Elu sattumuslik tähenduslikkus

Mathura

Lauri Kitsniku luuletustes ei ole elu tähenduslikkusel pistmist inimese pürgimuste või tahtega.        XXI sajandi esimese kümnendi eesti kirjanduse ja eriti luule puhul on tihti olnud juttu sotsiaalkriitilise käsitluse esiletõusmisest. Minus on selline arusaamine asjade seisust tekitanud aga üksjagu nõutust. Selle põhjuseks pole seejuures olnud mitte arvamine, nagu puuduksid kümnendi kirjanduspildis tähelepanuväärsed sotsiaalkriitilised teosed, vaid pigem kahtlus,  kas sotsiaalse temaatika niinimetatud esiletõus ei seisne vahest mitte lihtsalt selle viljelejate valjemas hääles, mitte aga kõrgemas kirjanduslikus kvaliteedis. Võiks ju möödunud kümnendi iga aasta kohta nimetada kolme kuni viit heatasemelist raamatut, millel puudub (otsene) sotsiaalkriitiline ambitsioon. Viimastest aastatest meenuvad siinkohal näiteks Aare Pilve „Näoline”, Mihkel Kaevatsi „Eile hommikul ja täna”, Triin Soometsa „Varjatud ained”,  Jaan Kaplinski „Teiselpool järve” jms. Minus on ajapikku koha leidnud tunne, et hiljem kirjandusloole tagasi vaadates võivad seal mõned n-ö vaiksed kohalolijad omandada hoopiski suurema tähenduse kui „barrikaadidele” tõusjad. Üks sellistest vaiksetest kohalolijatest on Lauri Kitsnik, kelle panust meie kirjanduslukku võimendab tema originaalloomingu kõrval kindlasti ka tõlketöö. Sest kui palju leiab Eestis tõlkijaid, kes suudaksid arvestataval tasemel  vahendada meile selliste autorite nagu Li Bo, Bei Dao, Tanikawa Shuntaro jt loomingut?  

Sõna või asi       

„„Marmelaad”” on alles teine Lauri Kitsniku isikkogu – see fakt võib tunduda pisut kummastav, teades Kitsniku kirjandusliku „kohalolu” kestust. On ju küllalt autoreid, kellel sama pika loometegevuse jooksul on valminud juba neli või viis raamatut. Tõsi, „„Marmelaadi”” tiitelleht väidab, et kõnealune tekstivalik on päris tükk aega maitset kogunud, „settinud” vähemalt neli aastat. Kõige selle juures on „„Marmelaad””  samas küllalt miniatuurne – mitte (eriti) küll luuletuste vormi osas, aga kuna ca kolmandik luuletustest on kogus olemas ka jaapani keeles – mis teeb „„Marmelaadist”” vaat et kakskeelse kogu –, siis on n-ö massi ses raamatus parasjagu vähe. Raamatu poolitab tinglikult kaheks pikem esseelaadne kirjutis „üks liblikas lendas üle tatari väina”. Sellele eelnev pool on meditatiivsem, vaiksem, jaapanlikum, järgnev mõnevõrra  kodukootum (kuigi üldsegi mitte halvas mõttes), romantilisem (või vähemasti esimese poole suurema vaatlevuse kõrval tundelisem) ja oma usus pisut naiivsem. See kõik aga pole takistanud Kitsnikku raamatut ühtseks esteetiliseks tervikuks vormimast, nii et neid kohti, mil lugejas võib tekkida tunne sõnade või luuletuste üleliigsusest, peaaegu pole. „Esteetiline” on Kitsniku raamatu puhul aga oluline märksõna: see paistab silma juba raamatu  kaanelt (kujunduse autor Andres Rõhu), kuna on kasutatud hoolikalt valitud reljeefpaberit ja ainult „marmelaadilaiku” (või -lõiku) katvat läiklaminaati. Üleüldse tundub, et lugejale millegi ütlemisest on Kitsnikule olulisem just esteetilise kogemuse vahendamine. Samas ei ole see esteetika aga sihitu, esteetika pelgalt esteetika pärast, vaid midagi, mis laetud isikliku kogemuse ja meeleseisundiga. Sümboolne on sellega seoses ka raamatu  nimiluuletus, mis selgitab jutumärke raamatu pealkirjas: „Aga kumb siis ikkagi on mu päästja: kas sõna või aine? „Marmelaad” või marmelaad? Kas ma saan üldse ainet rääkida? Mis aine räägib mind?” (lk 12). Siin avaldub justkui püüd teha raamatust midagi enamat kui kaante vahele köidetud sõnad ja laused, muuta raamat aineliseks kogemuseks, millekski, mida inimene saab maitsta (tarvitada)  väga selgel ja meelelisel viisil. Kui otsida Kitsnikule paralleele eesti luules, meenub esimesena Kalju Kruusa. Tõsi, Kruusa on oma luules palju suurem keele- ja meelemängur kui Kitsnik (see avaldub juba ta raamatute pealkirjades: „Meele-olu”, „Pilvedgi mindgi liigutavadgi”), kes läheb välja kirjutamise (ja lugemise) kogemise peale. Aga mu meelest iseloomustab mõlemaid teatud esteetika, püüd ületada „sõna versus aine” kahesust.         

Jaapani kaks aega       

On ilmne, et „„Marmelaadi”” lugemine eeldab teistsugust maitsemeelt (ehk maitsetundlikkust) kui enam-vähem ükskõik milline aja- või sõnumikeskne luule. Lugeja, kes on harjunud luulest otsima mäslevaid emotsioone, selget filosoofilist elutarkust või siis poliitilisi loosungeid, paneb küllap „„Marmelaadi”” kinni hiljemalt leheküljel 19, kui loeb terve lehekülje sellest, kuidas autor hakkab kohe luuletust kirjutama, mida ometi ei järgnegi. Ometigi pole Kitsnikul siin mõtteski lugejat narrida – autorit ei huvita trikitamine, tema tähelepanu keskmes on luuletuse sünnile lähenemise lihtne ja konkreetne kogemus. Siin ei anta erilisi  juhtnööre selleks, kuidas (või kas) seda luulet mõista, igaüks peab ise üles leidma võtme, mille abil Kitsniku luule endast läbi lasta ja seda nautida.       

Kas selline lähenemine kirjutamisele on ehk jaapanlik? Autori puhul, kes on jaapani keele ja kultuuriga nii palju kokku puutunud, võib jaapanlikkuse otsimine ja leidmine tema luules muutuda mõistagi kergesti meelevaldseks. Siiski söandan väita, et „„Marmelaad”” on omajagu jaapanlik ennekõike esteetikas. Jaapan on ainulaadne ja paradoksaalne maa (ja  kultuur): ühelt poolt ultramodernsus, teiselt poolt tugev traditsioonikummardamine. Maailmas on küllalt paiku, kus need kaks nähtust üksteist välistavad, Jaapani puhul näib aga kõik olevat vastupidi. Traditsioonipühadus mõjub jaapanlaste puhul kui rahulik allhoovus tormlevas modernsuse ookeanis, jäädes pealtnäha vaat et märkamatuks, kuid olles põhjalikumal vaatlusel aga paljutki määratlev. Ka Kitsniku luules on traditsiooniteadlikkus vähe esil: pole  siin kirjeldusi templiväravatel või kirsipuude all seismisest, pole mõtisklusi igaviku hoomamisest igapäevatoimingutes. „„Marmelaadi”” luuletused leiavad aset tavalises Tokyo korterelamus, rongijaama juures, maiustusepoes. Vaid raamatu viimasel leheküljel mainib Kitsnik paatoslikult: „Nüüd õitsvad Kyōtos valged ristikheinad.” Siingi kasutab Kitsnik niivõrd proosalist kujundit nagu ristik, aga on tähelepanuväärne, et nad õitsevad just Kyōtos.  Kyōto on Jaapani üks suurematest linnadest, seega suur ja modernne tsentrum, ent samas mõistagi ka maa kunagine pealinn, ehk kõige ajaloolisem Jaapani linnadest, täis templeid ja aedu, kuhu inimesed puhkepäeval kogunevad, et istuda ja kuulata … Vaikust. Budistliku taustaga jaapani kunst (n-ö elukunsti tähenduses) näibki paljuski olevat just vaikuse kuulamise ja vaikuse austamise kunst. 

Seda kõike võib leida ka Kitsniku uues raamatus.  „„Marmelaadi”” teemavalik näib silmatorkavalt juhuslik, pole väga ilmset põhjust, miks need luuletused peaksid just sellistes ajahetkedes aset leidma ja sellistele üksikasjadele keskendununa. Selline juhuslikkus, usun ma, pole aga paradoksaalselt mitte juhuslik. Kitsnik ei otsi oma luuletustes elu mõtet või tähendust, aga ei näe ka põhjust sellele vastanduda. Sedasi muutub luuletuste lugeja paratamatult teadlikuks elu tähenduse – või pigem tähenduslikkuse – olemasolust, ja võiks öelda „elu tähenduslikkuse sattumuslikust olemasolust”, sest sel tähenduslikkusel ei ole Kitsniku luuletustes pistmist inimese pürgimuste või tahtega. Elul on lihtsalt teatud tähenduslikkus, mille olemasolu võib inimene teadvustada, aga mille täpset tähendust ei pruugi ta kunagi hoomata. Ning see tundub mulle – kuigi ma pole ise kunagi Jaapanis viibinud ja seetõttu mõistan, et mu ettekujutused Jaapanist võivad  olla mõnevõrra idealiseerivad või romantilised – igati jaapanlik.       

Marmelaad või vihm       

Kitsniku raamatu pealkiri võiks olla ka „Vihm”. Vihm (tilgad, piisad, pisarad) on mitmes luuletuses korduv kujund, mida rõhutavad ka „vahefotod”, mis jagavad raamatu tinglikeks alaosadeks. Kõige otsesemalt seletatakse vihma kujundit luuletuses „Seurat”, kus Kitsnik kirjutab: „Kui sõnad kuhjuvad – kumb peale, kumb alla, ei tea – ja teevad üksteise seljas uperpalle, sulab luuletajas möödundtalvine jääkamakas. Kui mitut sellist uperpalli on vaja, et südamest pool oleks vesi, pluss veel üks tilk? Millal saab südametilkadest südametiik? Siis võiks juba libiseda mööda oma peegelpilti klaasil, kuni kõik selle punktid on saanud piiskadeks” (lk 16). Luuletuse pealkirjastamine kuulsa prantsuse puäntillisti nimega vaid rõhutab siin tilga kujundit, annab sellele esteetilise lisamõõtme.       

Võiks ka öelda, et luuletused ise mõjuvad raamatu terviku suhtes väikeste tilkadena, millest moodustub raamatu „vihm”. Tervik  on esteetiliselt klaar ja hingeliselt siiras. Tähelepanuväärseks põikeks n-ö tavaluuletustele on „rengatilgad”, kirjutatud vaheldumisi Kitsniku enda ning Rein Raua ja Mihkel Kaevatsi poolt. Selle renga järjepidevus libiseb lugejal ühel hetkel peost, aga see paneb teda küllap maitsma ja hindama kujundikilde omaette sõnaelamustena. Kaheldavaks jääb minu meelest otsus jätta eelmainitud esseeluuletuses „üks liblikas lendas üle tatari väina” tõlkimata  ingliskeelsed tsitaatlõigud – raske on näha, et need kannaksid inglise keeles mingit tõlkimatut „rohkemat”. Nende tõlkimata jätmine tekitab pigem mulje kõhklusest oma suutlikkuse ees neid tekste vääriliselt eestindada, mis – vaadates raamatus ühel või teisel viisil kaasalöönute nimistut – ei tohiks aga ometi kujutada tõsist probleemi.       

Kokkuvõtteks võib öelda, et „„Marmelaad”” on maitsekas vahekokkuvõte Lauri Kitsniku kui omanäolise autori loomingust aastatel 2002– 2006, ilmutades nii läbitud peatuspunkte kui ka edasisi suunatähiseid. Kindlasti pole „„Marmelaad”” Kitsniku lõpp-punkt, see paik, kus loominguline meisterlikkus ja küpsus on saavutanud oma täiusliku vormi, ent selle üle võib antud juhul vaid rõõmu tunda.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming