Elas kord …

Polina Tšerkassova: „Vahel meenutab mu tegevus restauraatori tööd: algul eemaldad peente pintslikestega tolmukihi, siis paned muinasjutu osad paika, otsid süžee puuduvaid killukesi, paned kõik kokku ...“

IGOR KOTJUH

Muinasjutuvestjad räägivad sageli põnevaid lugusid kellegi teise elust, kuid mitte kuigi tihti iseendast. Üks neist on Polina Tšerkassova, universaalne loominguline isiksus – muinasjutuvestja, muusik ja teadlane, kes pealegi esineb mitmes keeles. CDga „Zvenjaštšije skazki“ ehk „Helisevad muinaslood“ oli ta kevadel üks Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali venekeelse autori auhinna kandidaate.

 

Meie jutuajamine avaldatakse kahes keeles, eesti keeles ajalehes Sirp ning vene keeles e-ajakirjas Novõje Oblaka. Sinu CD „Helisevad muinaslood“ on samuti välja antud kahes keeles ning sa ka esined kahes keeles. Sinu emakeel on vene keel. Miks on sulle tähtis jagada oma muinaslugusid kahes keeles?

Mulle on tähtis oma muinasjutte jagada – ja mitte ainult kahes, vaid isegi kolmes keeles. Esinen ka inglise keeles, mida samuti vabalt valdan. Parasjagu ongi ilmumas „Helisevate muinaslugude“ plaadi ingliskeelne versioon. Nii on mu lood kättesaadavad suuremale auditooriumile.

Eesti keele õppisin ära siis, kui olin leidnud harrastuse, millest on nüüd saanud mu elukutse, mitte koolis ega keelekursustel. Nimelt avastasin vanamuusika ja Vaikuse Muusika stuudio. Seal mängisid noored isemoodi pille ning suhtlesid üksteise ja õpetajaga eesti keeles. Nii nagu vägisi armsaks ei saa, ei ole ka keelt võimalik vägisi ära õppida, seevastu armastus oma meelistegevuse vastu võib anda suurepäraseid tulemusi ka keele õppimisel.

Mulle meeldib kuulata, kuidas inimesed oma emakeelt kasutavad. Mõned räägivad nii mahlakalt, arhailiselt või maalähedaselt, mitte ei seleta kõike ära viie või kuue sõnaga, nagu tänapäeva inimene enamasti. Jätan ebatavalised väljendid meelde – on ju hea muinas­jutuvestja üks peamisi oskusi kuulata.

 

Palun räägi oma lapsepõlvest. Kuidas tärkas soov saada muinasjutuvestjaks?

Mul oli õnnelik lapsepõlv – kas või tänu asjaolule, et see langes õndsale ajale enne nutividinate, arvutite, interneti ja ühismeedia tulekut. Meie mängisime hoovides. Autosid seal peaaegu ei olnudki. Paksudest sõnaraamatutest vajalikku sõna otsides võis leida palju muudki huvitavat. Võib-olla vaatasime taevasse sagedamini kui tänapäeva lapsed ja noorukid.

Nagu toona, töötavad mu vanemad ka praegu Eesti vene teatris. Mind on alati köitnud etenduse jälgimine kulisside tagant, otsekui seestpoolt. Märksa tähtsam oli aga aeg koos vanematega: nad rääkisid mulle palju huvitavat ajaloost ja kirjandusest, jutustasid ümber vanu filme. Kui vahva oli üheskoos lehitseda kunstialbumeid!

Suurema osa ajast pidin ikkagi olema üksi. Võib-olla mõjutas see mu sisemaailma, arendas fantaasiat ja kujutlusvõimet. Tõenäoliselt armusin just siis muusikasse, sest muusikasse armumiseks tuleb kõigepealt armuda vaikusse. Mu lemmiktegevus oli panna makki tühi kassett, võtta kätte mikrofon ning lindistada muinasjutte: algul neid, mis olid meelde jäänud, hiljem juba omaloomingut.

Üldiselt hämmastas mind täiskasvanute küsimus „kelleks sa tahaksid suureks kasvades saada?“. Mina ei tahtnud kellekski saada. Kelleks ma siis oleksin pidanud saama? Ma ju olin juba mina ja selleks ka jääda tahtsin!

 

Mil määral on „Helisevate muinaslugude“ jutud sinu enda omad? See küsimus puudutab plaadi neid salvestisi, mille puhul on sulgudes märgitud maa: Serbia, Korea, Šotimaa jne. Kuivõrd põhjaliku autoritöötluse on need jutud läbi teinud?

Üsna põhjaliku. Ise nimetan autoritöötlust muinasjutu elavdamiseks või hingestamiseks. Näiteks ei muuda ma kunagi jutu süžeed ega nimesid, kuid püüan lisada päritolumaa kohalikku koloriiti.

Iga rahva muinasjuttudel on oma kordumatu algus – need esimesed sõnad või laused enne süžee algust. Ka need mõtlen tihtipeale ise välja, vahel luulevormis.

Muinasjutud, mida loeme oma emakeelde tõlgituna, jõuavad meieni enamjaolt tublisti nudituna. Alles on jäänud vaid süžee. Mina püüan viia kuulaja muinasjutu kodumaale selle väljendite, stiili, oma etnograafi- ja antropoloogi­kogemuste ning mõistagi muusika abiga, nii et kuulaja tunneks end viibivat kord Pärsia palava päikese all, kord Šotimaa niisketes ja tuulistes mägedes.

Vahel meenutab mu tegevus restauraatori tööd: algul eemaldad peente pintslikestega tolmukihi, siis paned muinasjutu osad paika, otsid süžee puuduvaid killukesi, paned kõik kokku ning kuulad, kas kõlab. Ettelugemine meenutab seda, kuidas fotograaf töötleb oma pilte: proovid valgusfiltreid, muudad ekspositsiooni ja isegi temperatuuri­režiimi. Teinekord on vaja puuduvad osad juurde kirjutada või vastupidi, juttu hoopis lühendada. Varem võisid inimesed jutuvestjaid, barde, skalde jt laulikuid kaua kuulata, kuid nüüd ollakse ju harjunud saama info kätte kiiresti ja kokkupakitult.

 

Eestikeelne „Helisevad muinaslood“ ei sarnane venekeelsega. Muinasjutud on samad, esitusmaneer samuti, kuid kujundid, idioomid ja intonatsioon on kummagi plaadi puhul isemoodi. Tundub, et elad ühtaegu mitut elu: on vene Polina ja on eesti Polina.

Ei, on siiski vaid üks Polina. Pole tähtis, mis keeles ma räägin, kas vene, eesti või türgi keeles, mina jään ikka iseendaks. Mind lihtsalt huvitavad eri rahvaste keele iseärasused ning ühes või teises keeles rääkides püüan võimalust mööda edasi anda kogu selle poeetilisuse. Ise arvan, et „Helisevate muinaslugude“ vene-, eesti- ja ingliskeelne versioon on identsed, ehkki kohati olen tõepoolest kasutanud väljendeid, mis on iseloomulikud just sellele keelele.

 

Jutuvestjaid on meil suhteliselt vähe, võrreldes näiteks luuletajate või proosakirjanikega. Seepärast tahan sinu töö kohta rohkem teada.

Otse vastupidi: meil on jutuvestjaid üpris palju, vähemalt teiste maadega võrreldes. Tänu Piret Pääri jõupingutustele tegutseb Eestis isegi jutukool.

Muinasjutud jõuavad minuni eri teed pidi. Olen palju muinasjutte toonud kaasa reisidelt ja etnograafiaekspeditsioonidelt. Need leiavad mind seal kuidagi iseenesest üles. On juhtunud isegi nii, et mu juurde on tulnud inimene ja öelnud äkki, et tahab mulle jutustada ühe muinasjutu või loo omaenda elust. Huvitav on ka muinasjutte vahetada. See on parem igasugustest kingitustest või vahetusrahast. Näiteks kohtun Türgis iga kord ühe oma türklasest kolleegiga. Me kingime teineteisele hea muinasjutu, mida rääkima hakkame, kumbki oma maailmanurgas.

 

Oled kogenud muusik ja helilooja, esinenud vanamuusikafestivalidel ning kujundanud muusikaliselt siinse vene teatri lavastusi. Lisaks kogud paljude maade rahvapille ja teed omi. Mispärast otsustasid ühitada muinasjutud ja muusika?

See ei olnud tuulest tulnud ega nimme tehtud otsus. Mulle on meeldinud muinasjutte rääkida lapsepõlvest peale ning ka muusikasse kiindusin juba varases eas.

Doktoritöö jaoks etnograafilist uurimust tehes elasin aasta aega İstanbulis. Uurisin iidset türgi muusikateraapiat. Muide, katsetega tõestatud muusikateraapia sündis just idas, Pärsias, juba IX-X sajandil, mil filosoof, muusik ja teadlane al-Farabi kirjutas raamatu muusika­teraapiast. See oli unustamatu kogemus. Õppisin järk-järgult tajuma uusi heliridu ja veerandtoone. Olen üles kasvanud muusikas, kus on valdavad kaks helilaadi: mažoor ja minoor, rõõmus ja kurb. Idamaade muusikas on aga üle 200 eri gamma ehk makaami ning rohkem kui 50 neist kasutatakse laialdaselt ka meie päevil. See on hoopis teistsugune seisundite ja emotsionaalsete värvingute skaala, mida niisugune muusika võib kuulajale edasi anda.

Hindan muusikas lihtsust, seda on aga raske saavutada. Praegu elavatest muusikutest toon esile Iraani kemantša­virtuoosi Kayhan Kalhori. Muide, idamaadel seostatakse meisterlikkust mingil alal vaimsete omadustega: arvatakse, et tõelised meistrid on ühtlasi hella südamega inimesed.

 

„Helisevate muinaslugude“ kümnest jutust üks on täienisti sinu looming. Kas kavatsed omaenda jutte ka edaspidi jutustada?

Muidugi. Töötan parasjagu oma teise audioraamatu kallal, ka seal on üks minu enda muinasjutt. Teise plaadi muinasjutte ühendab inimese täiskasvanuks saamise ja väljakujunemise, elus oma koha ja armastuse otsimise teema. Käsitlen mõningaid lapselikke omadusi, mis on elus hädavajalikud: ümbruse erk tajumine, kujutlusvõime ja osavõtlikkus. Kui kõik õnnestub, peaks uus plaat ilmuma detsembris.

 

Oled ka aktiivne teadlane, Tallinna ülikooli lektor ja doktorant, lisaks ekspeditsioonid, ingliskeelsed artiklid … Sinu teaduslikku huviringi jäävad poliitiline antropoloogia (rahvus ja selle konstrueerimine, mälu, riik, standardiseerimine) ja meelte antropoloogia (taju, heli, lugude vestmine).

Ütlen seda naljaga pooleks, aga õigupoolest tegelevad muinasjutuvestja ja teadlane sama asjaga: mõtisklevad elu üle ja üritavad keeruliselt üles ehitatud maailmas selgusele jõuda. Ilma teaduslike huvide ja antropoloogi akadeemiliste kogemusteta ei oleks mu muinasjutuõhtud ja esinemised need, mis nad on. Olen õpetanud poliitilist antropoloogiat ning kirjutanud artikleid riiklusest, mälust ja rahvusest, ent siis hakkas mind rohkem huvitama meelte antropoloogia: kuidas toimub õppimine, kuidas meie keha osaleb helide ehk muusika tajumises ja interpreteerimises ning miks muutub kuulamisel teadvuse seisund?

 

Milles peitub hea muinasjutu jõud?

Mida muinasjutt endast üldse kujutab? Muinasjutt on rahva hinge ja tarkuse varasalv, mis on jõudnud meieni läbi aja ja ajaloo filtri. Muinasjutu jõud peitub selles, et ta ei ühenda meid mitte ainult meie juurtega, vaid ka südame ja hingega. Kõige tähtsam on aga, et hea muinasjutt aitab meil paremini mõista keerulist maailma, kus on vahel väga raske orienteeruda. Seda eriti noortel inimestel.

Kõik tahavad olla armastatud, kasulikud ja vajalikud, kuid sageli elatakse nii, et ei kohata mõistmist, jäädakse üksikuks, otsitakse kogu elu midagi saavutamatut ning ollakse seepärast rahulolematu. Mind on alati huvitanud, miks see nii on. Miks kaotab inimene täiskasvanuna enamasti selle väreleva elutunde, selle energia ja usu, mis tal oli lapsepõlves?

Kui valin ettekandmiseks muinasjutte, juhindun kriteeriumist, et need peavad olema hingekesksed. Hästi valitud ja esitatud lood võivad häälestada meie sisemist kompassi võtmaks vastu õigeid otsuseid. Meist ja meie elust jäägu lastele, naabritele ja tuttavatele hea mälestus, mitte aga tühjusetunne ja solvumised.

 

Vene keelest tõlkinud Mait Eelrand