Elu või asi? Postautobiograafiline trauma

Kadri Kallast, semiootika magistrant, Bologna ülikool.

Elu või asi – mis see on, millest võime lugeda elulooraamatutest teiste kohta või hoopis  jutustada iseendast? Kirjutanud Tartu ülikooli semiootika osakonnas bakalaureusetöö tänapäeva elulooraamatute narratiivsest omapärast ning jätkanud magistrantuuris elulootekstide konstrueerimise uurimisega, on mulle üheks huvipakkuvaks aspektiks kujunenud inimeste suhestumine oma elulooga. Pealkirjas püstitatud küsimust pruugitakse tavaliselt kõnekäänuna, aga siinkohal on see mõeldud otsesõnu, viitena elu ja eluloo vahelisele suhtele. 

Eluloo loomisel ehk elu loostamisel lülitatakse valitud mõtted ja kogemused narratiivi, mis kirjeldavad meid endid ja meie elu, ning selle looga hakatakse inimest samastama. Veel enam – ka me ise samastame end tihtipeale oma elu lugudega. Probleemseks teeb olukorra see, et elu loostamist suunavad mitmed välised faktorid, põhjustades elu ja loo kaugenemist. Tekkivast lõhest elu ja asja (elulugu kui esemestatud elu) vahel tulenebki postautobiograafiline  trauma.       

Eluloo kirjanduslik vorm toob esile mitmeid probleeme, mis on samavõrd olemas, kuid vähem märgatud mittekirjanduslikul elu loostamisel, mida inimesed harrastavad oma elu mõtestamisel ja minapildi korrastamisel. Meie mõtlemise narratiivsed harjumused mõjutavad suuresti seda, millised lood elust tekivad – rääkimata sellest, et need harjumused  põhjustavadki lugude loomist üleüldse. Kui elu on pidev muljete polüfoonia ja järelduste kogum (lihtsustatud vihje mõtlemisaparaadile, kus muljed sorteeritakse), siis elulugu on (üle) korrastatud sündmuste ahel, kus Mina on peategelane – kangelane – ja kõik teised inimesed on tema kaudu avatud tegelased; kus iga ruum on märgiline ning ajal on algus ja lõpp. Välistamata võimalust, et mõned meie seast on võimelised konstrueerima mitmetasandilist,  polüfoonset elulugu, jääb siiski enamik lugusid lineaarseks ja üheplaaniliseks, mis kindlasti aga pole omane elule. Mõistuse vahedus, fantaasia lennukus ja tundeelu rikkus, mis võivad avalduda igas hetkes, ei avaldu vääriliselt meie elu ümberjutustuses. Nende lugude kinnistumisel võivad alluda lihtsustamisele ka meie mina- ja maailmapilt. Eriti ajastul, mil on märgatav tendents pöörata tähelepanu elu loostamisele ja ennekõike just tulemile, mitte aga protsessile,  võib olla tagajärjeks retseptsiooni ja tõlgenduste ümberkujunemine, nii et tähelepanu osutataksegi eelkõige sellele, mida annab eluloosse lülitada. Järjest enam tagaplaanile jääb aga kõik see, mida sündmuseks ei peeta: mõtted ja tundmused, mis on meile ainuomased ja millest moodustub suur osa sellest, kes me oleme ja kuidas maailma tajume.   

Elulookirjanduse ja mälestuskirjanduse erinevus avaldub hästi just nende plaanide esindatuses: mälestuskirjanduses esineb rohkem emotsioone, reaktsiooni välisele, aistingute mälu. Mida tihedamalt täis pikitud on elulugu eredaid, sügavalt läbi elatud ja mitme meelega mäletatud seikasid, seda rikkam, unikaalsem ja elu täis see on. Mälestust endale taasesitades pingutame, et meenutada kogetut võimalikult detailselt ja elavalt. Üksikud mälestused annavad  elust küll fragmentaarsema kuvandi, kuid see on inimesele ainuomane ja lähedane ning seetõttu võib üks ere mälestus inimese elu ja olemust peegeldada hoopis tõetruumalt kui terve „eeskujulik elulugu”. Elulugu kaotab oma vahetuse, kuna seda konstrueeritakse korduvalt tagantjärele ja rõhuasetused organiseeritakse ümber vastavalt oleviku seisunditele. Kuna see on mõjutatud kultuuris levinud stsenaariumidest ja stereotüüpidest, siis tuleneb 

sellest ka väljend „eeskujulik elulugu”’. Mälestuste „probleem” on selles, et nende informatiivsuse aste ei vasta enamasti auditooriumi ootustele, olgu selleks siis elulooraamatu lugejaskond või inimesed, kellele iseendast jutustame. Kui keegi pärib meilt, milline oli meie lapsepõlv, ja anname vastuseks kirjeldusi vihmase õhtu vaikusest ja kassi kohevast karvast vastu paljaid sääri, tunneb mõni pärija rõõmu elavalt esitatud mälestuste üle, enamik  aga ei jää vastusega rahule. Kvalitatiivsed kirjeldused on tänapäeval nišijutustuse positsioonis, kellegi vastu huvi tundes ootame pigem CV tüüpi vastust. CV-formaat on üpriski tabav näide, millisena me oma elulugu ette kujutame, ning tõsiasi, et see on lühend väljendist, mis tähistab ladina keeles mõistet „elulugu”, aitab sellel kinnistuda.       

  Nagu öeldud, mõjutavad eluloo konstrueerimist mitmed välised faktorid, üks olulisemaid siinjuures on lugeja või kuulaja ootus, mis on seotud ka eelnimetatud stsenaariumide ja stereotüüpide temaatikaga. Juri Lotman on kirjeldanud stereotüüpide mõju elu loostamisel: kuna inimene tajub temale projitseeritud käitumise stereotüüpi, siis ei mõjuta stereotüüp mitte ainult tema eluloo retseptsiooni  kaasaegsete silmis, vaid ka tema tegelikku käitumist, toimides nõnda juba reaalse eluloo faktorina. „Ta otsekui abstraheerub enesest ja hakkab käitumist suhestama (eitavalt või jaatavalt) oma müüdistatud minaga, stereotüüpi järgides või nimme eirates asub ta teadlikult oma elulugu kujundama” (J. Lotman, „Kirjaniku biograafia kui loomeakt”). Stereotüüpidest lähtuvalt on välja kujunenud teatud stsenaariumid, mida nendega seostatakse ja mille  kaudu kujunevad ootused ja sellega koos ka antud eluloo retseptsioon. Sellest on kirjutanud Umberto Eco, öeldes, et stsenaariumid muutuvad kommunikatiivseks, kui neid tajuvad ka need isikud, kelle eluloole need projitseeritakse, ning nad kujundavad sellest lähtuvalt oma autobiograafia süžeed; mõnel juhul on mõjutatud ka nende käitumine, kui allutakse ühiskonna ootuste survele stereotüübikohaste stsenaariumide täitmiseks (U.  Eco, „Lector in fabula”). 

Kuid vahest kõige fundamentaalsem faktor elu loostamisel on keel. „Keel on eluga nii tihedalt seotud, et inimene ei erista enam asja ja nime, tegelikkuse peegeldust keeles” (J. Lotman, „Keel kui kirjanduse materjal”). Tulemuseks on see, et mida enam me maailma kontseptualiseerime, seda enam me kaugeneme välisest, füüsilisest maailmast ja elame oma mõtete ja tajudega semiootiliselt  konstrueeritud maailmas. Elust elulugu luues oleme paratamatult ja möödapääsmatult keelele allutatud, see dikteerib, mis on tähtis ja tähenduslik, mis tõuseb esile ja mis jääb üldse välja. Samuti mõjutab see varem mainitud polüfoonsuse-lineaarsuse vastandust: „Keelelises maailmas ei saa olla samaaegsust, sõnastamine on järjestamine, keele kasutamine on sõnade ladumine üksteise järele” (E. Annus, „Kuidas kirjutada aega”). 

Keeleülene mõtlemine ja loostamine on meile ilmselt kättesaamatu ning meie narratiivsed harjumused elu loostamisel on vahest tõesti liigiomased ja neist polegi tarvis püüda mööda minna. Kõnealune postautobiograafiline trauma tuleneb aga eelnimetatud välistest mõjutustest, mis suunavad meid looma oma lugusid teiste ootuste järgi, nii et sobituksime kollektiivsesse maailmapilti. Mida suurem mastaap, mida rohkem inimesi ja lugusid, kelle  mille sekka end ja teisi paigutada, seda rohkem üldistusi ja lihtsustusi tehakse inimese ja tema loo määratlemisel. Kui sotsiaalkultuuriliste tegurite tõttu jääb üha vähem kohta kvalitatiivsele mina-jutustusele inimeste vahel, hääbub ka iseendale selliste lugude loomine.       

  Traumeerivaks osutub olukord, kus meie elulugu ehk esemestatud elu on meie päris elust ja tundmustest sedavõrd kaugenenud, et põhjustab ebaselguse meie identiteedis ja elutunnetuses. Oma elust jutustamisest on kõneldud pigem kui terapeutilisest tegevusest. See on ka mõistetav, kuna jutustamise käigus lapitakse mälestuste fragmendid kokku ja silutakse loogiliseks, ladusaks looks, mis seletab ära, miks oleme praegu just seesugused, nagu oleme, ja  elame just seesugust elu. Kuid eespool kirjeldatud põhjustel leian, et tegemist on samaaegselt ka traumeeriva tegevusega, mis mõjutab kogu meie eksistentsi.     

  Mõelgem siis veel olukorrale, kui meie loo paneb kirja keegi teine. Viimaste aastate eluloolised  menuraamatud on suuremalt jaolt kirjutatud elavate inimeste kohta, kuid kellegi teise poolt. See erineb nii klassikalisest biograafiast kui autobiograafiast, kui esimese puhul loob biograaf teksti talle kättesaadavaid märke tõlgendades ning teise puhul on autoril võimalus selekteerida tohutu suurt mälestuste ja lugude pagasit, et luua Oma Lugu. Nüüdisaegne (auto)biograafia – nimetagem seda vahevormi nii – sünnib biograafi ja biografeeritava  dialoogis vahel ning see, kas tulemus on rohkem esimese või teise osapoole nägu, sõltub juba igast juhtumist omaette. Raamatu valmimisel füüsilisel kujul saab vahest iga biografeeritav – või ka autobiograafia autor – aru, et elulooraamat pole tema elu, tema Mina, vaid lihtsalt üks asi tema kohta. Erinevalt meist, kelle elulugu pole raamatusse trükitud, võib olla elulooraamat selle kangelase jaoks vabastava toimega, näidates, et selle  loo ja tema enda vahele ei saa panna võrdusmärki – esimene on vaid killuke teisest. Meie elame aga edasi usus, et oleme sellised, nagu me iseendale jutustame, ja need lood ongi meie elu. Raamatukangelase jaoks võib aga tema elulooraamatu ilmumine olla ühe enesekuvandamise tsükli lõpp: kui tema elu on esemestatud ja ta ise tegelaseks moondatud, võib võõristusmoment paisata segi tema minapildi ja elutunnetuse, põhjustades selle, mida olen siin nimetanud postautobiograafiliseks traumaks.     

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming