Elvas kantakse hoolt tõlkijate järelkasvu eest

Lea Tooming: „Algaja tõlkija tavalisi vigu aitab vältida emakeeleoskuse teadlik arendamine.“

PILLE-RIIN LARM

Elva gümnaasiumi tõlkevõistlus tahab kasvatada nõudlikku silma iga tõlke suhtes.

Elva gümnaasiumi tõlkevõistlus tahab kasvatada nõudlikku silma iga tõlke suhtes.

Anett Griffel

Elva gümnaasiumis on juba neli aastat korraldatud igal talvel gümnasistide üleriigiline ilukirjandusliku tõlke võistlus. Võistluse eestvedaja emakeeleõpetaja Lea Tooming räägib, millega tegu.

Millest sündis mõte tõlkevõistlus algatada? Kas see, et võistlust peetakse Elvas ja veebruaris vabariigi aastapäeva eel, on juhuslik?

Lea Tooming: Minu arvates võiks Elva nimetada eesti kirjanduse pealinnaks, sest kirjainimesi on siin pidevalt liikunud ja liigub praegugi − koht suuremast kärast kaugel ja huvitavatele sündmustele siiski nii lähedal. 1968. aastal alustas tolleaegses Elva keskkoolis esimene eesti keele ja kirjanduse süvaõppega klass, mille käivitamise põhijõuks oli igati sünergiline kooslus: Karl Muru, Ain Kaalep, Arvo Mälberg ja Uno Kuresoo. Fakultatiivselt õpetati tolle aja kohta tavatuid humanitaaraineid ja keeli. Tõlkimise tunde pidas Ain Kaalep. Mõeldes sellele ja ennekõike Ain Kaalepi rollile Elva koolis ja eesti tõlkeilmas idee sündis. Tema toetas meie mõtet ja vaatas üle ka esimese võistluse tööd. Seega ühest küljest lähtusime traditsioonist ja tänutundest.

Teiselt poolt tõukas tagant mu enda ja võõrkeeleõpetajatest kolleegide kogemus: inglise keele mõjud on noorte emakeelsetes kirjatöödes selgesti näha toortõlgetena, rektsioonivalikus ja lausestuses. Lugejatena teame sedagi, et need konarused ei jää kooliseinte vahele. Nõudlikku silma iga tõlke suhtes tahame oma võistlusega kasvatada.

Vabariigi aastapäev ja selle järel emakeelepäev on tõepoolest olulised tõlkevõistluse kalendrisse panemisel. Nii tähistame neid tähtpäevi ilusate kõnede kõrval sisuliselt.

Kuidas võistlust peetakse ja kes tekste hindavad? Kas noored saavad oma töödele ka tagasisidet?

Võistlus toimub Elvas. Eesti keelde tõlgitavad tekstid on nüüdisaegsete inglise, saksa, soome, vene ja prantsuse proosaautorite omad. 800–1000sõnalise teksti tõlkimiseks on aega viis tundi. Tööd tehakse arvutitega, peale kaasa võetud lemmiksõnaraamatute võib kasutada kõiki kättesaadavaid internetimaterjale. Vastu saame võtta 75–80 osalejat. Rohkemaks pole meil tehnilisi võimalusi ja ilmselt ka hindajatel jaksu.

Kõik võistlustööd jõuavad hindajate kätte anonüümsena.

Algusest saadik on meie head koostööpartnerid olnud kogemustega tõlkijad Kersti Unt, Kajar Pruul, Anti Saar, Terje Loogus, Eva Velsker, hiljem liitus Igor Kotjuh. Nemad on valinud ka autorid ja tekstid. Kajar Pruuli ettepanekul otsustasime kaks aastat tagasi, et kaasame ka vene emakeelega õpilased, kellele pakume võimaluse tõlkida vene keelde eesti autorite tekste. See on ideoloogiline tegu. Venekeelsete tekstidena oleme seni kasutanud Eesti venekeelsete kirjanike loomingut. Seegi on teadlik valik.

Kindlasti on lootusetu püüda paremusjärjestada kõiki konkureerivaid tõlkeid. Oleme usaldanud hindajaid, nende kogemusi ning vaistu. Viimati kirjutas iga hindaja kaaskirja, kus juhtis tähelepanu korduma kippuvatele vigadele ja mõtlemiskohtadele. Saatsime need kõigile asjaosalistele koos igaühe vähemasti osaliselt toimetatud tööga.

Kelle tekste viimati tõlgiti? Kas paremaid tõlkeid saab kuskil lugeda?

Tänavused autorid olid Michel Faber, Valerie Fritsch, Didier Convard, Taina Latvala, Tatjana Sigalova ja Jan Kaus. Tõlgitavad tekstid ei ole eesti (või vene) keeles ilmunud, kuid sel aastal said saksa keelest tõlkijad oma tööd võrrelda Terje Looguse kevadel ilmunud Fritschi romaani „Winteri aed“ tõlkega (toimetanud Piret Pääsuke).

Seni pole me paremaid tõlkeid kättesaadavaks teinud. Ühe tagasiside-võimalusena on see hea idee, millele oleme ka ise mõelnud. Parimate võistlustööde avaldamiskõlbulikkuse ja -võimaluste küsimus on kindlasti järgmisel aastal päevakorras. Viies tõlkevõistlus leiab aset 22. veebruaril.

Millised on koolinoorte tõlgete levinumad puudujäägid?

Täpsemalt on see teada hindajatel. Kõneks on olnud mitmesugust, alates sisulistest eksimustest (pole tekstist aru saadud). Ei tunta kultuurikonteksti, kusjuures noor tõlkija ei pruugi end selles kahtlustadagi. Raskusi on autori/teose stiili tabamise ja vahendamisega. Terviku tajumatusest sünnivad lausete rütmi ja sõnavaliku häired. Omaette teema on toortõlked ja võõra lauseehituse kopeerimine, mis tähendab, et ei vallata piisavalt emakeele võimalusi. Ma arvan, et need on algaja tõlkija tavalised vead, mida aitab vältida oma emakeeleoskuse teadlik arendamine. Seega – Johannes Silveti või Konrad Dudeni sõnaraamatu kõrvale tuleks oma lauale võtta ka Andrus Saareste ja F. J. Wiedemanni oma.

Kuidas algatus vastu on võetud?

Tõlkevõistluse idee võeti laiemalt omaks 2014. aastal, nii et palusime koolidel teha eelvalik ja läkitada Elvasse tõlkima vaid kaks õpilast iga keele kohta. Nii oleme ka jätkanud.

Hästi tore on see, et igal aastal on tõlkima tuldud paarikümnest nii suurest kui ka väiksemast koolist ja igalt poolt üle Eesti. Ka võitjad on olnud Suure-Jaani gümnaasiumist, Läänemaa ühisgümnaasiumist, Tartu Miina Härma gümnaasiumist ja Viljandi gümnaasiumist, samuti Tallinna inglise kolledžist. Seega murendab meie kogemus pisut mõnd eelarvamust hea (humanitaar)hariduse levialade kohta. See teeb rõõmu.

Kõige enam on viimastel aastatel silma paistnud pärnakad. Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi tütarlaps Ida Maria Orula on kolmekordne võitja oma tõlgetega saksa keelest, sama kooli õpilase Karin Alliku tõlked prantsuse keelest olid parimad nii 2015. kui ka 2016. aastal, Karmen Laht Pärnu Ülejõe gümnaasiumist võitis kahel aastal soome tõlgetega. Kirjastustel tasub need nimed meelde jätta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar