In memoriam Ellen Niit

Ellen Niit 13. VII 1928 – 30. V 2016

Pärast pikka sisukat elu ja aastaid kestnud rasket haigust jõudis lõpule Ellen Niidu elutee. Kunagine pärjatud purjesportlane ületas Toonela jõe.

Ellen Niitu meenutades tuleb loomulikult kõigile esimesena meelde ta imeline lasteluule. Karud saavad aru, muidugi saavad. Mänguvesi on mõnes mõttes etemgi veel kui päris vesi. Ja muidugi suure maalritöö ime.

Kõigepealt sai aga 1928. aastal sündinud Ellen Hiob tuntuks päris noore tüdrukuna, kui kirjutas luuletuse, kus on kirjas, et õnn on inimese enda teha: see sünnib tema mõtetest ja teost. Nii ongi, ehkki see alati väga kergelt kätte ei tule.

Koos Jaan Krossi ja Ain Kaalepiga hakkas Ellen 1960ndate alguses teostama suurt eesti luule uuendust. Nad hakkasid kirjutama vabavärssi ning ühtlasi selgitama, et ka vabavärsis on võimalik luua tõeliselt head luulet. Praegu täiesti iseenesestmõistetav luulevorm oli tollastes oludes kuulmatu ja lausa vastaline. Olukord läks väga pinevaks ja Ellen oli sunnitud lahkuma kirjanike liidu luulekonsultandi kohalt, kus ta töötas kohe pärast ülikooli lõpetamist aastatel 1956–1961. Uue töö leidis ta televisioonistuudio lastesaadete mittekoosseisulise toimetajana. 1963. aastast on ta olnud vabakutseline kirjanik ja tõlkija.

Ellen Niidu täiskasvanutele kirjutatud luule kuulub eesti luule klassikasse: kogud „Maa on täis leidmist“ (1960), „Linnuvoolija“ (1970), „Paekivi laul“ (1998) jt.

Niit on olnud ka viljakas luuletõlkija ungari, soome ja vene keelest. Mõned ungari kirjanduses väga olulised Sándor Petőfi luuletused on tal õnnestunud tõlkida lausa jahmatava täpsusega: ta on leidnud eesti keelest kõige õigemad sõnad, värsimõõdu, riimi, otsekui oleks Petőfi ise need eesti keeles kirja pannudki.

Eesti rahva südamesse on Ellen Niit jõudnud aga ikkagi lastele kirjutatud raamatutega. Ülikooli lõpetamise järel valis ta kandidaadi(magistri)töö teemaks lastekirjanduse. Esimene trükis ilmunud raamat oli värsslugu „Kuidas leiti nääripuu“ (1954), seejärel „Rongisõit“ (1957), mis koos Gustav Ernesaksa viisiga on vist peas kõigil eestlastel. Edasi juba Pille-Riin, Krõll, surematu onu Ööbik, ja kõik need teised.

Ellen Niitu autasustati Valgetähe III klassi teenetemärgiga (1999) ja Eesti Vabariigi kultuuripreemiaga (2009), rääkimata väiksematest preemiatest ja austusavaldustest.

Eesti kultuurilukku jääb Ellen Niit sooja ja säravana. Olgu suislepapuud tema tähtedetaguses aias alati viljadest lookas!

Eesti Kirjanike Liit

Kultuuriministeerium

Ärasaatmine Jaani kirikus reedel, 10. juunil kell 12.30, muldasängitamine Rahumäe kalmistul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar