Elu võimalikkusest Võrumaal

ANDRUS KASEMAA

Lauri Sommeri austajatel on põhjus rõõmustamiseks, Sommeril on tulnud välja uus luuleraamat, arvult seitsmes. Ja mitte vaid uus, et jälle … et nagu igal aastal …, vaid üle tüki aja taas, sest viimasest on möödas juba – tõepoolest! – seitse aastat.

„kunagi“ on rahulik raamat. Enamasti üsna paikne: ankurdunud ühe väikse koha – Võrumaa, täpsemalt Sänna ja selle piirkonna külge. Ja see pole mitte paha. Kuidagi rahustav, julgustav on, kui mõnel luuletusel on kindel koht, aeg, koordinaadid. Loed aastate pärast ja mõtled, et kuidas seal nüüd on. Nii on mul näiteks Lembit Kurvitsa „Väike-Kamari õhtutega“. Väga ilus lugeda ka aastakümneid hiljem. Ja lugedes mõtlen, et mis seal Kamaris ka uut on … Kunagi võtsin ette ligi sajakilomeetrise jalgrattamatka just mõttega ka Väike-Kamarisse sisse põigata, et näha Kamarit … näha neid luulemaid …

Rahunemisele, lakoonilisemaks ja maisemaks muutumisele viitab „kunagi“ kujunduski. Nagu lihtne päevaraamat: valged tühjad lehed üksikute luuletuste ja mõtetega loodusest või möödanikust. Varasematest luuleraamatutest on jäänud vaid see, et leheküljenumbreid pole. Seetõttu ei hakka ka mina siin leheküljenumbreid ära tooma, ju siis pole tähtis. Kes tahab, võib ise lugeda. Ja loendada.

Päris ühe paiga luule see siiski pole. Sommeri „kunagi“ pendeldab Tartu Toomemäe ja Võrumaa vahet. Aga skoor on kõvasti Võrumaa kasuks. Korraks kiigatakse sisse ka Hiiumaale Mustanale ja Muhusse Liivale, Värskasse ja Petserisse, aga selle raamatu keskpunkt ja telg on kindlalt Võrumaal, Lauri Sommeri salajases omailmas, kuhu ta meil selle raamatu kaudu ometi taas sisse kiigata lubab. Isegi geograafilisi juhatusi jagatakse, kui vaid oskaks nende järgi orienteeruda: Tsooru siht, Ala-Sänna, Ritasilla, Sadramõtsa, Apnassaare. Tekib tunne küll, et läheks vaatama, otsiks üles need paigad. Toomemäel olen palju käinud, Võrumaal vähe, Sännas üldse mitte. Peaks minema! Vaatama üle need Adsoni ja Sommeri hingemaad.

Luulekogu „kunagi“ ongi omamoodi päevik, rännak läbi aasta, aga see pole tingimata üks aasta, see on aasta kui niisugune, võib-olla kuus-seitse aastat ühes. Kes teab! Algab suve ja „angervaksadega Keriguniidul“, rändab läbi sügise, kus võiga söödetakse tihaseid ja kasse, ja masendavalt halli talve, kuni jõuab lõpuks välja uude algusesse: kevad Sännas! Kevad! Ööbikud! Oo jaa! Kui juba kuuleks jälle ööbikuid! Ja oi, mitte vaid ööbikud, vaid ka „maa paotub lilledes“, kullerkuppudes, nurmenukkudes ja sirelilõhnas. On lausa tunda läbi raamatu seda kevadet, kuulda neid kõresid maja all orus ja sookurgesid kluugutamas ainult ühte sõna: „ker-gem!“. Oo jaa, kevadel on kergem … Ja muidugi eriti ilus luuletus on see päris eel-eelviimaseid luuletusi, kus põletatakse kulu ja väike paariaastane tüdruk sõidab „kulurohu koorma otsas / käruga juba kolmandat ringi“. See on kevad!

Talv seal nende kahe kevade vahel – ei ole see just kerge aeg. Vähemalt, paistab, pole kerge olnud neil „kunagi“ aastatel. Aga talv, eks see olegi aeg, kui pole kiivitajaid ega ööbikulaulu, pole see aeg, kui „igale / antakse aken / käsipõsakil istuda / kerges tuules“ ja kuulata seda ööbikulaulu, mis „yletab kaasaegsuselt / eksperimentaalse elektroonika“. Talv ongi selline väheke sürr aeg, kevade ja elu vastand, elu seismajäämine, ootamine, sissepoole suunatud … mälestustega. Talvel on kuu ja raagus puud (ka Sommeri luuleraamatus), ja lumerajad ja suusateed, mis viivad läbi metsade. Talv on veebruaritormid ja metssea põrsa korjus teekäänakul. Ja ainult „Vanaema rohelisse mantlisse / kuhjunud kassipoegade silitamine / toob kevadet siiski lähemale“.

Kui vaadata seda luulekogu päevikulaadsena, siis kesktalve luuletsükkel on selle päeviku hämar süda. Oma suuruses ja ulatuses ka päris painav. Talv ei ole ainult talv, mis parajasti on, see on kõik elu talved, see on ka mälestused, pildid olnud aegadest, nagu näiteks 1990ndatest, kui trennis sai poistega pinksi mängitud, või koguni mälestused kellegi mälestustest, nagu see, kus vana naine meenutab, kuidas temal lapsepõlves ei olnud päris nukke, olid ainult kaltsunukud. Talv … see ongi sombusem, hämaram, arusaamatum. Talve vahel on luuletusi, millest lugeja võib-olla ei peagi aru saama. Mis hämaraks jäävadki, nagu need talvised päevad ise. Teab ainult autor ise, mida üks või teine koht või asi tähendab. Kui teab. Talv peatab hoo. Ka raamatus. Jääd mõttesse, ohkad … Aga kevad! Kui kevad tuli lehekülgedel, siis rõõmustusin isegi, läksin kaasa, nagu olekski jälle kevad!

Elu maal, elu Võrumaal – sellisena võtaksin ma selle luulekogu enda jaoks kokku. Elu maal on väga ilus! Maal on küll vaesem ja ei saa käia kinos või teatris, sõita trammiga, aga maal on selle eest ikka tõesti hea. Maa lõhnab nagu Sommeri uus luuleraamatki, mis täis kunagi üles raiutud maju ja aitu, ja kiisusid, kes tulevad pliidi ette, ja kui nende kasukat nuusutada, siis see lõhnab neil vanade õlgede järele. On jah nii! Ma ei tea ega kujuta ette, mille järgi linnakasside kasukas lõhnab, aga maal on kindlasti kassidel parem lõhn. Ja need vanad 1990ndate lõpust jäänud õledki laudalakkades on midagi, mida on ainult maal. Linnast midagi nii ilusat, nii hästi lõhnavat ei leia.

Naerma ajas lõpuluuletus ja imestan siinkohas isegi koos Lauri Sommeriga; et „Ainult imelik et siin / keegi ei jaluta, / kui soo hingab ja loojangu värvid on pikad, / kui hajuvad kurud, veed ja puud / ja just praegu syttisid laternad“. Päris naljakas võiks olla, kui maarahvas tõesti hakkakski maal jalutamas käima nagu linnarahvas. Lisaks päevatöödele, lisaks tooreste kevadiste puude riitaladumisele minna veel õhtul jalutama, minna veel auravale soole. Päris lahe oleks tegelikult! Teretada seal soo peal härrasid ja prouasid. Nagu linnas! Süttivate laternate all.

Ühesõnaga: väga ilus, rahulik luuleraamat. Maksis nii kaua oodata ja kannatada küll, nii autoril kui lugejatel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming