Ene Mihkelson 21. X 1944 – 20. IX 2017

Varemed ei põle need vajuvad mulda

mitu põlve tagasi

Meie seast on lahkunud üks eesti kirjanduse suurkujusid, luuletaja ja romaanikirjanik Ene Mihkelson, kompromissitu süüvija eesti ajaloo ja inimhinge sügavustesse, aga ka irooniline stiilimeister, kelle tööriistadeks on keele rütm, toon ja tämber.

Ene Mihkelson tuli eesti kirjandusse 1970. aastate teisel poolel luuletaja ja kriitikuna. Tema varane viljakas luulelooming oli omas ajas erandlik. Kõnekeelest tuletatud rütmi ja allegoorilisuse tõttu ei sarnanenud see ei arbujate sümbolismi ega 1960. aastate põlvkonna vabavärsiga. Vaadates tagasi rohkem kui tosinast kogust koosnevale luulepärandile ja lastes seda valgustada hilisemal proosaloomingul, on Hasso Krull iseloomustanud seda leinaluulena ajaloo varemetel. Esindusliku ülevaate Ene Mihkelsoni luulest, mida on kahel korral pärjatud Juhan Liivi luuleauhinnaga (1994, 1999), annab möödunud aastal ilmunud „Kõik redelid on tagurpidi“. Näiteid tema kriitikutöö kohta leiab artiklikogumikust „Kirjanduse seletusi“ (1986).

Eesti kirjanduse keskmesse tõi Ene Mihkelsoni tema proosalooming. 1980. aastatel ilmusid „Matsi põhi“ (1982), mis äratas tähelepanu ajalooliste viidetega ja pälvis Loomingu aastapreemia, „Kuju keset väljakut“ (1983) ja „Korter“ (1985). Romaan „Nime vaev“ (1994) on koos Viivi Luige „Ajaloo ilu“ ja Tõnu Õnnepalu „Piiririigiga“ üks üleminekuaja meeleolude tähelepanuväärsemaid kujutusi. Tema tähtteosed „Ahasveeruse uni“ (2001) ja „Katkuhaud“ (2007) kujutavad endast aga eesti kultuuris kõige halastamatumat näkkuvaatamist sõja-aastate vägivallale ja moraalsele lagunemisele. Maire Jaanus on Ene Mihkelsoni vormiliselt uudset, tihedat ja nõudlikku sõnakunsti iseloomustanud kui „laulmist ilma toe ja saateta, tühjuses, et tabada ja väljendada midagi karmimat ja ebakindlamat kui reaalsus: nimelt ürgtõrjutut, algupäraselt allasurutut, unustatut või talumatut“.

Ene Mihkelsoni viimaste kümnendite loomingut on saatnud kõrge tunnustus. „Ahasveeruse uni“ võitis Eesti Kultuurkapitali aastaauhinna ja valiti 2006. aastal Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen küsitluses iseseisvuse taastamise järgse aja parimaks romaaniks. „Katkuhaud“ tõi taas Eesti Kultuurkapitali preemia ja A. H. Tammsaare nimelise Albu valla kirjanduspreemia. Luulekogu „Torn“ (2010) pärjati Balti Assamblee kirjandusauhinnaga. 2015. aastal sai Ene Mihkelson Eesti Vabariigi kultuuri elutööpreemia. Ta oli Valge­tähe IV klassi teenetemärgi kandja ja Tartu linna aukodanik.

Ene Mihkelsoni luulet on tõlgitud tosinasse Euroopa keelde, tema romaani „Katkuhaud“ saab lugeda soome ja läti keeles. Hoolimata nappidest tõlgetest on tema looming pälvinud tähelepanu ja auhindu ka piiri taga. 2006. aastal anti talle Viinis üle mainekas Herderi preemia, millega tunnustatakse Ida- ja Lõuna-Euroopa kultuuritegelasi, kelle looming on aidanud kaasa kultuurilisele üksteisemõistmisele Euroopas.

Ene Mihkelsoni päevi täitis väsimatu vaimutöö. Tema sagedane soovitus noorema põlvkonna loojatele oli püsida krihvides. Sõja ja okupatsiooni käigus hävitatud hobusekasvatustalu lapsena kutsus Ene Mihkelson nii üles olema vaimselt ärgas, uudis­himulik, väsimatult lugema, mõtlema ja kirjutama, selleks et mõista maailmas toimuvat ja mitte libastuda.

Püsigem krihvides Ene Mihkelsoni mälestuseks!

Ene Mihkelsoni ärasaatmine on täna, 29. septembril kell 14 Tartus Pauluse kirikus.

Eesti Kirjanike Liit

Eesti Kirjandusmuuseum

Eesti Kirjanduse Selts

Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium

Tartu linn

Tartu Ülikool

Tallinna Ülikool

Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Looming

Akadeemia

Vikerkaar

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming