ELA JA SÄRA – Kirjandus

PILLE-RIIN LARM

Võtsin Mihkel Kunnuse mõtteid kirjutusspordist siiani pigem humoorika mõttemänguna (Sirp, 13. III 2015). Ei oleks arvanud, et hakkan tõsimeeli ise ka kirjandust ja sporti kõrvutama. Aga näe, loominguline stipendium „Ela ja sära“ annab põhjust.

Kirjanduse sihtkapitali ettepanekutele ei ole mul etteheiteid, sest „Ela ja sära“ on saanud tõepoolest meie kirjanduse tipud. Paar korda tekkis küll saajate nimekirja vaadates kiusatus norida, kas „Ela ja sära“ on sihtkapitali aastapreemia jätk, aga eks ole preemia üks kõrgvormi tõestusi. Kirjanduse „Ela ja sära“ probleem ei ole see, et stipendiumi antaks valedele isikutele, vaid see, et parimat kõrgvormi on võimatu mõõta. Samuti on probleemiks stipendiumide vähesus: kõrgvormis taotlejaid on kahtlemata olnud rohkem kui väljavalituid.

Veidi viimaste aastate statistikat. 2013. aastal taotles kirjanduse „Ela ja sära“ kaht stipendiumi 11, 2014. aastal 13 ja 2015. aastal koguni 26 loomeinimest. Konkurents on ülitihe. Võrdluseks: kirjanikupalga puhul tuli viiele kohale 52 taotlust. Siingi eelistatakse algupäraseid loojaid. Järjepidevus ei pruugi viia eesmärgile: on neid, kes taotlevad stipendiumi igal aastal, aga jäävad ikka ilma. Ja on neid, kes taotlevad aeg-ajalt, aga ei saa stipendiumi näiteks põhjusel, et on korra juba saanud. Selline on hea tava.

Kõigis valdkondades see nii ei ole. Tuleb välja, et kehakultuuri ja spordi „Ela ja sära“ on kujunenud spordiajakirjanike ja -ajaloolaste, mitte sportlaste stipendiumiks. Tuvastasin varasemate aastate stipendiaatide hulgast mõne sportlase küll, aga näiteks mullu said mõlemad kehakultuuri „Ela ja sära“ stipendiumid elulooraamatute kirjutajad, üks kirjutab Andrus Värnikust ja teine Ants Antsonist. 2014. aastal anti kehakultuuri „Ela ja sära“ välja vaid üks, selle pälvis kõmulise Eesti spordiajaloo raamatu koostaja Sven Kolga. (Tegu on sama Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks kavandatud teosega, mida peetakse ülemakstuks: kultuuriministeerium on nimelt otsustanud anda teosele ligi 150 000 eurot, millest peaaegu pool on ette nähtud töötasuks projektijuhile, kes on samuti Kolga. Lisanduvad mujalt pärit rahaeraldised.) „Ela ja sära“ taotluste hulk püsib spordis tagasihoidlik: aastatel 2013–2015 stabiilselt viis.

Ma ei ütle, et eesti rahvas kehakultuuri ja spordi „Ela ja sära“ stipendiaatide teoseid ei vaja. Vastupidi. Küll aga esitan retoorilisi küsimusi: kas sportlase sport on ka looming? kes veel on kehakultuurlased? kui paljudel isikutel võib tegelikult olla lootust saada see „Ela ja sära“? Konkreetsemalt. Eile, 7. jaanuaril möödus sada aastat Paul Kerese sünnist. Kas tuleks kõne alla näiteks mõne andeka maletaja erialase pühendumise kindlustamine üheks aastaks, juhul kui ta taotluse esitab?

Edasi: mida teha, et kehakultuuri ja spordi „Ela ja sära“ taotlusi oleks rohkem, et ka seal tekiks tõsiseltvõetav võistlus ega peaks korduvalt rahuldama samade isikute taotlusi, olgugi eesmärgid üllad? Kui teadlikud on kehakultuurlased sellest stipendiumist? Kas nad üldse vajavad seda?

Eks tung kirjanduse „Elale ja särale“ näitab, et toimetulekuprobleemid on vähemalt kirjarahval üsna tõsised. Iseasi, kas kord elus saadav aastane stipendium neid lahendab, seda enam et kõiki valdkondi ühendab kurb tõsiasi, et inflatsioon on „Ela ja sära“ väärtust pisendanud. Võrreldagu õige üheks kuuks arvestatud summat 15 000 krooni 2000. aasta ja 1300 eurot praeguse keskmise kuupalgaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar