Elus ei ole vigade parandust

Gerli Kase

Birk Rohelend, Morbidaarium. Toimetanud Jan Kaus. Kujundanud Elina Kasesalu. Roheline Kuu, 2012. 112 lk. Öeldakse, et raamatut ei tasu hinnata kaane järgi. Küll aga on Rohelennu raamatu kaas niivõrd kutsuv, et olen seda silmitsenud pool päeva ja muudkui piilun uuesti. Tegemist on väga uhke ja omapärase kaanega ja veel omapärasem on pealkiri kaanel. Morbidaarium – mida see tähendab? See küsimus helises tükk aega mul peas, kuni otsustasin vaadata, mida ÕS selle sõna peale kostab. ÕS vaikis. ÕSist jäi pigem silma sõna „morbiidne” ja eks tegemist olegi pisut süngemates toonides luulekoguga. „Morbidaarium” on ka üks raamatu luuletustest ja ma arvan, et lugeja peaks ise otsustama, mida see sõna tema jaoks tähendab. Lisaks fantastilisele kaanepildile teeb raamatu veel eriliseks see, et iga peatükki ühendavad sissejuhatavad vahepalad, mis algavad sõnadega „Elus olla tähendab …”. Need sissejuhatused on uuenduslikud, inspireerivad ja veidi iroonilised. Näiteks Birk kirjeldab, kuidas mõne inimese elu eesmärk on võimalikult palju teha ja töötada nii tööl kui ka kodus. Samas ta loob jahmatava pildi emast, kes on kui üliinimene. Lausa uskumatu, et üks ema suudab hoolitseda enda, pere ja veel kõikide ümbritsevate inimeste eest, töötada, tegeleda lapsega, hoida majapidamise korras jne. Tekib tunne, et ühest emadepäevast kalendris jääb väheks. See raamat liigub ajatelge pidi ja kõneleb ühe inimese elust lapsepõlvest kuni praeguseni. Usun, et mõtlemisainet leiab siit nii teismeline kui ka vanem ja vanavanem. Kui tavaliselt suudan end panna autori või tegelase rolli ja koos loetuga kõik läbi elada, siis „Morbidaariumi” autoriga ma ennast ei samasta. Mul isegi ei ole vaja ronida luuletuste sisse, et aru saada või neid piltlikult ette kujutada. Piisab sellest, et tunnen autori lähedust. Just see lähedus ja tunne, nagu veedaks aega mõttekaaslasega, mitte raamatuga, teeb selle teose eriliseks.

„Morbidaarium” läks mulle kuidagi kummalisel moel hinge. Ehk suuremas osas isiklike kogemuste pärast. Mõni rida kiskus pisara silma, teine aga ajas naerma. Seega on see väga aus raamat, võib-olla isegi liiga aus, lausa hirmutav. Mõnevõrra ohtlikki.

Birk kirjutab julmast haigusest – vähist. Vähk on vist tänapäeva katk või väga moodne haigus, mis kimbutab iga kolmandat vastutulijat. Ma arvan, et kellelegi ei meeldi näha oma lähedast piinlemas valudes, haiguse arenedes kollaseks tõmbumas ja lõpuks voolikute külge aheldatuna suremas. See haigus liigub suures osas geneetiliselt, kes pääseb, sel veab, aga mõni peab elama hirmus ja teadmises, et tal on võimalus oma elus vähiga sõda pidada. Birk lausub oma kogu viimases luuletuses: „/—/ kas see on ka minu tulevik? Vähk? Ma mõtlen vahel, et ma kindlasti tapan ennast ära /—/ et mitte elusalt mädaneda selle jubeda haiguse käes /—/.” Jah, ka mina olen nii mõelnud ja ma usun, et mitmed veel, kes on pidanud vähiga silmitsi seisma või selle hävitustööd kõrvalt vaatama.

Kui mu ema pärast operatsiooni narkoosist ärkas, meenutas ta alati korrutustabelit. Kui see oli meeles, tähendas, et mõistus on korras. Selline mõtteviis oli vist tollele ajale omane. Birk kirjutab: „/—/ kartsin, et lähen hulluks /—/ kordasin korratabelit, kõik oli meeles /—/.” Meeldiv äratundmisrõõm langes sülle ja mitte ainult selle luuletusega, vaid ka mitme teisega.

Teoses on palju ühiskonnakriitilisi ja tegelikku pilti näitavaid luuletusi. Usun et nii mõnigi elu nõiaringi kirjeldav rida on kirjutatud vihaga. Tunda on ängistust ja mingit ketisolemise tunnet. Maailm on vaba ja öeldakse, et kõike on võimalik saavutada, kui vaid ise piisavalt tahta ning püüda. Kuid jah, mis siin püüda on? Rutiinist välja murda on peaaegu võimatu, kui juba eluaseme eest peab andma nelikümmend aastat vabadust ja õppelaenu tagasi maksma kakskümmend aastat ning muidugi on kõigil vaja kõige uuemat Diori pluusi ja Bentleyt. Selle nimel tehakse kogu elu vaid tööd ja ehk surivoodil avastatakse, et tegelikult Dior ja Bentley ei teinudki kedagi õnnelikuks.

Luuletuses „Viimase viie aasta unistused” ei soovi Birk Chaneli kingi või Samsungi plasmatelerit. Ta kirjutab: „üks terve öö magada, / üks päev puhkust, / üks tund ilma rahamureta.” Vaid kolm väikest rida, aga milline suur sõnum. Paneb mõtlema, kuhu me küll jõudnud oleme?

Lisaks sellele panevad „Morbidaariumi” luuletused häirekellad peas tööle. Kas tõesti selline ongi mind ümbritsev maailm, inimesed, õhkkond? Uskumatu, aga nii see on. Birk justkui eemaldab eest mingi loori, läbi mille ma seni elu vaadanud olen. Ma olen küll vaadanud, aga pole nagu teadvustanud. Siit aga koorub välja järgmine asjaolu: inimesed saavad aru küll, et midagi on valesti. Ei olda rahul, aga midagi teha ka ei saa, et oleks parem. Päris paljud siiski eelistavadki jääda elu kõrvaltvaatajaks.

Raamatut läbib enesetapu teema. Isegi kui kirjas ei ole sõnagi iseendalt elu võtmisest, tekib tahtmatult sügav kurb tunne ja äkki peakski kas kaheksandalt korruselt alla hüppama või ära uppuma. See viis mind järgmise mõtte juurde: kui palju on meie ümber neid inimesi, kes kõnnivad meist mööda, naeratus näol, samal ajal mõeldes sellele, kas ja kuidas end ära tappa?

Viimane peatükk räägib armastusest, mis mõjub magusalt nagu šokolaad. Siinsed read on lootusrikkad ja vahest veidi ka õrnad. Armastuse osa juhatatakse sisse sõnadega: „Elus olla tähendab armastada. Nii palju kui võimalik /—/“. Raamatu viimane luuletus „Neverland” on kolm lehekülge pikk ja paneb i-le täpi peale. „Neverland” sobib kenasti raamatu kokkuvõtteks. See algab lapsepõlvest, kasvab tänapäeva ning lõpeb mõttega, et maailm on küll arenenud, kuid vaimselt oleme ikka samal tasemel: „/—/ aga siin sellel väikesel maalapil, õgivad inimesed elusalt üksteist, aegade algusest aegade lõpuni välja, ja nii see vist peabki olema /—/ minu lapsepõlvemaad pole olemas nagu pole ka lubatud tulevikku, võib-olla pole ka mind.”

Birki loomingut võiks võrrelda Triin Tasuja omaga. Nad mõlemad panevad oma luuletustele ingliskeelseid pealkirju (mõned ka eestikeelsed) ja loomingus põimuvad süngus, pahelisus, armastus ja kriitilisus. „Morbidaarium” on väga ilus, uhke ja aus raamat. Seda nii väljast kui seest. See oli üllatusi täis ning uskumatult lihtsalt ja selgelt kirjutatud. Igal lugemiskorral leiab midagi uut või avaneb enne märkamatuks jäänud vaatenurk. Birk Rohelend liigutas mind.