Elu hoog ja aru paine

T??nepalu

Bergson on filosoofia “lesekompleksist” teadlik, kuid ei püüa teda veel sellepärast nii väga teadusele mehele panna.  

 

Henri Bergson, Loov evolutsioon. Tõlkinud Margus Ott ja Heete Sahkai, toimetanud Margus Ott. Ilmamaa, 2005. 360 lk.

 

Mis on filosoofia? See küsimus tundub bergsonlikus kontekstis väga asjakohane. Sest bergsonlik kontekst on omakorda XIX sajandi lõpu, üle-eelmise sajandivahetuse kontekst. Tohutult dünaamiline, teaduse ja tehnika väga kiirete edusammude, elukorralduse radikaalse muutumise ajastu, võib-olla lääne kultuuri seni kõige intensiivsem õitseng.

See dünaamika ei jäänud kaasaegsetele sugugi märkamatuks, kuigi sellele reageeriti kultuuris vähemalt kahel vastandlikul moel: entusiastlikult ja dekadentlikult. Kiired muutused mis tahes elussüsteemi, ka inimühiskonna ümber ja sees ei saagi muud esile kutsuda kui kriise. Elu muutub, kohaneb läbi kriiside. Nagu Bergsongi rõhutab, on “kalduvus” tardumusele, teiste sõnadega stabiilsuspüüd üks elu iseloomulikke kalduvusi. XIX sajandi lõpu inimesena (ja selles veendumuses ulatavad dekadendid minu arust käe entusiastidele) näeb ta tardumusekalduvuses, rahupüüus pigem midagi alamat, kui mitte negatiivset. Edasi, edasi! Selle elu teise kalduvuse (kuigi need lõpuks on ju üks ja seesama elusolek, “tardumus” tähendab lihtsalt seda, et elupidevuses võtab igasugune muutumine, kohanemine aega), pideva edasipüüu nimetab Bergson elu hooks ehk eluhooks (élan vital).

Tollest mõistest ongi saanud Bergsoni embleem, nii et seda teab ka iga filosoofiaõpilane, kes Bergsonist rohkem midagi ei teagi. Sõnakõlksude visadus säilida ka väljaspool konteksti ja üle aegade on ühtepidi naeruväärne, teistpidi aga näitab, et need väljendid ja laused on ometi kinni püüdnud midagi olemuslikku. Kui mitte muust, siis vähemalt oma aja elutunnetusest. Selles mõttes on Bergsoni “eluhoog” vägagi tabav. Kas ei võta see kuidagi kokku tolle ajastu võimsat ja lootusrikast tulevikkutõttamist, mis oli alles vigastamata esimesest suurest pettumusest, enesevigastusest – maailmasõjast (“Loov evolutsioon” ilmus 1907. aastal.)

Nii jutustab Bergsoni teos meile omamoodi kirkalt tollest ajast ja tolle elutunnetusest, mis nüüd on muutunud juba nii ajalooliseks! Liikumine, liikumiskultus meie tsivilisatsioonis on küll jäänud, aga on see ka élan, eriti veel vital? Pigem on see, laenates moodsa prantsuse ühiskonnakriitika lendsõna: fuite en avant – aapetõlkes “edasipõgenemine”, sisuliselt “käestminek”, “kontrolli alt väljumine”. Väliselt sama, sisemiselt pigem vastupidise tähendusega.

Kuid tuleme tagasi alguseküsimuse juurde. Mis ikkagi on filosoofia? Nagu juba nägime, on see ühtelt poolt tarkade ja elegantsete maksiimide ning lendsõnade kogum, teiselt poolt jutustus läinud aegade mõtteviisist, elutundest, niisiis ajalugu. Kahtlemata pole see teadus – see, mida me nüüd tolle sõna all mõistame. Teaduse suhtes on see vaid eelkäija, teadus on ju laias mõttes ka filosoofia, kuid filosoofiast emantsipeerunud filosoofia. Lühidalt öeldes, kas pole nii, et aastatuhandeid kestnud skolastilise (laias tähenduses) mõtte areng, kriitiliste instrumentide lihvimine kujundas tööriista, mis ühel hetkel leidis oma tõelise kutsumuse. Ja see kutsumus oli – nagu kõigil tööriistadel – mateeria, aine, töö aine kallal. Ühel “hetkel” avastati, et asjadest (sealhulgas elus asjadest) aru saamiseks on nende üle arutamisest hoopis tõhusam vaadelda lähemalt neid endid. Ning rakendada siis selle vaatluse tulemustele (aga muidugi juba ka vaatluse käigus) olemasolevaid kriitilisi instrumente. Vana viisi filosofeerimine oli teadusele sellest hetkest alates kasutu, teadus ise aga osutus nii võimsaks aine kallal töötamise instrumendiks, et selle edu varjutas mõneks ajaks kõik muu. Filosoofia paistis korraga nagu mingi auväärt lesk, küll suure pärandusega, aga vana ja viljatu. 

Inimmõte oli šokis, hüpnotiseeritud iseenese võimsusest (ega ole vist toibunud tänapäevani) ja sellest šokist jutustab kahtlemata ka Bergsoni “Loov evolutsioon”. Nagu teada, reageeris osa filosoofe (sest nende sugu polnud sugugi otsa saanud) sellele šokile nii, et hakkas jäljendama teadust. Sellest mimetismist sündis muuseas sõna- ja arusaamavärd nagu “ühiskonnateadus”. Filosoofia tahtis olla just samamoodi tõhus ja imetlusväärne kui olid päris, noored teadused: ta tahtis nende operatsioone imiteerides opereerida inimühiskonnal! Oh häda. Teine osa filosoofiast arvas, et tal on midagi tähtsat öelda teadusele endale ja üritas kuidagi teha selle abitegu või koguni oma paremuseillusioonis teaduste “kohale” tõusta. Kuid elu on näidanud, et teadused õigupoolest ei vaja vana lese teeneid, või kui, siis ainult viisakusest. Teadused on iseenda jaoks täiesti küllased filosoofiad ja teistpidi on moodsatest teadustest sündinud võib-olla tähelepanuväärsemaidki filosoofiaid (ma pean silmas kvantfüüsikat ja ehk ka moodsat bioloogiat) kui on pärusõiguslik filosoofia.

Bergson on sellest filosoofia “lesekompleksist” täiesti teadlik, kuid ei püüa teda veel sellepärast nii väga teadusele mehele panna. Lähemal vaatlusel on lesk veel päris kõbus, kiiret pole kuskile. “Loova evolutsiooni” autor saab suurepäraselt aru, et teaduses ja tehnikas on nimelt aru, intellekt, mõistus leidnud oma tõelise kutsumuse. Sest aru (eesti keeles on tore see, et “aru” ja “arutama” on alles hiljaaegu eristunud sõnapaarist “arv-arvutama”) ongi “loodud”, see tähendab, evolveerunud elu elamiseks, tegutsemiseks, mitte aga elust aru saamiseks. Või ka, just nimelt, arusaamiseks, selle sõna etümoloogilises mõttes, arvusaamiseks, lahtiharutamiseks, lahterdamiseks, lõikamiseks, tükeldamiseks, taaskokkupanekuks. Aru on oma olemuselt mehhanitsistlik ja sellepärast on ka igasugused mehhanitsistlikud maailmaseletused nii ligitõmbavad. Need mitte ainult ei paista, vaid ongi arukad. Sest elu elamiseks, tegutsemiseks (ja aru ongi kõige õnnelikum tegutsemises) on teatav mehhanitsistlik lihtsustus ülimalt efektiivne, õieti ainuvõimalik. Nagu ütleb Bergson: aru instinktiks on kõrvutada aina sama samaga ja vana vanaga. Aru jaoks kõik kordub ja teatud lähenduses on see ju õige. Lehmast sünnib ikka lehm ja talvele järgneb ikka kevad. Mis siis, et ei ole kahte täpselt ühesugust lehma ega kahte ühesugust kevadet (samas me vaistlikult teame, et kordus, samasus on eluvastased: miks muidu äratas nii suurt religioosset õudust kloonimine – aga kujutleti nimelt, et kloonides on võimalik saada uue täpselt samasugune loom või koguni inimene, mis muidugi tegelikult nii ei ole). See-eest langeb aga kivi alati allapoole, veenivoo ühtlustub, dünamiidi plahvatusjõu saab välja arvutada jne. Eluta aine puhul on determinism ja mehhanitsism iseäranis efektiivsed lähenemised. Vähemalt kuni teatud maani. Tähelepanuväärne ongi see, et enne kvantfüüsikat on Bergson tuletanud teatud määramatuseprintsiibi nimelt elust, elusast. Elusat ei saa taandada keemilisele ja füüsikalisele – see tähendab, saab küll ja see on taas üsna praktiline, nagu näitavad tänapäeva biokeemia ja -füüsika käegakatsutavad edusammud, aga näib siiski, et see toimub alati teatud lihtsustuse hinnaga. Midagi jääb taandamatuks ja elu paistab olevat alati ühe vabadusastme võrra aru operatsioonidest ees, niisiis arule püüdmatu.

Bergsoni jaoks polegi elu mitte keemiline ega füüsikaline – ega ka mitte filosoofiline –, vaid nimelt psühholoogiline probleem. Jälle väga tähelepanuväärne ja valgustav avaldus. Ja avalöök, kas pole? Sajandile, millest Freudi, Jungi ja teiste psühhofilosoofide kannul sai vähemalt humanitaarvallas suuresti psühholoogiasajand. Ja psühhiaatria, see tähendab, vaimuhaiguste sajand.

Miks? Bergsoni järgi on inimese evolutsioon läinud väga võimsalt aru rada pidi. Kuna aru – võime valmistada tööriistu tööriistade valmistamiseks ja neid lõputult varieerida (lisagem, et sellest on saanud võime valmistada tööriistu, mis mitte ainult ei valmista, vaid lausa modelleerivad, kujundavad uusi tööriistu) – osutus evolutsiooniliselt nii tõhusaks, inimesest on saanud tõeline mateeria peremees, siis toodi sellele ohvriks peaaegu kogu muu vaimne elu, iseäranis intuitsioon. Arust, ja kas arvutite ajastul pole see iseäranis ilmne, sai lausa midagi iseseisvat, mis allutas oma arengule kõik muu – ja muide, kas just arvutite areng ei osuta, et inimene üritab aru teenimisest vabaneda, osa aru funktsioone oma vaimsest ilmast välja viia?

Elu evolutsioon pole iial olnud lineaarne (selles mõttes on totrus öelda ja mõelda, et “inimene arenes ahvist”, kujutledes nõnda mingit lineaarset tõusurida), vaid koosneb pigem lõpmatutest harudest, proovimisest, tupikteedest. Bergson toob nende tupikute näiteks väga spetsialiseerunud eluvormid, nagu liblikad. Kuid kas iga liik oma säilituspüüus, millele on muuseas avastatud ka alus geneetilises mehhanismis, pole üks tupiktee, kas uus ei kasva alati välja justkui kõrvalharuna, mitte ladvast? Sel juhul võib ka inimene olla vaid üks evolutsiooni tupikuid, “eksperiment” aruga. Teine võimalus on, et on siiski mingi võimalus. See võimalus on aga olemas sel juhul, kui eluhoog on inimeses saavutanud tõepoolest sellise vabadusastme, et on aru (inimest) hävitamata võimeline arust edasi minema, aru kõrval taas aktualiseerima ka muud vaimsed või teadvuse võimed, eelkõige selle teise, mida Bergson kutsub intuitsiooniks.

Sest aru on küll võimas instrument materiaalse maailma vallutamiseks, aga lahates, lahterdades ja fikseerides on ta samas eluvastane. Elu haarata, elu tunda, elu taibata saab nimelt mitte teda peatades, vaid ainult tema liikumisega kaasa minnes, selles samas voos olles. Elus tajub elusat. Selleks pole sugugi aru vaja. Bergson arutleb päris originaalselt röövputuka käitumise üle, kes teisest liigist putuka vastsesse munedes sooritab ülitäpseid operatsioone, mille väljakujunemist oleks tõesti väga raske seletada mingi kohastumusliku liitvaistu tekkimisena looduslikus valikus. Bergsoni arvates läheneb aga putukas putukale mitte operatsioonhaaval vaid kui tervik tervikule, elus elusale, sümpaatiaga selle sõna etümoloogilises tähenduses (kaasatundmine, koostajumine, kaasakannatamine), mis antud mõrtsukalikus kontekstis omandab muidugi iroonilise varjundi. Aga tõepoolest, kas ei taju me teisi elusolendeid (loomi, isegi taimi), enne kui me neid eritlema hakkame, just samamoodi, “sümpaatiliselt”. Rääkimata sellest, kui ületamatud ja arule kättesaamatud on süm- ja antipaatiad inimestevahelistes suhetes. Kuid sama kehtib ka meie suhte kohta eluga meis enestes, omaenese eluga!

Meie intuitsioon pole muidugi kuhugi kadunud, kuid aru on selle teadvusest üsna välja tõrjunud. Kas ei seisnegi Bergsoni-järgse ajastu psühhoanalüütiline projekt eelkõige püüdes intuitsiooni rehabiliteerida, see eluga sümpaatiliselt liikuv osa meie teadvusest vähemalt osaliselt taas välja valgustada?

Sest kui inimeses on aru saavutanud oma õitsengu, siis meie ajastul on see õitseng omakorda muutunud nii võimsaks, et on kõik muud vaimsed protsessid lausa enda alla matnud. Me oleme juba peaaegu kõik võimelised ennast haigeks mõtlema. Ja me ei jäta naljalt seda võimalust kasutamata. Kusjuures, mida võimsam individuaalne aru, seda võimsam võib olla tema hävitav, haigeks tegev surve. Teistpidi, see surve avaldub ka ühiskondlikult ja väljapoole. Meie ühiskond on oma arulises, see tähendab ainelises, materiaalses tegevuses saavutanud ülima efektiivsuse. Ja pole ühtlasi kaugel kollektiivsest depressioonist, üldisest vaimuhaigusest – sest tema vaimne elu (rõhk just mõlemal sõnal) on sedavõrd alla surutud? Aga mitte ainult indiviidi ja ühiskonna vaimne elu, vaid ka Elu üldse, elu Maal: aru võidukäik on ühtlasi olnud elu, biosfääri allakäik, haigestumine.

Ja ikkagi, filosoofia selle kõige juures? Kahtlemata on sel olnud oma osa selles haigeksmõtlemises. Sest oma halvemas variandis on filosoofia lihtsalt aru murdmine aru kallal, mis seda aru ainult veelgi hüpertrofeerib. Kuid Bergsoni projekt – jah, vähemalt projekt – on teine. See liigub mitte aru, vaid intuitsiooni suunas, elu suunas, kuid vastuvoolu oma aja vaimse arenguga. “Filosoofia” sõnaski kohtuvad ju kaks mõnevõrra vastandlikku asja, tarkus ja armastus. Kõik teavad, et armastus võtab aru peast. Aga kas ka tarkuse? Või hoopis lisab ühte tarkust? Teada on seegi, et armastajate intuitsioon võib muutuda väga teravaks ja armastusest sündinud kunst võib tungida sügavamale ja avada meie teadvust palju rohkem kui aruline, väljakaalutud kunst (kahjuks aga liigub ka kunst aru kannul aina enam ratsionaalsuse, mitte “arutu” tarkusearmastuse poole).

Jõuame niisiis selleni, et filosoofiagi võiks olla üks kunst, täpsemini üks kirjandusliik, kuna tegemist on ikkagi sõnalise kunstiga, luule, proosa ja draama kõrval. Ma ütleksin, et kuigi ta väliselt sarnaneb rohkem proosale, on ta seesmiselt rohkem lähedane luulele. Sest ta ei jutusta lugusid, vaid otsib pigem sõnast enesest lunastust – jah, just, läheb aruga vabastama aru, sõnaga sõna. Sest sõna on väga aruline. Aga mitte ainult. Õnneks on sõnas ka see teine, arueelne või aruülene (heliline, tajuline) kiht või kord. Nõnda ongi sõna võib-olla ainus tee, mis arust “läbi” viib, päästab meid sinnapoole aru eluvastast ainuvalitsust.

Ja nõnda oleks filosoofia mitte ainult üks kirjandus, vaid ka üks vaimne praktika (mida on samavõrd näiteks luule), kui kasutada seda moeväljendit, mis minu arust väljendab aga väga hästi kaasaja paineid ja püüdlusi. Sest need niinimetatud vaimsed praktikad on ju enamasti sellised vanad tehnikad – küll jooga-, küll meditatsiooni-, küll palve-, küll hingamis- ja võimlemisharjutused –, mis on teatud mõttes mõeldud aru peatamiseks ärkvelolekus. Igasuguse enamasti eksootilist päritolu praktika kiiresti kasvav populaarsus meie ratsionaalses tsivilisatsioonis on täiesti arusaadav. Kuid kas mõni hoopis teises, hoopis tajulisemas, intuitiivsemas elus sündinud praktika suudab päriselt aidata seda end kohutavalt aru ja sõnade võrku mässinud inimest? Teiselt poolt üritavad teda abistada mitmed psühhoteraapia vormid, kus just sõna mängib otsustavat rolli…

Niisiis oleks filosoofia ka teraapia ja filosoofiline tekst ka teraapilise toimega. Ma pean ütlema, et Bergsoni “Loov evolutsioon” mulle kõige ootamatumal kombel mõneti just nii mõjus: teraapiliselt, intuitsiooni avavalt. Aga mis kasu olekski kirjandusest, olgu siis filosoofiast, luulest või proosast, kui see pisinatukenegi, hetkekski ei avardaks elu üle individuaalse eksistentsi tajumise piiride, ei leevendaks seda võimsat ja kohutavat aru painet.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming