen kohe väga halvasti!       

… ja sa oled keskendunud ajalooküsimustele. Meil on üles kerkinud ühe noore kirjaniku personaalküsimus, teda on mingis punktis just sinuga vastandatud. Ta võeti alguses suure armastusega vastu ja nüüd on tulnud tugev vastureaktsioon. Lugesid sa, kas tekkis tunne, et see noor inimene käsitleb samu teemasid, aga hoopis teistmoodi?

Kõigepealt, ma ei tegele oma romaanides ekstra ajalooteemaga, vaid oleviku ühiskonnaga,  milles üks või teine moment satub resonantsi mäluga. Ma ei saa end lugeda ajalookirjanikuks.     

Sa räägid, kust me tuleme, vabandust.

Minu arvates on kirjaniku üks ülesandeid tabada aja õhustikku, seda fluidumit, mida pärast ei taasta. Ei teiste inimeste mälestustega, ei arhiividega, faktide reastamisega. Kirjaniku üks võimeid on kinni püüda see, mis kohe-kohe kaob, nagu näitleja mäng laval. Nagu Singer on öelnud, tuleb iga raamat kirjutada õigel ajal. Selleks peab olema tungiv vajadus ja kirjanik peab tundma, et ta ei saa teisiti.  Ma olen püüdnud tabada laiemat konteksti kui vaid Eesti. Aga selle konteksti mõistmiseks peab väga süvenema teksti, see pole meil kombeks. Süvenevad need, kes uurivad.

Nüüd tulen ma su küsimuse juurde. Kui Oksaneni „Puhastus” ilmus, pidin seda väga kiiresti lugema. Vadi tahtis minuga sellest vestelda. Leidsin, et tore raamat, see tõmbab ehk noori lugejaid üldse selle teema juurde. Ja ma muidugi ei süüvinud põhjani, mulle tundus, et  ma ei peagi seda tegema. Arhetüübid olid paigas. Sest alati on kuskil kaks õde, kes rivaalitsevad, mehed on enamasti surnud, tapetud jne. Ma mõtlesin, et see raamat on hästi tehtud. Võtab lugeja vangi. Sellest ma sain ka aru, et Eestis avaldab muljet see, kui kodusel ainesel on välismaa lõhn juures. Meil reageeritakse nondele õrnadele minevikuteemadele nii valuliselt, inimesed avastavad raamatus või laval, mis nende endi  suguvõsas võib olla juhtunud, paljud ei tahagi nendest asjadest mõelda. Oksanen tõi selle meie lugejani trendika võttestikuga, mida on alles nüüd hakatud märkama; lugesin huviga, kuidas Eneken Laanes seda Sirbis on käsitlenud, ta ei pane mingeid silte, et kirjanik ei tohi seda või teist, ta lihtsalt analüüsib, mida kirjanik on teinud. Oksase järele oli ühiskonnal alateadlik soov, vajadus, et nende teemadega tegeldaks, kuid mitte nii väga valutegevalt, ja et lahendused oleksid lihtsad. Kui see on „Puhastus”, siis peabki tuli kõik ära puhastama. Säärane lähenemisviis sobis.

Ja Oksasel oli õigus nii kirjutada, sest tema on autor. Me ei saa kirjanikule midagi ette kirjutada. Ei tohi! Võib-olla ma eksin, aga ehk sai eestlastel süda täis, et nad on selle raamatu järel jooksnud pühas andumuses, lugejad said iseenda peale  vihaseks, ja nad kanaliseerivad selle Oksasele. Oksast võib nüüd analüüsida, kuidas see noor inimene on selle raamatu nii hästi teinud, et seda ostetakse, et inimesed loevad ja arutavad, ka need, kes iial ei aruta sääraste teemade üle. See on mingis mõttes toode, aga hästi tehtud. Ja keegi ei ütle, mis ta järgmisena teeb.       

Lähiajaloost ja tänapäevast on kirjutanud veel Saat ja Hvostov, kes on mängu toonud venelase kuju. Kuidas sa vaatad, on see mingi eest kirjanduse puue, et meil on venelane puudu, et oleme seda „teist”,  teise häält vältinud …

Mina ei saa üldse aru, miks peab kirjandusele või kunstile ette kirjutama, et midagi pole käsitletud, et see on suur puudus ja nüüd tuleb see ette võtta!       

See on sellepärast, et on teatud hulk inimesi, kellele on vaja põhjendada, miks kirjandus olemas on. See on utilitaarne mõtlemine: kirjanduses peab mingi kasu, lisaväärtus sees olema. Kirjanikud peavad  nagu ette tõestama, et nad pole süüdi. Sellele sa pole mõelnud?

Ei ole. Ma ei arva üldse, et kirjandusele ja kunstile saab ette kirjutada, mida on vaja käsitleda. Seda teevad võimulähedased inimesed, kes muidu ei mõista, miks kirjandust üldse vaja on. Neile tuleb meelde tuletada, et kui pole eesti kirjandust, eesti keelt, eesti kultuuri, siis pole ka Eesti riiki ja kuskil mujal maailmas ei saa nad olla ministrid, peaministrid, linnapead,  hästi makstud ametnikud, kes tahes. Kirjandus, kunst, kultuur, teadused – need on selles riigis kõik alarahastatud. Ei saa nõuda, et loojad, kes edetabelikohti taga ei aja, teeksid oma päris tööd nõnda, muu töö kõrvalt. Tõsiselt võetav vaimne töö on pingeline ja ränk asi, mitte mingi vaba aja harrastus. Lugejad aga muidugi otsivad kunstist ja kirjandusest hingele tuge, kaasaelamist ja põnevust, toitu oma vaimuelule. Kui nad seda  eesti kirjandusest ei leia, siis seda enam tõlgitud kirjandusest.   

Kas oled tõlkekirjandusest viimasel ajal midagi sütitavat leidnud?

Ma loen enamasti kõiki Sirkli tõlgitud raamatuid. Aga mitte ainult.     

Su püüdlused tänapäeva ühiskonda ajaloo taustal avada on osalt ka selle teenistuses, et püüad ajalugu päästa ideoloogiate käest ja tuua selle tagasi mõtleva-arutleva inimese kätte. Või ei ole sa endale nii suurt  kangelase rolli võtnud?

Ma ei mõtle nii, et ma midagi lausa päästan. Ma tahan panna kirja selle ajahetke, kus on lõpmata palju teisi ajahetki. Ma püüan midagi unustusehõlmast välja tuua, talletada. Ma olen aru saanud, et igas ühiskonnas midagi kaob, midagi unustatakse, ja järelmid ilmuvad kultuuris hoopis teisel ajal ja kujul. Päris ära ei kao miski. Ma olen püüdnud tuua ajaloo mõistmisse  vaatepunktide paljusust. „Katkuhauas” on sinu põlvkonna artiklitest võetud laused, nagu „miks te tahate ära võtta meie õnneliku lapsepõlve”. Ei taha ju.   

Minu mälestus on küll säärane, et see oli sünge aeg, kus valitses hirm, vanaema ei julgenud vanadest asjadest kunagi kõva häälega rääkida, siiamaani kardab. Tema isa oli majakavaht, kes lasti koos majaga  õhku, tüdrukud olid õnneks linnas käimas. Kui koju tulid, siis maja kohal oli suitsev auk …

Mu romaanide taustaks on üks küla, mille hävituspataljonlased 1941. aastal maha põletasid. Säält on pärit minu ema. Ma olin üheksaaastane, kui ma sugulaste poole sattusin, ja ma küsisin, et mis varemed need siin on. Ja mu onu ütles, et selle küla põletasid maha vene keelt rääkivad sakslased. Ma küsisin, et  mis mõttes, et need olid siis ju venelased. Ta vastas, kavalad kübemed silmis, ei, sa kuula, vene keelt kõnelevad sakslased, mõtle selle üle! 

Miks sind peetakse süngeks kirjanikuks? Ometi on su tekstides palju ka lusti ja mängu …

Nojaa, aga see tuleb sünge maski tagant ära tunda!   

Et poe-edetabelite häbiposti ei satuks? Holger Kaints on öelnud, et Nobeli preemiale  kõlbaks Eestis üldse vist vaid sind üles seada. Võitsid just Balti Assamblee kirjandusauhinna. Ega see vist sulle suurt vahet ei tee? Su elu- ja mõtterütm kulgeb teisiti. Kirjandusauhindu oled varemgi saanud, olulisemaidki vahest?

Jah, Herderi auhinna sain. See oli väga austav. Kellele ei meeldiks, kui saab auhindu või kiidetakse? Ikka meeldib! Ainult kui lollilt kiidetakse, siis on piinlik.  Loomulikult on mul hea meel, et ma preemia sain. Raha ka. Saan raamatuid osta, oma maamajas põranda korda teha. 

Aitäh sulle!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming