Elu ja une piiridelt

Peeter Sauter

Madis Kõiv, Uudisjutte. Loomingu Raamatukogu 2013, nr 1–3. Toimetanud Triinu Tamm, korrektuur Inna Lusti, konsultant Aare Pilv. 179 lk. Ega ma seda Calderoni näitemängu, kus elu ja uni sassi lähevad, ei mäleta. Ei mäleta ehk sellepärast, et pole lugenud (ka loetust ei mäleta paljut), kuigi arvatavasti olen isegi eksamil pidanud tüki sisu teadma ja vastama Ott Ojamaale. Mingi prints seal oli, kes polnud kindel, kust läheb elu ja unenäo piir. Ja ma olen isegi ühes tükis mänginud, kus kasutati sarnast lugu. See oli Pirandello „Heinrich IV”, mida Aleksander Kurtna nimetas meiega kooli ajal kohtudes kangekaelselt „Enrico Neljandaks”, sest nii oli Pirandello-lähedasem, kuigi ta ise oli tüki eesti keelde tõlkind ja see oli ilmund kui „Heinrich IV”. Madis Kõivu proosatekstide sujuvate üleminekute juures realismusest unenäolisusesse ja nägemuslikkusse või vastupidi pole saba ega sarvi, et mis on kus ja kus on mis. (A vist just see ajaski prints Sigismundi Calderonil segadusse). Kindel on vaid see, et Kõivu tekstid on erakordselt veenvad ja kaasatõmbavad – nagu painav unenägu. Ja see on hoopis teistmoodi kraam, kui ladinaameerika maagiline realism, millest ma ei oska sotti saada (ei, Juan Rulfo „Pedro Paramoga” saan küll ja see ongi sealt kandist väga hea). Ilmselt ma kurdan siin, et Marquez ei räägi minuga (eesti keeles), aga mis ma ikka kurdan. Kõiv jällegi räägib ja seda juttu muudkui kuulaks, kuigi ei saa öelda, et midagi aru oleks saanud. Aga unenägude seletamisega on ka nii, et kui ära seletad unenäo või nägemuse, siis kaob tema võlu ja maagia, aga need on palju olulisemad kui kuivad seletused. Nägid surnud ema ja tead, et järelikult tuleb ilmamuutus. Noh, las tuleb. Aga nägemus surnud emast on ju kõvem sõna kui ilmamuutus. Väga hea kirjanduse puhul on minu meelest tihti nii, et kirjanikul on nägemus, aga ta ei tea selle tähendust ja ei tahagi teada. Sest kui ta keskenduks tähendusele ja lahtimõtestamisele, siis ta kaotaks nägemuse jõu ja eheduse. Eks siis teised targemad hiljem arutlevad tähenduste üle ja seletavad. Ja mõnikord saab nii kirjanik ise ka kuulda ja teada, mis ta kirjutatu tähendas.

Elus on raputavaid unenägusid harva ja kirjanduses raputavat unenäolist teksti samuti. Võimalik küll, et tekstide raputavus sõltub suuresti lugeja seisust või raputajaga mingilgi määral samale lainele saamisest.

Ma olen elus mitu korda oodanud mõne asja lugemisega õiget aega (Hamsuniga, Dostojevskiga). Nüüd nende Kõivu lugudega oli täitsa hea aeg, aga vist pean mitmete ta tekstidega veel mitu aega ootama („Luhta-mineku” tekstidega, studia memoriae tekstidega, osa näidenditega), aga kas nii üldse ära oodata jõuab? Elu jääb liiga lühikeseks, et Kõivuni jõuda. Küll on hea, et ela, kaua jaksad, aga lugemist jätkub. Seda, et elu justkui pudeneb näppude vahelt ja midagi ei jõuagi teha või teada saada ja kogu aeg oled nagu millegi lävel, on ka Kõivul. Ja kui võtad end kokku, et kuhugi jõuda, läheb see asi ilmtingimata luhta. Teisiti ei saagi minna. Olgu see siis jutu kirjutamine või püüd midagi mõista.

Ja nüüd – hoopis muust. Mõned Sirbi numbrid tagasi oli lehes juttu, et oma naba vaatlemine pole õige kirjandus. See tõdemus tegi mind kurvaks, sest ma sain aru, et ma polegi elu jooksul muid tekste teinud kui nabavaatlusi ja ei kavatsegi teha. Veel hullem, tekstid, mis mulle korda on läinud, pärinevadki suurtelt oma naba vaatlejailt. Teema keerles peas ja ma suutsin ennast välja mõelda sinna, et maailma saabki vaadata ainult läbi oma naba (silmade) ja kui sa sealt ei vaata, siis ajad tühja juttu. Langesin sisekõnes eneseõigustamisse. Kui me tekstis ka otsesõnu oma elamusi ei kirjelda (aga kui ma olen läbi elanud infarkti või lähedase surma, miks peaksin ma otsima teemasid Põhjanabalt ja vältima selle kirjeldamist, mida lähedalt tunnen?), siis tahestahtmata lähtun ma oma mõtetest, fantaasiatest ja vaatlen meelisklevalt oma lauseid (või vihkan neid) ja mis on see muud kui ikka seesama oma naba ja nombrilisme.

Ma ei saanudki sest lõksust välja. Kuidas näha maailma nii, et ma ei näe seda ainult läbi oma naba? Ja kui ma laenan püüdlikult kellegi teise naba, kas see on siis parem?

Sellest masendusest tõi mind välja Madis Kõivu jutukogu, kus läbi raamatu tegeletakse just oma naba(de) vaatlemisega ja kuivõrd seda tehakse hästi, laseb see mul lugedes süveneda nii Madis Kõivu kui omaenda nabasse. Sest nabades on teatud sarnasusi. Seega lugedes vaatan koos Kõivuga justkui Kõivu naba, aga näen valdavalt enda oma ja see vist ongi trikk, mis teeb kirjanduse huvitavaks.

Tuleb tunnistada, et oma naba jääb siin siiski lähedasemaks ja Kõivu nabani on raske jõuda, ehkki ta annab palju juhiseid ja viiteid. Samas, kui keegi ulatab mulle kaardi minu oma naba keerdkäikudesse, siis on see hea reisijuht. Vahel võib tekkida isegi kõhe tunne, et kuidas teine minu naba nii hästi saab tunda. Aga Kõivu naba on endiselt hämar! Selles hämaruses on tihti süüdi Kõivu maagiline kollane õhtuvalgus, mida Kõiv piirab ka oma mälustuudiumites. Seal tundus mulle too nostalgiavalgusena, aga siinse kogu jutus „Trepil kollane” aastast 72 on toosama valgus elu viletsuse, ängistuse, närususe, madaluse, tühisuse kvintessents, mis seguneb hapuksläinud supi haisu ja (igavesti) maalimata jääva pildiga.

Netis kammides leian ma ainult ühe intervjuu Madis Kõivuga ja see on Ann Musta tehtud ja Sirbis ilmunud 91. Ja kuigi Must ei küsi seal luhtamineku või kollase õhtuvalguse või teiste Kõivu suurte kujundite (külm teater, tookord) kohta, siis teemadel, millest räägitakse (kuidas ei taha Underit lugeda ja kuidas lauluemad haldavad kogu eesti luulet, kuidas kriitika ei küüni kuhugi, kuidas ei oska ja ei suuda selgelt kirjutada, kuidas füüsik näeb ilma teisiti kui humanitaar), räägib Kõiv väga selget juttu. Räägib nigu talupoeg. Oma esseedes ta nii ei räägi. Seal harutatakse lõputuid mõttelisi ja keelelisi niite ja niidistik hargneb muudkui keerulisemaks ja sigrimigrilisemaks. Ja juttudes räägib jälle Kõiv kolmandat moodi. Kirjeldab nägemust, metafüüsilist või unenäolist kaemust, unenäolist ränka läbielamist, enamasti ängistusega seotut.

Kõivu ängistused ei mõju muide üldse ängistavalt, vaid kosutavalt ja vabastavalt, lohutavalt nagu heas kirjanduses ikka, olgu kõrvale pandud näiteks Aleksandr Grini „Rotipüüdja”. Eks ängistust lahti kirjutades pääseb kirjutaja natuke ängistusest välja. Tondi kirjeldamine võtab tondilt jõu. Betti Alver leidis kunagi, et tondile vastu astudes tuleb ise tondiks hakata. See on hea nipp ja tonti kirjeldades surub ka Kõiv tondile peale oma mängu ja reeglid ja tont, kes on ju ka Kõivu teine mina ja nägu, peab kirjutava Kõivuga kaasa mängima. Kõige võimsam on see ehk raputavas jutus „Teekond Murgabi” (aastast 99), kus täielikult realistlik teekond Murgabi mägilinna Türkmenistanis transformeerub teekonnaks ängistuse ja haiguse keerdkäikudesse, millest, nagu selgub, polegi lootust enam kunagi välja jõuda. Mulle meenub Nino Buzzati „Tatarlaste kõrb”, mida ma tunnen küll vaid Zurlini filmi järgi ja kus alguses näiline muretu jupp sõjaväeteenistust piiriäärses kindluses muutub tasapisi üle kogu elu ulatuvaks metafüüsiliseks teekonnaks eikuhugi, masendavaks ja samas ergastavaks.

Jah, aga see Kõivu selge talupojajutt intervjuus. No miks ei lähe keegi kaamera ja makiga ometi Kõivu juurde ja ei küsi talt lihtsaid ja keerulisi asju, et Kõiv saaks neile lihtsalt vastata. Hando Runneli nekroloogist Heino Kiigele lugesin, kuidas Kiik ja Kõiv eestlaslikult ärplesid, kumb enne ära sureb. Kõiv kutsus Kiike oma hauale külla. Kiik ütles, et ta on ikkagi vanem ja sureb varem ja pidas ka sõna. Selles jäi Kiik peale ja Kõiv ilmselgelt üksi. Seda üksindust võiks keegi leevendada või ära kasutada. Võiks küsida, mis mõtet on teksti teha, kui iga tekst läheb nagunii luhta. Ma kuidagi aiman, et vastus võiks olla umbkaudu, et arvatavasti vääramatu luhtaminek ja selle mõistmine ongi see mõte, mis olla saab. Nii tekstitegemise kui kogu elu luhtaminek. Vähemalt nii on lohutav mõelda.

Seda üksindust nägin ühel korral ja juhuslikult Vanemuise teatris. Oli teatrifestival ja mängiti Draamateatri etendust Thorgny Lindgreni järgi „Mao tee kalju peal” ja tükki mängiti suurele lavale seatud väiksel laval või lavaruumis ja vist istus osa publikut koguni laval ja täis oli ainult parteri eesots. Mina olin aga vintis ja etendus juba käis ja ma ei taht saali minna. Hiilisin rõdule. Rõdu tundus olevat tühi. Ootasin, et silmad pimedusega harjuksid.

Ja siis ma nägin, et keset rõdu, kust lavasopis toimuvat vähe näha ja kuulda oli, istub liikumatult ja üksi üks vana mees. See oli Madis Kõiv. Ma siis vaatasin natuke Madis Kõivu etendust vaatamas ja tundsin, et ei ma ikka sinna rõdule ei lähe, ja hiilisin saalist välja, puhvetisse. Puhvetis tuli mulle meelde, et Tõnu Saar rääkis, kuidas eesti kuulsad K-tähega näitekirjanikud oma etendusi vaatavad. Kivirähk käib hea meelega juba proovides kohal. Kruusvall esikale ei tule, aga saadab millalgi kohale oma naise. Ja kui naine annab leebe hinnangu, siis tuleb millalgi ka Kruusvall. Kõiv ei tule ka esikale. Aga tuleb pärastpoole ja vaatab kuskilt hästi kaugelt rõdu tagaotsast, aga enamasti imbub ikka läbi, et Kõiv on saalis, ja eks see mõjutab siis mängu.

Mis ma loban? Aga Kõivul on triviaalsed (ja banaalsedki) seigad läbisegi laiemate arusaamiste ja püüetega aru saada ja ühed lähevad teisteks üle, nii et võta kinni, kus. Kord vaatab Kõiv vana fotot ja hakkab seda kirjeldama, kord läheb eksalteeritud olekus Artur Alliksaarega Ain Kaalepi sünnipäevale kutsumata külalisena, kord kohtab kunstinäitusel pealetükkivat veidrikku (kellest püüab vabaneda ja keda jääb igatsema, kui too kaobki), kord aga leiab vana raamatu vahelt kärbselaiba, siis peab end jälle puul rippuvaks õunaks. Ja kõik need seigakesed käivitavad siis jutu. Jah enamasti ongi stardipakuks üks mälestus, kujutlus, nägemus, mida asutakse arutama, kasvatama, lahti kaevandama, ümber pöörama.

Mõned tundesähvatused on üldinimlikud. Tunne, et ei jõua iialgi kohale kuhugi müstilisse koju, kuhu kohalejõudmine võiks aga tähendada ka surma. Kõiv räägib, kuidas ta ei jõua Kuopiosse ja tsiteerib algul Lorcat, kes ei jõua Cordobasse. Mulle tuleb meelde Ernst Enno, kel oli kodu ära kadunud. „Eksimatuseõuduses” tabab Poska ja Kungla tänava nurgal Kõivu metafüüsiline arusaam, et ta on teadnud varem, et just täpselt siia hetke sellisena pidi ta jõudma ja nüüd ongi ta siia kohale jõudnud ja temal endal ei ole selle koha pealt mitte midagi teha ega parata ega võimalik muuta.

Minul on sama asi tekkinud poisipõlves lahustit nuusutades. Ilmselt on see mingi vemp, mida aju vahel võib mängida. Nende erinevate ajuvempude detektiivina jälitamine on Kõivule armas tegevus. Ja seda on teinud paljud, aga vähestel on õnnestunud teha ehedalt ja arusaadavalt. Mäletan, et kunagi lugesin Lev Tolstoi novellikesest kirjeldust ruudukujulisest hirmust, mis tabas teda hotellitoas, ja ma lugesin tookord järjest terve virna tolstoisid, aga see väike kirjeldus oli mulle tähtsam või olulisem kui pikad väljamõeldud romaanijorud.

Täiesti kummaline, kuidas ehe kirjeldus tekstist läbi tuleb ja veenab ja haarab. Võibolla on asi selles, et kui välja mõeldakse, siis püütakse midagi öelda ja midagi tõestada ja seletada, aga taoline kirjeldus on puhas ja tähendusteta ja just seetõttu võib mõjuda tähendusrikkalt.

Nii on Kõiv avatud paljudele tähendustele, mida keegi soovib anda või lugedes tekitab. Arvatavasti hakkab Kõiv ajas kasvama nigu Lotmani Puškin. Aga ehk mitte vohama. Selleks on ta tiba hermeetiline.

Mitme jutu juurde on märgitud, et tekst on katkend ühest või teisest romaanist. On tunne, et Kõivul on plaanis olnud pikem ja suurem tekst, aga ta on kirjutanud suure intensiivsusega ja siis on see vedru maha käinud. Ehk on ta väiksesse teksti suuresti pika teksti tuuma või võtme saanud ära kirjutada. Aga siiani pole ta neid vanu tekste avaldanud lootuses, et äkki romaan ikkagi võtab uuesti vedu. Nüüd on Kõiv teinud sahtlites või failides inventuuri. Hea mehe tihe sahtlipraht on põnevam kui mõni loge romaan. Ja ehk osa tekstide mõnetine poolikus ja fragmentaarsus need just heaks teebki, veel krüptilisemaks, veel vangistavamaks.

Üks tekst tundub mulle pisut omamoodi võtmes. Novell „Vikat”, selles on õudust ja kriminulli. Aga Tammsaarelgi oli „Pöialpoisis” isu õuduskrimkat proovida ja ta tegi seda väga hästi. Kõivu „Vikat” võiks vabalt võistelda tänaste noorte gootikirjanduse jutukestega. Moodne Kõiv. Ja see moodne ja gootilik Kõiv ongi kirjutatud 2012.

Meisterlik ja kummastav on novell „Õun”, kus jutustaja mina laguneb laiali ja subjektidel ja objektidel kaob selge vahe ja segased on ka lood jutustamise vaatepunktidega. Aare Pilv on esmalt Akadeemias ilmunud novellist kirjutanud põhjaliku analüüsi ajakirjas Vikerkaar, aga minu meelest jäänud ikkagi poolele teele. Nimelt on jutus magavana rongis sõitev minategelane, kes näeb unes, et ta on õun, mis ripub puul, mille all istub hull, kes ei tee vahet unel ja reaalsusel ja kelle rongis sõitja peab kaasa võtma ja hullumajja viima (õunakujutelm võib lähtuda varem telesaatest kuuldud luuletusest – kas on see Paul-Eerik Rummo „ennäe õuna kinni hoidmas puust”, jääb teadmata). Aare Pilv eritleb ilusti kõik need minad ja vaatepunktid ja see on tubli rehkendus. Minu jaoks oli aga ka puu all ootav hull (kes ei tee vahet unel ja tegelikkusel) veel üks osamina või minaprojektsioon. Ja jutus mindi iseenda juurde või õigupoolest kahe iseenda juurde, kaasas veel üks eelmine mina.

See meenutab mulle Heinleini juttu „Enese ees ja järel”, kus minategelane hakkab jagelema tema tuppa ilmunud tundmatuga ja kukub kakeldes musta auku ja saab seal seigeldes tasapisi targemaks ja jõuab siis oma tuppa, jutu algusesse, kus tööst veidi sassi läinud tema eelmine mina talle kallale tungib ja kolaka vastu pead virutab. Ma ei mäleta, kas lõi ka maha. Aga Kõivu sama motiivi kasutus on minu jaoks rohkem kui Heinlein sugulane müstikute ja narkomaanide elamustega, kus subjekt samastub objektiga. Mina saab korraga osaks vaadeldavast ja kuulatavast ja vastupidi. Mina ulatub kõikjale ja on kõiges ja kõik on minas. Mina saab jumalaks ja nii edasi. Vana lugu, aga selle vana loo uus hea ja usutav esitus on alati kosutav. Arvatavasti Kõivule selline ümar jutt ei meeldiks. Sest „Õuna” jutu võlu on just konkreetsustes ja püüus segastes elamustes täpset järge ajada.

Tammsaarega seob Kõivu rohkemgi. Mõlemad armastavad ehedat realistlikku (maaelulist) detaili ja mõlemad eksivad sellisest detailist juttu alustades ära pikkadesse kiirakäära abstraktsetesse arutlustesse, milles on tubli annus eestilikku absurditaju ja ängistustes kaevamist. Nii tundub mulle, et ei ole füüsiku ja humanitaari elutunnetus väga erinev alati midagi.

Üks detail veel vahele. Jutukeses „Väike unelugu” räägitakse üksikust männist, millel on arvatavasti kohtade ja asjadega oma suhted nagu meilgi, ja kuidas me mõne vana koha, näiteks Akropolise juures seistes võime korraga olla vanemad ja iseenesestmõistetavamad kui see vana koht ise. Nii lõpeb leheküljepikkune lõik. Ja seepeale tuleb uus seitsmerealine lõik, mis poole pealt sisse lõigates kordab sõnasõnalt eelmise lõigu lõppu. Mis see on? Trükiviga? Ei tea ja ei tahagi teada. Lugedes ajas segadusse. See oli mitte motiivikordamine, aga unenäos sattumine kohta, mis on detailselt identne varem kohatuga. Täpselt nagu korduv ja vääramatu Kungla-Poska tänavanurgale jõudmine „Eksimatuseõuduse” jutus.

Kui ma enne Kõivu Tammsaarega võrdlesin, siis ühes on nad erinevad. Tammsaare kirjutas lugejat arvestavalt ja viisakalt, juttu arusaadava ja loetavana hoides, Kõivu jaoks on lugeja õhk või põhk (aga teatritekstides arvestab ta näitlejat ja vaatajat väga), Kõiv kirjutaks justkui iseendale. Arvatavasti ongi ta ise enda kõige parem lugeja ja saab tekstidest kõige rohkem kätte ja aru.

Nii kirjutatud tekste on kohati väsitav lugeda, aga just sellistest tekstidest on võimalik kõige rohkem kätte saada. Mida saada? Teist ehedat inimest ja läbi selle iseennast.

Mul on pooleli kunagine vaidlus tuntud eesti kirjanikuga, kes naeris mu välja, kui ma olin öelnud ajakirjanikule, et ma kirjutan iseendale. „Ajalehe jaoks on see jutt ju hea küll, aga …” poetas ta irooniliselt. Mõtlesin nõutult, et olin olnud nii rääkides siiras. Aga nüüd tunnen, et seal pole vahet. Kirjutamise ajal on ainult kirjutamine ja pole mõtet, kellele see kirjutamine on. See ongi asja võlu. Ja kirjutamise vormistamine tuleb nii, nagu me ära harjume vormistama. Nüüd siin on oluline moment. Vormistamist nagu kirjutamist üldse ei tohi liiga selgeks saada, sest siis muutub ta kitši ja surnud teksti tegemiseks. Kõiv kirjutab segaselt nagu koolitüdruk. Ja samas hästi. Ta nagu ei saaks ja ei saaks iial kirjutamist selgeks (räägib sest ise intervjuus) ja see on võluv.

Nii et võibolla Kõiv läheb luhta, aga päriselt ei jõua ta sinna luhtagi kohale. See on siis veel topeltluhtaminek. Kirjeldades, kuidas iial kohale ei jõuta, on Kõiv väga kohal ja annab kohalolekutunde lugejalegi.

Mõtlesin kord, et kirjanik peaks püüdma õnnelik olla, sest tema tunne tuleb kirjutades läbi ja ta jagab seda teistele. Aga ehk on õnnest olulisem kohalolekutunne. (Ginsbergilt küsiti kord John Lennonile viidates: „Is love really all you need?” Ja Allen Ginsberg vastas: „I would rather say – awareness.”). Kõivu kohalolemise tundest kantud lõputus kohalejõudmatuses on kaasas teadmine, et see, kuhu võiks jõuda, on nagunii koht, kus ollakse varem juba olnud ja mida kantakse kogu aeg salamisi kaasas.

Mõneti meenutab Kõivu aeglaselt hargnev tekstivool mulle mõnd sakslast või austerlast: Peter Handket, Siegfried Lenzi, Thomas Bernardit. Tartus esinedes viitasin, et Kõiv on just siuke autor, kes võiks saada Nobeli. Et ta tekstid on Nobeli stiilis. Teist sellist Eestis polegi. Mulle öeldi, et Nobeli jaoks on vaja tõlkeid. Muidugi on. Kõivu Nobel oleks tehtav olnud, kui töögrupp oleks kümne aasta eest asunud selle nimel tegutsema. Aga vaevalt, et Madis Kõiv ise asjaga päri oleks olnud. Ta ei tule isegi Tuglase auhinda vastu võtma pidulikule kättejagamisele, aga astub läbi paar nädalat hiljem, suusad õlal, ja puhub August Eelmäega möödaminnes pisut juttu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht