Elu võimalikkusest ahermaal

Arno Oja

Andrei Ivanov. Peotäis põrmu. Vene keelest tõlkinud Ilona Martson, toimetanud Tiia Valdre. Kujundanud Anne Pikkov. Varrak, 2011. 287 lk. Mul on meeldiv tõdeda, et eestivene kirjandus siseneb jõudsal sammul eesti kirjandusruumi ja teadvustab välisilmagi oma olemasolust. Sõltumata sellest, kas india eeposest „Ramajana” oma nime saanud Hanuman, kelle Andrei Ivanov kolm aastat tagasi Venemaale Lollandi otsima lähetas, leidis seal sihtkoha või mitte, tegi ta teelesaatjast Eesti kirjaniku. „Kuidas nii?” – kuulen ma küsimust. Romaan „Hanumani teekond Lollandi” on ju kirjutatud vene keeles, jõudis Vene Bookeri kandidaatide hulka ning anti seejärel (2009) Venemaal suures tiraažis välja. Eesti keeles seda veel ei ole! Ent see-eest on jutustused „Tuhk” ja „Minu Taani onuke”, mis ka vaadeldava romaani foonil kaasa kumisevad. Ja seesinane „Peotäis põrmu” (mille originaalpealkirja on tõlkija targu enda teada jätnud) sai raamatuks just eesti keeles, venekeelsena pole seda siiamaani ilmunud. Kirjandusloost meenub siinkohal saksa nimega ja vene keeles kirjutanud Hans Leberecht, kelle teosed tõlgiti kohe eesti keelde ja keda me teame kui eesti kirjanikku, mees, kes Eesti küla sundkolhoosistamist truualamliku sotsrealismi vaimus ülistava jutustuse „Valgus Koordis” (1949) eest pälvis Stalini preemia. Samas ei maksa unustada, et Leberecht polnud kirjanduslikult päris andetu ja tema romaan „Vassarite paleed” (1960) väärib oma aja kontekstis tänagi tähelepanu.

Andrei Ivanovil on muidugi teised auhinnad (ja neid on) ning sotsrealismi asendab ta teostes kirjastajate soositud post-postmodernistlik eurorealism, millele antud juhul maksab lõivu vene pärisnimede muutmatu kirjapilt Ilona Martsoni muidu heas eestinduses. Kui perekonnanimedes (Perepelkin pro Perepjolkin) oleme me inglise keele mõjul sellega juba harjunud, siis nimekuju Lena siiamaani eesti keeles tarvitatud Leena asemel tekitab küll kummastust. Mul jääb üle ainult loota, et keelt „euronõuetele vastavaks” kohendades ei kavatse keegi samanimelist suurt Siberi jõge tagurpidi voolama sundida!

Teekond ahermaale

Vaadeldava romaani juhatab sisse T. S. Elioti modernismi tähtteoseks peetavast poeemist „The Waste Land” (1922) pärinev moto. Poeemi pealkiri on eri aegadel eesti keelde jõudnud mitmeti. See, mis arbujate „ristiisale” Ants Orasele oli enne Teist maailmasõda veel „tühermaa”, muutus Paul-Eerik Rummole (1999) „ahermaaks”. Kui tühermaa tähistab lihtsalt tühja jäätmaad, siis ahermaa lisab sinna veel üldise kehvuse ja lõppematu viljatuse mündi ning väljendatav erinevus ei ole pelgalt lingvistiline.

Kõik omaaegses N Liidus sündinud põlvkonnad, need „impeeriumi vaeslapsed” (Vahur Afanasjev), kellest kirjutab Andrei Ivanov, võtsid ajapikku omandatud vaimse tühermaaharjumuse Euroopa Liidu rohumaadele kaasa kui isikuvabaduse tasuta kaasande. Selle toimel ei saanudki ihaldatud rohumaast neile pikkamisi mitte karjamaad, vaid ahermaa. Eesti kirjanduse vaatevinklist markeerib seda muundumist tagasilanguste ja edasihüpetega liikumine sotsrealismilt üle realismi modernismi eri laadidele ning sealt postmodernismi kaudu euroameerikalikku post-posti.

Tühermaaharjumuse kujunemist kirjeldab Raimond Kaugver oma viimases, autobiograafilises romaanis „Peotäis tolmu” (1992), mille pealkiri kujutab endast T. S. Elioti poeemifraasi a handful of dust tahtmatut (?) kajastust. 1934. aastal sai sellest fraasist inglise kirjaniku Evelyn Waugh’ ühe romaani pealkiri, mille Udo Uibo 2005. aasta ahermaa-paines tõlkis kui „peotäis põrmu”. Nüüd talitab Ilona Martson Andrei Ivanovi romaaniga samamoodi ja õigesti teeb! Elutunde kajastustest nentigem, et kui Mati Unt kirjutas nõuka-aegse „sula” laineharjal „Elu võimalikkusest kosmoses” (1967), siis Ivanov uurib elu võimalikkust ahermaal, euroliidu mõõna-ajal ja siinse venelase silme läbi.

Mõlema „Peotäis põrmu” raamatu tegelastel tuleb tegemist surma loogikaga ja mõlemas tähistab reaalne põrmupeotäis surnud last. Kuid Evelyn Waugh’ romaanis tunneb kõrgklassist pärit Brenda Last, kes pärast seitset aastat abielu põgenes maalossi umbsusest aferistist armukesega Londonisse, kergendust, et suri laps, mitte armuke. Tema seaduslikku meest lohutab Dickensi „Väikese Dorriti” lugemine, mida talt nõuab mr Todd, seega Surm.

Oma elust seitse aastat Skandinaavias (autor ei täpsusta, kus) veetnud ja nüüd Tallinnasse naasev vene mees Andrei Ivanovi romaanis ei luba endale mingit lohutust, ka dickenslikku „süüdi pole keegi” mitte. Alguse saab kõik aga tõdemusest, et ta ei tunne enam Tallinna ära. Pigem meenutab siinne maastik talle mingit filmi. Ja Tarkovski „Stalkeri” maastikud ju pärinevadki siitsamast! Romaani minategelast tänase päeva filmikonteksti seades ent võime nentida, et mees, kes lendas kunagi kormoranina üle piiri, naasis umbkotti ahermaal. Teisest otsast oli sinna tsipa varem sisenenud teine kirjanik – Andrei Hvostov oma „Sillamäe passiooniga”.

Kui palju Andreide teostes on autobiograafilist, pole siinkohal oluline. Romaani ilmumise järel Andres Laasikule antud intervjuus (Eesti Päevaleht 7. I 2012) teeb Andrei Ivanov iseenda kohta eristuse: „Ma olen iseendale kunstipersoonina ebahuvitav, igav inimene, halbade harjumustega melanhoolik. [—] Kogu romaanis juhtunu sündis kujutluses”. Kuid ka kujutlus võib olla enesekohane, sellel püsibki (ilu)kirjandus.

Liliputimaa ja Blefuscu vahel

Kui Jonathan Swifti satiiriline seikleja Gulliver XVIII sajandi maailmas ringi rändas, sattusid ta teele ka pisike Liliputimaa ja suur Blefuscu – kaks vastastikku õelutsevat saareriiki. Veel kolm aastasada hiljem peab Ivanovi romaani minategelane Tallinnas Tõnismäel täheldama: „Sellel maal on ka telliskivist tehtud kultuse või poliitilise vandenõu objekt. Liliputimaa ja Blefuscu tüliõun!” (lk 150). 2007. aasta mälestusvääritu pronksiöö (milleni me veel jõuame) oli siis veel olemata, kuid aeg nõudis eurokogemusega meheltki enese identifitseerimist.

Eestimaa venelase ja tema probleemid tõi esimesena eesti nüüdiskirjandusse Mari Saat romaaniga „Lasnamäe lunastaja” (2008), mis pronksiööst mõjustamatuna pälvis nii lugejate poolehoiu kui ka kultuurkapitali proosapreemia. Tundub, et Eestit oma kodumaaks pidav venelane ongi mitte mingi müstiline euro- või muidu koletis, vaid lihtsalt koduvenelane (vastandina Venemaal elavale välisvenelasele), nagu teda Saadi romaani arvustades (Looming 2009, nr 2) on määratlenud Andrei Hvostov. Ja küsimusele, kuidas koduvenelane ennast siin tunneb, leiame vastuse eestivene pseudonüümkirjaniku P. I. Filimonovi romaanist „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon” (2007, eesti k 2010): „ Ma tunnen ennast oma kodus mitte päris nii kui külas”.

Eks ta ole – need, kes vastupidi tunnevad, on igal pool kas külas või vargil. Seda rahvusele ja kõikvõimalikele integratsiooniprojektidele vaatamata. Milleni viib hoolimatus emakeele ja omakeelse kultuuri vastu, näitlikustab Andrei Ivanovi romaanis poetessist vene keele õpetaja Taissia (lk 85). Kuid eesti koolides on samad probleemid. Kultuuritus sünnitab kultuuritust ning vilavate silmadega itimehe propageeritud blogi, user name või livejournal (lk 87) üksi ei tee kellestki tarka. Pigem tekib nii veel üks „mitteeukleidilise geomeetria tsoon”, mis üksnes laiendab ahermaad.

Põrmustumine ahermaal

Oma täditütre eksmehe Volodja kaudu saab romaani Euroopa (Skandinaavia) kogemusega minategelane müügimehena tööle suurde Rootsi firmasse TeleNet, kus tema otsene ülemus on Leonid. Kui kontorirott Kadri ja ehteuroopalik muidumees Tõnu välja arvata, siis eestlasi seal firmas ei paista olevat ning mujal satub ette vaid amerikaniseerunud pürotehnik Ain, kellele Hollywood on tipptase ja Werner Herzog padakonn (lk 142). Ent juba esmakohtumisel ruttab noorpõlvekaaslane Perepelkin (vene k perepel = põldvutt, meil harva esinev haudelind, viljapõldude asukas), kellest nüüd olla politseinik saanud, eestlast iseloomustama: „Ta meenutab väga skandinaavlast, tänapäeva eestlane on nagu kameeleon, kes edukalt põhjamaalaseks muutub …” (lk 21). Oma rahvuskaaslaste ja nende olengute suhtes on Andrei Ivanov veel iroonilisem.

„Lihtsam on olla moslem kui Eestimaa venelane”, resümeerib „Peotäis põrmu” minategelane lootusetult. Ta ise ei käikski noil olenguil, kuid üksindus muserdas ja kena oli ümbritsevaist lollidest karikatuure joonistada. Pealegi tutvus ta seal oma Le(e)naga.

Rootslastele alluv, Eestis tegutsev ja siinsete koduvenelaste kaudu taanlastega äri ajav TeleNet on tõeline Maimiku-Saani vaimus umbkott, aga ilma nii värvikate tegelasteta. Ent Rootsi ärimehi kujutab autor nimme niisuguste väärtusetute eurobürokraatidena, keda ta ise ülalviidatud intervjuus on sarjanud.

Kurikuulsal pronksiööl tuli väärtused minetanud Euroopa pahupool meile ise koju kätte. Ausamba teisaldamise põhjuste üle juureldes jätab romaani minategelane poliitika kui liiga mudase nähtuse kõrvale ning jõuab järeldusele, et sammas viidi jalust kui põlatud nõuka-aja sümbol, mis segas Lääne külluse poole vaatamist. Tema tuttavad ja töökaaslased esindavad küll teisi arvamusi, ent öist vandalismi ei õigusta keegi ning kaitseväe kalmistut pronkssõduri uue asupaigana ei maini ka keegi. Omaette tõetera peitub Volodja teoorias: võim on võim, meetodid on samad. Inimeste psühholoogiaga arvestamata sattus Eesti valitsus viitsütikuga miini otsa.

Omalt poolt pakun veel ühe teooria: kujur Enn Roosi iseenesest kunstiväärtuslik pronkskuju valmis 1947. aastal ja sai 2007 täpselt 60 aastat vanaks! Nõuka-aja kommete kohaselt tuli ta nüüd oma aluselt pensionile saata. Et töövõimeline ja tõsine vanake vastu ei hakkaks, pidi ta öö varjus minema toimetama … Ja seal astuski Ansipi valitsus kui üks mees miini otsa!

Kunst kuulub rahvale, lahingumaa riigile.

Kuid Le(e)na veedab pronksiöö haiglapalatis, pigem küll surma- kui sünnitusvaludes. Ahermaahaiguses. Tema maimukesest jääb vaid peotäis põrmu urnis, mis kaevatakse kalmistul kolm aastat tagasi surnud vanaisa kõrvale maamulda. Romaani lõpp sisendab arusaama, et põrm on üldmõiste, mis tähistab minevikku, kuhu tagasi ei minda. Ja usku, et ka ahermaast saab kord viljakas pinnas.

Mis aga elu ja kirjanduse vahekorda puutub, siis nentigem, et elu on praeguses eestivene proosas (peale Andrei Ivanovi ja P. I. Filimonovi veel Jelena Skulskaja) enam kui küllaga. Metamodernismist soositud lihtsust ja siirust samuti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming