Elvi Lumet: „Tõlkimine ja ilusa eesti keele viljelemine on väga mõnus”

Eeva Kumberg

TOOMAS TOOMSALU  

Elvi, minu teada oled põline tallinlane, nüüd olen kuulnud, et väga tähtsal kohal on su elus olnud ka Raplamaa. Kuidas oled Raplamaaga seotud?

Sündisin Viljandis,  ema oli eesti keele ja võimlemise õpetaja, isa raudteeametnik. Elust Viljandist ma midagi ei mäleta, sest kui olin kaheaastane, kolis meie pere Tallinnasse. Kasvasin üles Tallinnas. Elasime Juurdeveo tänavas, hiljem ka Lasnamäel, kuna Juurdeveo tänava maja sai 9. märtsil pommitabamuse. Koolis käisin Tallinnas kuni 9. klassi lõpetamiseni. Siis  kolisid vanemad Paidesse ja seal lõpetasin ma keskkooli.

Raplamaaga seovad mind tihedad sugulussidemed. Minu isa sünnikodu asub Hagudis Kruusiaugu talus. Isa ja tema kaks venda olid selles põlistalus juba seitsmes põlv. Kruusiaugu talus veetsin kõik oma unustamatud lapsepõlve suved. See paik on mulle väga hingelähedane ja oluline. Seal sai teoks minu suur kohtumine loodusega, taimede, loomadega.  Sellest on jäänud sügav  kiindumus kogu eluks. Aga ka mind seal ümbritsenud inimesed: vanaema, onu ja tema perekond on jätnud südamesse helge mälestuse.

Olen alati mõelnud: jumaluke, kui ma ära peaksin minema, jääb Hagudi ju siia.

 

Kuidas sai sinust keemiainsener ja siis omakorda sootuks tõlkija?

Seda pole nüüd tagantjärele kerge seletada. Võib-olla oli see igatsus tagasi Tallinna, kuhu jäi palju sõpru, võib-olla midagi muud, aga nii see läks. Vaatamata oma suurele huvile kirjanduse vastu, leidsin end Tallinna  Polütehnilise Instituudi keemiatudengina. Ja eks see keemia üks müstiline ja salapärane ala oligi, võrreldes teiste seal õpetatavate hoopis mehisemate, puht tehnikateadustega. Pärast instituudi lõpetamist töötasin üheksa aastat keemiainsenerina. Hiljem, kuni pensionini, teenisin leiba teaduse- ja tehnika alal. Tõlkimine oli siis mu hobiline tegevus töö kõrvalt.

 

Kuidas Norra su südame võitis?

Kõik algas sellest, et lugesin Fritdtjof Nanseni elulugu. Seal avanes ta mulle täiesti uuest küljest. Teadsin teda kui polaaruurijat, kuid sellest raamatust selgus, et ta oli suur humanist ja tal oli oluline roll ka poliitikas. Nansen oli üks võtmetegelasi Norra lahkulöömisel Rootsist 1905. aastal; Norra oli Rootsiga personaalunioonis 1814. aastast. Nanseni huvitav ja põnev elu äratas minus põletava huvi rahva vastu, kelle hulgast oli võrsunud niisugune inimene. See tõukas mind omandama norra keelt, et Norra maad ja rahvast ning sealset kultuuri sügavamalt tundma õppida.

Küsisin endalt, mida saan teha mind nii köitnud maa heaks. Tahtsin hakata tõlkima norra kirjandust. Leidsin, et see on ainus võimalik viis anda oma panus selle väga sümpaatseks saanud maa kultuuri tutvustamisse Eestis. Norrast oli saanud mulle vaimne kodumaa. Ja ma hakkasin ennast sihiteadlikult tõlkijaks ette valmistama, kuigi ma ju ei teadnud, kas saan üldse hakkama.

1965. aastal tehti Eestist esimene turismireis Norrasse. Ajalehes kuulutati, läksin siis ametiühingute kesknõukogusse oma sõidusoovist teatama. Seal öeldi, et kulla inimene, kas te ei ta, kuidas neid reise jagatakse. Ma ei tea, kas jätsin endast usaldusväärse mulje, või hakkas ametnikul minust kahju,  aga mulle anti ankeedid ja paluti ära täita. Oh imet küll, mu ankeet läkski läbi ja saingi sõita. See esimene reis Norrasse avaldas sügavat muljet ja seal nähtu ületas paljuski mu ootused, kuigi need olid niigi väga kõrgele kruvitud. Tõin sealt salaja raamatuidki kaasa, mida sain hiljem oma töös kasutada. 

 

Kui kaua aega läks esimesest Norra reisist esimese norra tõlkeni?

Tõsine keeleõppimine siiski päris kohe alata ei saanud, kuna ei olnud ju saada sõnaraamatuid ega muid õppevahendeid. Siis aga tõi mu abikaasa Tõnu Moskvast mulle esimese sõnaraamatu, väga hea norra-vene sõnastiku, mis sisaldab 77 000 märksõna. Pealegi tungis ta tagaukse kaudu Norra saatkonda, kuna peasissekäigu ees seisnud miilits ta tee tõkestas. Ta sattus kööki, kus askeldas saadiku proua. Seal rääkis ta minu  Norra-huvist ja talle anti kaasa väga palju Norrat tutvustavaid materjale. See oli suur asi. Kui olin oma õppimisega niikaugel, et võisin proovida tõlkimist, siis valisin selleks seitse norra novelli valimikust, mis mulle Norra reisil kingiti. Viisin need väriseva südamega kirjastusse Eesti Raamat, kus neid peeti vastuvõetavaks ja ma sain oma esimese tõlketöö,  Anne-Chat Vestly lasteraamatu „Kaks suurt, kaheksa väikest ja veoauto”. Esimese raamatuni jõudsin umbes kuue aastaga.

Aga see ei tähendanud midagi, sest siis tõeline töö alles algas. Hiljem sain ka ise aru, kui palju oli siiski konarusi neis proovitõlgetes. Iga aastaga, iga tõlkega õppisin midagi juurde. Arnold Ravel oli kirjastuses see suurepärane ja hästi nõudlik toimetaja, kes mind juhendas ja mu tõlkeid toimetas – võiksin öelda, et ta on olnud minu ainuke tõlkimise õpetaja. Ta oli meister, treenis ka minu tõlkijaks. Ka norralased on mind mitmes mõttes selle töö juures väga palju aidanud. Tahaksin öelda, et Norra ei jäta vastuarmastuseta seda, kes on talle armastust avaldanud.

 

Pärast esimest tulid riburada pidi järgmised?

Ma ei ole kiire tõlkija. Viimistlen ja redigeerin palju, ka siis, kui olen omast arust viimistlusega juba lõpuni jõudnud, loen veel kord läbi ja teen jälle parandusi.

Järgmise raamatu, Johan Borgeni „Mina” tõlkimiseks tegin ettepaneku ise. Olen soovitanud väljaandmiseks päris palju raamatuid, võib-olla pool oma tõlgitud teostest. Vene ajal oli mul suureks tööks norra novelli kogu koostamine. Pöördusin vastava sooviga Norra kirjanike liidu poole ja palusin nende abi parimate novelliautorite leidmiseks. Mulle saadeti nimekiri. Edasi pöördusin juba soovitatud kirjanike poole, palusin nõusolekut mõne nende enda valitud novelli tõlkimiseks ja kogumikus avaldamiseks. Ja kuigi Nõukogude Liit autoriõiguste eest  ega ka autorile honorari ei maksnud, olid kõik välja valitud norra kirjanikud nõus. Kogumik sisaldab 40 novelli 41-lt autorilt. Tõlkida aitasid Henrik Sepamaa, Arvo Alas ja Arnold Ravel. Selles kogumikus ilmus ka esimene pärastsõjaaegne Knut Hamsuni tõlge Eestis. Hamsun oli põlu all, kuna ta toetas saksa natsionaalsotsialiste, ja tema teoseid ei avaldatud.

Peagi tuli ka esimene kokkupuude Sigrid Undsetiga. Kirjastus pakkus mulle toimetada „Kristiina Lauritsatütre” eestiaegset tõlget. Kuid kujunes nii, et tõlkisin selle raamatu uuesti. Tundsin, et tahan seda teha teistmoodi. Soovisin anda tõlkele juurde keskaegset hõngu vanemate, arhailisemate sõnade kasutamisega. Otsisin sellele ajastule vastavaid sõnu ja väljendeid eesti keeles. Suureks varamuks selles töös olid eesti rahvalaulud. Kui kirjastusele esimese osa ära viisin, kartsin väga, aga ei tulnudki pahandust. Järgmiste köidete tõlkimiseks sain juba tõlkelepingu.

Järgmised Undseti romaanid, „Hobulahe Olav Audunipoeg” kahes osas ja „Olav Audunipoeg  ja tema lapsed” kahes osas, mis kokku moodustavad tetraloogia „Olav Audunipoeg”, pakkusin ise kirjastusele välja. Alguses  kirjastus tõrkus, aga hiljem oldi rahul, et ma selle ära tegin, sest romaan on väga oluline teos Undseti loomingus ja paljud asjatundjad peavad seda tugevamaks „Kristiina Lauritsatütrest”. Hiljem olen tõlkinud veel „Jenny”, armastusromaani „Kevad”, „Gymnadeenia” ja „Põleva põõsa”, väga huvitava  ja sisendusjõulise viikingiaega kujutava „Jutustus Mõõga-Ljotist ja Vigdisest”.

 

Kui palju peavad tõlkijad teadma teose autori eluloost, olema autoriga pidevas kontaktis?

Minule isiklikult on autor väga tähtis. Tõlkides pean justkui kahekõnet temaga. Autoriga saab tänapäeval ühenduse väga lihtsalt meili teel. Mõnikord on vaja täpsustada, mida ühe või teise sõna või väljendiga on öeldud. Kirjanikud, kelle loomingut tõlgin, on saanud mulle lähedaseks. Ma näen nendes raamatutes väga palju neid endid, ja mõtlen palju,  kuidas autor on ise selle või teise stseeni läbi elanud. Tegelikult ei pruugi see nii olla, aga minule jääb selline mulje. Teades Sigrid Undseti elulugu, võin öelda, et väga paljud tema teosed on autobiograafiliste sugemetega.

Elulugude tõlkimine on selline töö, mis teeb selle peategelase mõtteliselt peaaegu isiklikuks tuttavaks, perekonnaliikmeks. Ingar Sletten Kolloeni Knut Hamsuni eluloo tõlkimine hõivas mõtteid sedavõrd, et raske oli neist lahti saada ka tõlkimisest vabal ajal. Hamsuni elu keerdkäigud, tema ebastabiilne tundeelu, tema võimas anne tegid temastki lähikondlase. Ma tundsin talle lõpuni kaasa tema vale pühendumuse tõttu saksa ideoloogiale, rahvale õnne otsimisele Suur-Germaania koosseisus ja sellepärast talle osaks langenud kannatustele. Ta ei olnud nats, soovis siiski norra rahvale head, mitte hävingut, kuid ta arusaam erines suurema osa norra rahva omast.

Praegu tõlgin paralleelselt Anne Ragde ühe tänapäeva norra perekonna looga Atle Næssi kirjutatud Edvard Munchi elulugu. Ka see on haarav raamat väga andeka kunstniku okkalisest teest. 

Elulooraamat on lugu tegelikult elanud inimesest, see ei ole väljamõeldis,  kõik, millest seal on juttu, on tõesti sündinud. Inimeses on loominguline palang, mis on ülem kui kõik muu. Võidurõõm ja kaotusekibedus ta hinges, võlatunne lähedaste ees. See on tõelus. Seda tõlkides paotuks nagu uks tema ellu, see laseb mind sisse, väga lähedale, sellessesamasse aega. Kõik see käib ka Hamsuni kohta.

 

Oma nooruses antud lubaduse omalt poolt Norrale midagi anda oled täitnud.  Oled sa tehtuga rahul?

Kui olin ainult kümme raamatut tõlkinud, andis Norra kuningas mulle selle eest Püha Olavi medali. See tundus mulle nii väärikas ja tähtis autasu, et pidasin seda avansiks, et pean selle alles ära teenima ja palju rohkem tõlkima. On raske öelda, kas olen tehtuga rahul. Olen tõlkinud küll päris palju raamatuid, kuid neid võinuks rohkem olla, kui oleksin varem alustanud. Ja alati jääb püsima küsimus, kas on see valik kõige parem, võib-olla on jäänud märkamata midagi väga head ja olulist.

 

Paljud  sinu tõlgitud romaanide kangelased on suured armastajad.  Kas su elus on palju armastust?

Mu elus on armastust ja ma arvan, et see on tähtsam kõigest. Ma usun armastusse, mitte ainult kahe inimese vahelisse armastusse, vaid ka armastusse selle laiemas tähenduses. Armastuse ajal sünnib väga palju head, kuigi vahel ka halba, ei tohi seda unustada. Armastuse pärast vallutatakse tippe, aga kahjuks ka tapetakse. Armastus on midagi rohkemat kui ainult ilusad sõnad, mida nii hea on kuulda. Armastus on tegu. Kui  ainult räägitakse armastusest, aga midagi ei tehta teise heaks, teise rõõmuks ja ainult ise oodatakse ande, kas see on siis armastus? Minu pika kooselu on püsivana hoidnud armastus. Igapäevane tähelepanu teineteisele, isegi pisiasjades.

 

Mis sind tänapäeva Eesti elus  kõige rohkem kurvastab?

Kõige rohkem kurvastab meie ühiskonnas minu meelest meeletu edu tagaajamine. Edu kilbiletõstmine, selle peaaegu ainuõigeks pidamine. Pühendumine ei ole oluline, oluline on olla edukas. Kõik tahavad kuulsaks saada, juba väga väikesed lapsed. Kõik ei saa aga kuulsaks saada, see omakorda tekitab stressi, narkomaaniat, enesehävitust. Meistreid sageli ei tunnustata. Ametioskused ei ole tähtsad. Avalikkus ei tunnusta enam lihtsate ametite suurepäraseid tegijaid. Suures võidujooksus kuulsusele ei jää nende jaoks enam aega. Isegi häid arste tõstetakse harva esile. Võimutsevad ainult staarid ja pealiskaudne suhtumine.

 

Mis sind rõõmustab ja sulle elujõudu annab?

Rõõmustab elu koos armsa inimesega, kohtumised heade sõpradega. Ja loomulikult see, et teen  iga päev südamelähedast  tööd. Olen selle üle rõõmus. Tõlkimine ja ilusa eesti keele viljelemine on väga mõnus. Ja nii justkui elan  lisaks oma elule siin Eestis veel teist elu koos norralastega.