Elav muuseum – esemed ja kujundid

Jan Kaus

A. H. Tammsaare muuseumi juhataja Maarja Vaino on andnud uue hingamise oma muuseumile, tema tegevus mängib kindlasti ka oma rolli Tammsaare loomingu jätkuval aktuaalsena hoidmisel. Ta kuulub nende värske mõtlemisega muuseumijuhtide hulka, kellele muuseum pole mitte ainult eksponaatide kogumise ja hoidmise koht, vaid eelkõige vaimsuse kandja ja elavdaja. See vaimsus viitab vajadusele laiendada muuseumi  kui olulise kultuurikandja olemise ja olemuse piire nii vormiliselt kui ka sisuliselt. Tammsaare muuseumis on sellise mõtteviisi üheks väljenduseks kujunenud ettevõtmine „Tammsaare juures”, kus mõne aasta eest uuendatud püsiekspositsiooni elavdatakse aeg-ajalt mõne olulise eesti kirjaniku elu ja loomingut kirjeldava näitusega. Selle ettevõtmise esimene tulemus kandis nime „Poiss ja liblikas”, mis oli pühendatud Mati Undile. Sellele järgnes praegugi külastajaid ootav „Viiuldaja karussellil”, kus käsitletakse August Gailitit. On mõneti fenomenaalne, et umbes kümmekonnale ruutmeetrile leidlikult mahtuv näitus  võib tekitada sedavõrd mõtteid, seoseid, äratundmisi ja küsimusi – ning saada muuseumiaastal auhinnaks Muuseumiroti. Olukord nõuab mõningaid vastuseid Maarja Vainolt.

„Viiuldaja karussellil” Muuseumirotiga  pärgamisel tõsteti esile näituse „minimalistlikleidlikku” kujundust. Mis mõtteid ja tundeid tekitas tõsiasi, et võrdlemisi väikse mahuga näitus sai muuseumiaastal sellise tunnustuse osaliseks?

MAARJA VAINO: Tekitas muidugi suurt rõõmu, et ka väikesel näitusel on võimalik edu saavutada. Üldiselt aga võtsin seda mõneti kui tunnustust ka sellele, kuidas A. H. Tammsaare muuseum tervikuna töötab. Näitusetegevus  on üks osa kogu tegevusest, võib-olla kõige nähtavam ja kaasaegse muuseumi puhul üsna vältimatu osa. Eestis teevad näitusi peaaegu kõik muuseumid ja tegelikult oli kahju, et paljud neist ei jõudnud või tahtnud ennast konkursile esitada. Loodan, et meie väikesele näitusele antud tunnustus innustab ka teisi muuseume oma näitustega rohkem osalema – ja julgelt mõtlema. Euroopa muuseumidel on kord aastas samalaadne konkurss. Möödunud  aastal sai parima Euroopa muuseumi tiitli mäletatavasti Kumu. Arvan, et niisugust tunnustust on väga vaja nii suurtel kui väikestel muuseumidel ning see on kahtlemata innustav ja edasiviiv jõud.   

„Viiuldaja karussellil” on tegelikult osa suuremast  projektist või protsessist „Tammsaare juures”; mäletatavasti käsitles selle projekti esimene näitus „Poiss ja liblikas” Mati Undi elu ja loomingut. Milline loogika on juhtinud su kõigepealt Mati Undini ja sealt August Gailitini?

See on võib-olla pealtnäha naljakas loogika tõesti. Mõte sai alguse pisut kaugemalt. Eestis on kirjanike muuseume isikumuuseumidest küll kõige rohkem, ometigi katavad need tegelikult  üsna väikese osa eesti kirjanikest. Meil on terve hulk selliseid kirjanikke, kelle looming ja isik on äärmiselt huvitav ja mitmekihiline, ning kuna selge on see, et kõikidele ei ole võimalik ega mõtet muuseumi rajada, siis otsustasime, et selliste umbes pool aastat kestvate näitustega püüame omalt poolt seda eesti kirjanduse mitmekesisust avada ning päevakorda tuua. Mati Unt sai esimeseks valikuks kuidagi iseenesest – mulle endale Unt väga meeldib  ning ta on palju lavastanud ka Tammsaaret, seega oli seos kohe olemas ja nii kutsusimegi ta esimese kirjanikuna külla. Mulle meeldis ka mõte, et Unt, kes elas samuti Koidula tänaval (kus asub ka Tammsaare muuseum), jalutas justkui ajas tagasi ning peatus mõnda aega teises ajas ja ruumis.

Gailit sai järgmiseks valikuks aga seetõttu, et tahtsime ajaliselt hõlmata kogu XX sajandit, mitte ainult lähiminevikku või vastupidi, sajandi algust. Ja Gailit oli 1920.-1930. aastatel kahtlemata üks olulisemaid autoreid, kelle looming on praegu pisut tagaplaanile jäänud. Pagulusse läinud kirjanikuna ei kuulunud ta nõukogudeaegsesse kaanonisse ja teda on jõutud vähem uurida.       

Tundub, et A. H. Tammsaare ja Mati Unt on need kirjandusklassikud, kelle looming püsib hästi esil, kelle teoseid jätkuvalt käsitletakse. Kuigi, nagu sa isegi ütlesid, Gailit on küll tuntud ja teatud, aga siiski eelnimetatutega võrreldes pisut tagaplaanil – näiteks puudub siiani korralik Gailiti monograafia. Mis on sinu meelest need Gailiti põhilised väärtused, mis võiksid ta teha tänapäevastele lugejatele praegusest aktuaalsemaks, ja kuidas need näitusel kajastuvad?

Näituse pealkirjaks sai „Viiuldaja karussellil” kahel põhjusel. Kõigepealt tahtsime leida motiivi, mis läheneks Gailiti loomingule natuke erinevast vaatenurgast ning mis rõhutaks ka tema loomingu seda osa, mis ei ole  nii tuntud kui „Toomas Nipernaadi” või „Ekke Moor”. Karusselli, laiemalt eluratta ja igavese kordumise motiiv sobis selleks suurepäraselt, see on Gailiti loomingus olemas kohe esimesest novellikogust „Saatana karussell” ja läbivalt kuni viimaste novellideni. Viiuldaja kuju ehk n-ö kunstnikutüüp on aga Gailiti loomingus samuti üsna kesksel kohal ja seda väga kaasaega kõnetaval moel: Gailitit huvitab väga kunstniku ja rahva vahekord, kunsti olemus ja  see, kas ja miks sageli kunsti ei mõisteta. Gailit tunnetas esimese põlve haritlasena seda talupoeglikku umbusku omal nahal, teisest küljest ei ole see küsimus ju praegugi kuhugi kadunud – suhtumine kaasaegsesse kunsti ja kirjandusse on ju sageli väga halvustav.     

Kui käisin näitust vaatamas, rõhutasid, et „Viiuldaja karussellil” pole üles ehitatud mitte niivõrd esemetele, vaid kujunditele, millele viitab ka näituse pealkiri. Tõesti, oli huvitav näha, kui vähe on tema kohta filmimaterjali, vaid mõned kaadrid kirjanike ringreisist Põhja-Eesti tööstuspiirkonnas, nii et on igati loogiline, et näituse rõhk peab asuma Gailiti loomingul. Kuidas sai  valitud just sellised kujundid?

See, et Gailitist ei ole alles isiklikke asju, on tegelikult väga kurb. Kuigi kirjaniku tähtsaim pärand on tema looming, on esemed sageli need, mis äratavad kirjaniku vastu isiklikuma huvi, loomingu taga hakatakse nägema konkreetse inimese elu ning see omakorda tekitab suuremat huvi loomingu vastu. Selliseid esemeid meil kuskilt võtta ei olnud ja nii ongi meie näituste sari pigem üles ehitatud ideele  ja kujunditele, teksti nähtavaks muutmisele. Karusselli ja eluratta motiiv koorus välja möödunud suvel, kui koostasin Gailiti loomingust väikest mõtteterade kogumikku ning tema loomingut üle lugesin. Selle kujundi kaudu saab hõlmata suurt osa Gailiti loomingust, rõhuga just varasele loomingule, millele tahtsime rohkem tähelepanu juhtida. Ning väikesesse ruumi ei saanudki planeerida muud kui tõepoolest minimalistlikke, aga loodetavasti  kõnekaid detaile. 

„Viiuldaja karussellil” koosneb väiksusest hoolimata mitmetest huvitavatest eksponaatidest. Üks silmapaistvamaid kujutab Tammsaaret ja Gailitit ühe laua taga  istumas. Räägi selle eksponaadiga seotust detailsemalt.

Kuna Tammsaare ja Gailit olid kaasaegsed, siis oli üks esimesi mõtteid kogu näitus üles ehitada nende omavahelisele suhtlusele. Paraku ei olnud selleks piisavalt materjali, mõlemad kirjanikud varjasid ju oma isiklikku elu üsna kiivalt. Kokku nad siiski puutusid: Gailiti õde oli abielus Tammsaare parima sõbra Rein Eliaseriga, kelle juures Tammsaare üsna sageli  külas käis. Kuna Gailitid olid väga ühtehoidev perekond ja suhtlesid omavahel palju, käis ka August sageli Eliaserite juures. Nendest kohtumistest on meieni jõudnud paar väikest mälestuskatket. Markeerisime selle suhtluse neid pisut nõutult laua taha istuma pannes – kohtusid nad ju ka Eliaserite pool sagedamini lõunalauas. Selle kohta aga ühtegi pilti säilinud ei ole, nii et tänu selle eest, et kaks kirjanikku nii loomulikult seal vastamisi istuvad, võlgneme kujundaja Katre Rohumaa nutikusele. Kuidas ta seda aga tegi, jäägu saladuseks. Võib-olla tähelepanelik näitusekülastaja leiab vastuse, kui uurib hoolega kujusid ja pilte seinal nende taga.     

Näituse tekstid on lõviosas sinu kirjutatud.  Aga kes on peale sinu need inimesed, kes andsid näituse õnnestumisse olulise panuse?

Nii Mati Undi kui August Gailiti näituse kujundas sama meeskond: Aime Unt, Liina Unt ja Katre Rohumaa. Minu meelest on meil koostöö sujunud suurepäraselt ja loodan, et jätkame samas vaimus. Nad on andekad, loovad ja kogenud kujundajad, tänu neile on mõlema näituse visuaalne külg tulnud väga hea. Gailiti näitusele andsid veel toreda lisanüansi Mart Reino sepistatud kohvitassid ja klaasid, mis asetsevad Tammsaare ja Gailiti ees laual. Ja muidugi on kogu Tallinna linnamuuseum alati näituste eel täielikus sõltuvuses Jaan Märsist, kelleta ükski näitus üles ei saa. Mõistagi on oluline Tallinna linnamuuseumi direktori Maruta Varraku toetus seda laadi ettevõtmistele.       

Mind üllatas, et 1917. aastal ilmunud „Saatana karussellist” polegi kunagi ilmunud uut trükki. Milline näituse aspekt tundub sulle kõige intrigeerivam või üllatuslikum – seda nii Gailiti loomingu kui ka elujoone plaanis?

Üllatavaid asju oli palju, üks neist kahtlemata see, et Gailiti elu ja loomingut ei olegi nii palju uuritud, kui arvasin. Ühest küljest tegi see ülevaate saamise kergemaks, teisest küljest selgus, et paljud asjad on ebaselged ja võimalik, et ei saagi kunagi selgeks, sest ka säilinud materjale – kirju, mälestusi, käsikirju – ei ole väga palju. See, et Gailiti loomingust on vähevõitu kordustrükke, oli samuti üllatus. Ja tema  enda küllaltki vastuoluline isik pakkus mõtlemisainet.     

Milline Gailiti teos sulle endale kõige südamelähedasem tundub ja miks?

Sellele küsimusele ei ole õiget vastust. Ma ei oska kunagi öelda ka, milline Tammsaare teos mulle kõige südamelähedasem on või kõige rohkem meeldib (seda küsitakse üsna sageli). Kui üks kirjanik meeldib, siis tervikuna – vähemalt ei tule mulle oma lemmikkirjanike hulgast ühtegi pähe, kelle üks raamat mulle eriliselt meeldiks ja ülejäänud jätaksid külmaks. Meeldib vist mingi loomemuster tervikuna. Gailitiga on ka nii.       

Milline kirjanik tuleb Tammsaare juurde järgmisena?

Kivikas?

Küsinud Jan Kaus

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming