Elegantne luulemikroskoop

Kaisa Ling

Tšiili luule valimiku „Lõunatuuled“ ilmumine on vaieldamatult oluline sündmus Eesti tõlkeluulemaastikul: tšiili luulest on jõudnud meieni väga vähe, peamiselt Pablo Neruda loomingut Johannes Semperi ning Carolina Pihelgase vahendusel. Valimiku abil on täiendatud eestindatud tekstide hulk 40 luuletuse võrra. Need pärinevad küll vaid viielt autorilt ning sealjuures ka nende loomingu eri etappidest. Nicanor Parral täitus 5. septembril 101 eluaastat – kuidas on võimalik nii pikka elu- ja loometeed iseloomustada vaid 11 tekstiga? Nii hakkaski lugemise ajal lausa segavalt torkima küsimus, mis on selle teose eesmärk. Ja sellega kaasnesid kohe teised. Kes on selle raamatu lugeja? Kas tegu on kasuliku sissejuhatusega tšiili kirjandusse või ärritavalt põgusa pilguheiduga võimatult suurde kultuuri, mida on väga keeruline hõlmata? Kas üritame pikksilma asemel mikroskoobiga üle ookeani vaadata?

„Lõunatuuled” on väga eriline teos, millel on palju lugemisvõimalusi. Kokku on kogutud tšiili luule tõelised juveelid, mis on eesti lugejani toodud originaalina ja kolme väga erinäolise tõlkija (Carolina Pihelgas, Mariliin Vassenin ja Helena Aulis) vahendusel paralleelses kvaliteetses tõlkes. Lugeja ette astuvad Gabriela Mistral, Pablo Neruda, Vicente Huidobro, Nicanor Parra ja Rodrigo Lira. Iga autori vaid mõne luuletuse põhjal ei ole paraku mitte kuidagi võimalik saada ülevaadet sellest, mis on tšiili luule, eriti kuna esindatud on vaid eelmise sajandi alguse ja keskpaiga avangardi ning luuleuuenduse tekstid. Seda enam on tänuväärne, et koostaja on lisanud iga autori kohta ka väikese „postkaardi“ elu- ja loomelooga, mis annab luuletustele konteksti. Valimikust oleks kasu just toetava materjalina maailmakirjanduse või Lõuna-Ameerika kirjanduse loengus, samuti võiks see olla elegantne eelkursus lugejale, kes soovib tutvuda Tšiili luule tänapäevaga.

Väga olulised on mitmekeelsed väljaanded nagu „Lõunatuuled“ tõlkeuurijatele. Eesti tõlkeuurimine on iga aastaga aina kiiremini kasvav uurimisala, mis on jäänud aga vahel uurimismaterjali puudumise tõttu muule kirjandusuurimisele järele lohisema. Mitmekeelset luulekogumikku lugema asudes võib kindlasti käia peast läbi küsimus, kuidas seda raamatut peaks lugema. On võimalik, et lugejat tabab kerge kaos: kas lugeda lihtsalt otsast lõpuni, esmalt luuletus hispaania keeles ja seejärel eesti keeles; või pigem võrrelda värss-värsilt tekstide ülesehitust ja tähendusnüansse, või kas lugeda esmalt kõik tekstid ühes ja siis teises keeles? Tõlkeanalüüsiks on luuletuste paralleelne esitus aga väga hea, sest saab võrrelda nii sisu kui ka vormi. Loodetavasti leiab „Lõunatuuled“ käsitlemist mõnes pikemas tõlkeanalüütilises artiklis või ka üliõpilastöös.

Valimiku koostaja Marcelo Gatica Bravo on tõesti täitnud eesmärgi, mille ta on püstitanud eessõnas: „Kultuuriruumid võivad luua ootamatuid sidemeid ning keel ja luule aitavad kaasa rikastava kokkupuute tekkimisele“ (lk 5). Tema ja ta tõlkijast abikaasa Helena Aulise sooviks on dialoog kahe kultuuri vahel. Peale selle, et „Lõunatuuled“ pakub võimalusi uudsete kokkupuudete tekkimiseks tõlkeuurimise vallas, kutsub see lausa tõmbama paralleele tšiili ja eesti luule vahele.

Näiteks võib Gabriela Mistrali ja Marie Underi loome- ja eluloos leida nii mõnegi sarnasuse. Need kaks julget naiskirjanikku on sündinud suhteliselt lähestikku (Mistral 1889., Under 1883. aastal), mõlema noorusluules ilmnevad suur ilu- ja elujanu ning uusromantismi noodid, mõlema hilisluules võib leida (kodumaa)igatsust ning mõtisklusi ja isegi manitsusi. Ehk saab luua põnevaid võrdlusi ka Uku Masingu ja Pablo Neruda kujundikasutuse kohta? Kas mitte ei kutsu Rodrigo Lira loominguga võrdlust looma Joel Sanga, Toomas Liivi, Jüri Üdi ja Johnny B. Isotamme „Närvitrüki” tekstid? Nagu Nõukogude Eestiski, rõhuti Tšiilis Augusto Pinocheti diktatuuri ajal (1973–1990) kultuuritegelasi ning kehtis tsensuur, vaimse ja kultuurilise surve all valitses üleüldine hirm. Isegi luuleuuendus langeb kahes riigis pea ühte aega – 1960ndad ja 1970ndad. Luule arengu dünaamika on mõlemal pool olnud väga sarnane, mistõttu võiks allpool toodud Mart Velskri tsitaat sobida ka tšiili luuleuuenduse iseloomustamiseks. Selle ilmekaid näiteid võib leida Nicanor Parra ja Rodrigo Lira tekstidest ka „Lõunatuulte” valimikust: „Põhimõttelise uuenduse tuum, mille ümber teised jooned koonduvad, võiks olla muutunud suhe luuleteksti. [—] Küsimus pole mitte üksnes vastureaktsioonis varasemale üldisele luulehuvile, vaid ka poeetikanihkes, millega koos teisenes arusaamine luulest. Vähemalt osaliseltki sunnitakse taganema seni valitsenud käsitlus luule suurusest ja pühadusest, kirjandusse tuleb sihilikku „väiksust” ning hardusest loobumist” („Eesti kirjanduslugu“, 2001, lk 455).

Nagu öeldud, on võimatu saada ülevaadet suure luuletaja loomingust vaid mõne teksti järgi, mis pealegi eri ajal kirja pandud. Keeruline on saada ka ülevaadet tšiili luulest vaid viie luuletaja järgi, kelle loomingu tipphetk jääb eelmise sajandi keskpaika ning kelle stiil ja poeetika erinevad tihtipeale kardinaalselt. Seetõttu võiks kohtuotsus esimesele tšiili luule valikkogumikule eesti keeles kõlada umbes nii: inspireeriv, seoseid tekitav, liiga õhuke.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar