Emad kirjanduses ja kirjanduslikud emad

Ühiskond, kus on esindatud ka naiste kogemused ja arvamused, on rikkam ühiskond.

ERET TALVISTE

Virginia Woolf on essees „Oma tuba“ (1929) kirjutanud, et „kui oleme naised, mõtleme tagasi ikka oma emade kaudu“.¹ Mida tähendab tagasimõtlemine ja kuidas teha seda emade kaudu? Woolf ei pea silmas bioloogilisi emasid, vaid pigem ühelt naiskirjanikult teisele edasiantavat traditsiooni. Samast asjast räägib prantsuse kirjanik Hélène Cixous’ teos „Hyperrêve“ ehk „Hüperuni(stus)“ (2006). Romaani jutustaja arutleb selle üle, kuidas tema ema keha ja nahk on kõige tõetruumad ajalooallikad, mille kaudu jutustaja tagasi mõtleb. Naisliin, emakuju ja ema roll kirjanduses on oluline teema ka Eestis ja eesti kirjanduses, eriti proosas.

Naised kui loojad

Toon mõne näite sellest, kuidas naiskirjanikud pole Eestis nii kergesti ülesleitavad ja esindatud, kui nad võiksid olla. Mõni kuu tagasi küsisin Viljandi raamatupoes müüjalt uusi naiskirjanike teoseid, mille peale too jäi mõtlema – peale Andrus Kiviräha ja Tõnu Õnnepalu ei meenunud talle kedagi. (Mul pole kummagi autori teoste vastu midagi, Õnnepalu teoseid ma lausa armastan.)

Mõne nädala eest nägin Facebookis liikvel nimekirja, mille pealkiri oli „100 Eesti raamatut, mida iga eestlane peaks lugema“. Olen üldiselt vastu igasugustele nimekirjadele, mis teevad eestlasest „õige“ eestlase, aga vaatasin läbi, kes sinna olid rivistatud. Peamiselt mehed: 100 raamatust umbes 20 olid naiste kirjutatud.

Kus siis on eesti naiskirjanikud, meie kirjanduslikud emakujud? Miks ei osanud raamatupoe müüja mind Maarja Kangro või Kai Aareleiu teoste juurde juhatada? Miks ei ole Leida Kibuvitsa „Rahusõit“ (1933) või Reed Morni „Andekas parasiit“ (1927) niisama austatud ja tuntud kui A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ I osa (1926)? Miks sain alles kaks aastat tagasi teada, et selline autor nagu Kibuvits üldse on elanud? Ühelt poolt on asi kindlasti mu enda teadmiste piiratuses. Teiselt poolt aga propageeritaksegi meie kultuuris pigem meesautorite töid ning antakse seeläbi meesautoritele ka kirjutamisjulgust. Muidugi võib eesti kirjanduses täheldada naisliini, eriti luules. Kui otsida või selle otsa komistada, leiab selle liini üles. Avalikus ruumis, kirjandusinimeste ringist väljaspool ei ole see liin kuigi nähtav. Pean silmas koolis õpetatavaid autoreid, samuti lavastusi ja filme, mis on loodud raamatute põhjal, mille peategelane või autor on naine. Pean silmas ka kirjandust, mida eesti keelde tõlgitakse.

Miks üldse on naiste looming oluline, küsivad ehk mõned lugejad. Teised mõtlevad: meeste ülekaal näitab ainult seda, et mehed ongi paremad kirjanikud, kunstnikud, muusikud ning naise looming on ennekõike uus elu. Võib-olla sugeneb mõnel lugejal ka mõte, et naised, kes loovad tõeliselt märkimisväärset kirjandust, hävitavad end lõpuks – mõeldagu Virginia Woolfile ja Sylvia Plathile, kelle näitel ei sobi naised ja looming justkui kokku. Vale. Asi pole mitte naistele kaasasündinud võimetuses luua, vaid ühiskondlikus sõnumis, et nad seda teha ei suuda.

Mary Beard kirjeldab manifestis „Women and Power“ ehk „Naised ja võim“ (2017), kuidas naisi juba „Odüsseias“ vaigistatakse: Penelope poeg Telemachos palub emal vait jääda ja oma tuppa tagasi ketrama minna, mille peale Penelope kuuletubki kenasti. Näiteid, kuidas kirjanduses (mis peegeldab elu ennast) süstemaatiliselt naistelt nende hääl võetakse, leiab veel palju. Beardi sõnul on naiste häält aga vaja mõistmaks rohkem kui poole inimkonna kogemust.² Seda häält ja seeläbi kogemust üles kirjutada saavad ainult naised ise. Kui nad seda ei tee, siis kust peaksid tüdrukud teadma, et ka nende kogemus ja hääl loeb ning et nendestki võivad saada kirjanikud?

Seetõttu ongi kirjanduses olulised naissoost eeskujud, n-ö kirjanduslikud emad. Minu enda kirjandusemade hulka kuuluvad tõepoolest Virginia Woolf ja Sylvia Plath, kuid nende kõrval on veel Jean Rhys, Clarice Lispector, Leida Kibuvits, Harper Lee, Susan Sontag, Margaret Mitchell, Zadie Smith, Ali Smith, Kathy Acker, Epp Petrone, Rebecca Solnit, Joan Didion, Epp Annus, Hélène Cixous jpt. Osa neist on ka bioloogilised emad ja vanaemad, mis on kindlasti oluline tahk nende elus, kuid paljudele noortele naistele (ja meestele) on nad tähtsad just seepärast, et nende töö annab inspiratsiooni ja lootust.

Ema kui ajalugu

Naiste kirjutamise, emaduse ja ema­kujude olulisuse teemat käsitleb oma loomingus huvitavalt ja siiralt prantsuse autor Hélène Cixous (1937). Cixous kasvas Alžeerias Oranis juudi perekonnas saksa keelt kõneleva ema ja prantsuse keelt kõneleva isaga. Praegu elab ja töötab ta Pariisis ning kirjutab prantsuse keeles. Cixous’ teoseid ei ole kahjuks eesti keelde tõlgitud, olen nendega kursis inglise tõlgete kaudu.

Cixous on angloameerika kultuuriruumis tuntud peamiselt oma 1970ndate aastate feministlike kirjutistega, mis said omal ajal palju kriitikat, kuna prantsuse feminismi peeti liiga poeetiliseks, bioloogilisusele kalduvaks ja elitaarseks. See kriitika on suuresti ümber hinnatud ning prantsuse feminismi iseloomustatakse kui poststrukturalistlikku. Üheks oluliseks punktiks selles on naiselikkuse ja mehelikkuse defineerimine ning sealjuures naiselikkuse positiivsete omaduste väljatoomine. Feministliku teooria vallas on Cixous’ kuulsamaid teoseid 1975. aastal kirjutatud essee „Le Rire de la Méduse“ ehk „Medusa naer“ ja „Sorties“ ehk „Väljapääsud“.

Erinevalt inglise keelt kõnelevatest maadest on Cixous Prantsusmaal peamiselt tuntud kui kirjanik, luuletaja, näitekirjanik ja filosoof. Jacques Derrida on Cixous’ kohta kirjutanud, et too on parim tema kaasaegne prantsuse keeles kirjutav kirjanik, ning sealjuures väitnud, et selleks aga, et olla hea kirjanik, peab inimene mõtlema nagu poeet ja mõtlema väga palju. Üldistades võib öelda, et Cixous kirjutab kõigest argisest, kuid käsitleb selle kaudu filosoofilisi küsimusi. Autor nihutab žanripiire. Ta räägib ajast, elust, hommikutest, kassidest, emadest, raamatutest, surmast, piiridest, unenägudest, unistustest, sõprusest, perekonnast ja armastusest.

Emade ja naisliini seisukohalt on eriliselt oluline Cixous’ romaan „Hüperuni(stus)“, mida võib koos teostega „Ciguë: Vieilles femmes en fleurs“ ehk „Karuputk: õitsvad vanad naised“ (2008) ja „Revirements: Dans l’antarctique du cœur“ ehk „Muutused südame Antarktikas“ (2011) lugeda ka kui Cixous’ versiooni proustilikust kaotatud aja otsingust. Tõepoolest, „Hüperuni(stus)“ on raamat Ajast. Cixous’ järgi saab aega kogeda ja mõista ema ning tema keha kaudu, sest meie bioloogiliste emade keha on kunagi olnud meie keha ja meie keha on nende keha.

Võib arvata, et teos on autobiograafilise taustaga, sest jutustaja ema nimi Ève on ka autori ema nimi. Samuti räägib jutustaja sõbrast nimega JD, kes suri vähki, mis viitab Jacques Derridale. Autobiograafilisi vihjeid on teisigi. Ema Ève’i mõistab jutustaja kui kõige algust (eesti vaste sellele nimele on Eeva). Ève on teatavasti piiblis esimene naine, kristlikus lääne kultuuris seega naisliini kõige esimene lüli, terve naiskogemuse algus. Ka jutustaja ema esindab naiskogemust kui sellist. Oma ema suurtesse silmadesse vaadates ütleb jutustaja: „Sa oled aeg“ (siin ja edaspidi: artikli autori vaba tõlge inglise keele vahendusel). Emale otsa vaadates näeb jutustaja minevikku, olevikku, tulevikku. Ta kirjutab:

„Mu peast käib läbi mõte, et mu ema nahk siin minu ees selles juulihommikus, kus oma elulõnga jätkame, õigemini, kus elu jätkab oma kanga kudumist minu ema kehas ja minu kehas … – et mu ema vanaks saanud nahk võib olla mu enese mõtete ja hinge kõige algsema ja vanema oleku või selle, mida võib nimetada eluks, kõige tõetruum lõuend, peegel või maal [—] või ehk aja horisontaaljoon, millele on maalitud või ladestunud kehalised jäljed kõigest sellest, mida me oleme juhtunud läbi elama. Sellest, mis juhtub meiega elades.“³

Tahan selle tsitaadi kogu tema imelisuses lahti harutada.

Esiteks: aeg ja horisontaalne ajajoon. Vana-Kreeka pütagoreismini tagasi ulatuva binaarsuse järgi, millest lääne kultuur siiani juhindub, on naist seostatud kehaga ning seeläbi ka ruumiga. Sealt pärineb mõte naisest kui anumast, mis last kannab. Mees aga on vaim ja aeg, tema teeb ajalugu ja poliitikat, tema loob ja mõtleb.

Cixous aga, mõeldes oma emast ja eriti tema nahast kui aja lõuendist, ütleb, et paljud poliitilised ajalooraamatud kahvatuvad inimese kui ajalookogumiku ees – sealhulgas ka naissoost inimese, sest ka naised esindavad aega, ka naised teevad ajalugu, ka naised on osa ajaloost. Samavõrra kui sõjaretked ja poliitilised otsused on kujundanud ajaloo käiku need intiimsed hetked, mille naised veetsid kodus, kui mehed olid lahingus või tööl. See on horisontaalne, mitte vertikaalne ajajoon, sest horisontaalsel ajajoonel pole hierarhiaid, vaid seal on olulised kõik hetked, nii isiklikud kui ka avalikud.

Teiseks: nahk. Romaanis on jutustaja ja tema ema vaheline peamine suhtlusvahend nahk, sest emal on nahahaigus, tõenäoliselt vähk, mille ville peab jutustaja iga päev kreemitama. Keelelist ja intellektuaalset suhtlust asendab kehaline kontakt, mille kaudu jutustaja ja ema jagavad oma tundeid ja mälestusi. Jutustaja mainib, et ta ema on temast väga erinev, emale on „teooria null, ainult praktika loeb“.⁴ Jutustajale aga on teooria elu oluline osa, see huvitab ja inspireerib teda. Ema ei küsi kunagi, mida jutustaja mõtleb, „ta küsib ainult, mida too õhtusöögiks tahab“.⁵ Siinkohal tuleb märkida, et Cixous’ ja tema ema peamine suhtluskeel erineb – Cixous kasutas rohkem prantsuse, ema saksa keelt. Keelebarjäär ei soosinud ema ja tütre lähedust. Teose jutustaja saab emaga (taas) lähedaseks just tänu kehalisele kontaktile ja vaikuses veedetud hetkedele, mil ta mõtleb, et „homme olen mina see nahk“.⁶ Sõnatu suhtluse käigus mõistab jutustaja, et kuigi ta emast erineb, on ta ise see, kes ta on, just tänu emale.

Romaani „Hüperuni(stus)“ emadusekäsitlus ei alaväärista bioloogilist emadust, kuid ei tähtsusta seda ka üle. Nii jutustaja kui ka tema ema on indiviidid, naised oma elu ja mõtetega, mõneti teine­teisele täiesti tundmatud. Sellegipoolest on nende vahel tugev side.

Küllap kõnetab niisugune vaatenurk emadusele paljusid. Ka mina tunnen selles ema-tütre dünaamikas ära oma suhte oma emaga, kes samuti ei ole väga teoreetiline inimene. Kuid mõnikord, kui vaatan tema suurtesse rohelistesse silmadesse, mõtlen, mis kõik nende taga võib olla ja missuguseks võinuks kujuneda mu ema elu naisena, kui ta oleks sündinud teisel ajal ja kohas, mitte Nõukogude Liidus, kui ka temal oleks olnud kirjanduslikke emasid.

Kõigile ei piisa ühest emast. See ongi üks põhjus, miks on vaja naisi, kes teevad teadust, naisi, kes kirjutavad, naisi, kes maalivad, naisi, kes ehitavad, naisi, kes loovad. Ning on vaja, et nende loomingu olemasolust räägitaks, et poelettidel oleks nähtaval nii kodumaised kui ka tõlgitud naiskirjanike teosed, et kinos ja teatris saaks näha naisautorite töid, et lugude peategelased oleks naised, et kooliõpikutes oleks naisautoreid võrdselt meesautoritega. See on oluline, sest kui seda loomingut näevad väikesed tüdrukud ja noored naised, näevad nad seal iseennast ning see julgustab ka neid looma. Ühiskond, kus ka naiste kogemused ja arvamused on esindatud, kus naistel on hääl, on rikkam ühiskond. Võib-olla ei esitata siis enam ka seda kuulsat rõvedat küsimust, mida naised tahavad, sest selgub, et nad tahavad väga erinevaid asju.

1 Virginia Woolf, Oma tuba. Tlk Malle Talvet. – Loomingu Raamatukogu 1994, nr 44–45, lk 53.

2 Mary Beard, Women and Power. A Manifesto. Profile Books, 2017, lk 17.

3 Hélène Cixous, Hyperdream. Tlk Beverley Bie Brahic. Polity, 2009, lk 12.

4 Samas, lk 25.

5 Samas, lk 38.

6 Samas.