Eksootikat, psühholoogiat ja panoraame

Raul Sulbi

Raivo Seppo, KUUPAISTE TÜTAR. MOLDOVA LEGEND. Eesti Raamat, 2005. 312 lk.  

Viimase kümmekonna aasta kodumaises proosas on Raivo Seppo nimi pälvinud teenimatult vähe tähelepanu. 1973. aastal sündinud Seppo tuli kirjandusse novelliga “Surma mõrsja” ajakirjas Noorus 1992. aastal. Kolm aastat hiljem ilmus õudusjuttude kogu “Hüatsintsõrmus” ning viimastel aastatel romaanid “Ahvatluste oaas. Rokokoolik saatusemäng” (2002) ja “Pöörane Villemiine” (2003). Ning kuulu järgi kannab kirjaniku järgmine romaan pealkirja “Fredegunde, Neustria kuninganna”, teemaks siis ilmselt Merovingide-aegne Frangi riik.

Kuigi Seppo raamatute pealkirjad viitaksid justkui kergekaalulisele ja ehk isegi veidi frivoolsele ajaviitekirjandusele, pole asi tegelikult üldse nii. Kui “Hüatsintsõrmuse” õudusnovellid on ainest saanud mineviku Eestist ja mujalt Euroopast, siis “Ahvatluste oaasi” tegevus toimub XVIII sajandi Hispaania asumaal Peruus, “Pöörane Villemiine” kujutab jällegi realistlikult XX sajandi alguse Tallinna eluolu. Tegu pole üldsegi pelga seikluskirjanduse, vaid suurepärase taustataju ning üpris keeruka keelega edasi antud kohati suisa psühholoogilise proosaga.

“Kuupaiste tütar” viib lugeja 1650ndate lõpu Moldovasse, Valahhiasse ja Transil­vaaniasse, kus metsiku sõjakeerise taustal harutab autor lahti dramaatilisi inimsuhteid. Lühidalt võiks romaani nimetada seisuste piire ületada püüdvaks armastuslooks, kus kohalik Moldova väikevürst Radu Amidari armub lihtsasse mustlasneiusse Thagarnisse ning abiellub temaga tollase ühiskonna arusaamade ning sugulaste vastuseisu kiuste. Vürst peab aga üsna pea minema sõjaretkele Osmanite impeeriumi vastu, mille ajal ta sugulased ja majakondsed noore vürstinna vastu intriige punuma hakkavad, et teda Radu elust kõrvaldada. Armastusliinide, sõjaretkede, õukonna- ning mustlaslaagrielu edasiandmisel ei ole Seppo laad aga kindlasti ajaviitekirjanduslik selle sõna halvas mõttes, pigem balansseerib ta kenasti romantilise ja realistliku ajaloolise romaani traditsioonide piiril.

Äärmiselt meeldiv on näha eesti kirjanikku kasutamas meist ajas ja ruumis nii kaugel asuvat ainest ning mõnuga huvitavat lugu fabuleerimas. Selleks tuli ilmselt töötada läbi rohkelt taustamaterjali. Maakeeles ilmunud ilukirjanduse seast on Seppo romaanile raske võrdlusmaterjali leida. Geograafiat ja ajastut ning veidi ka üldist laadi silmas pidades võiks mainida Henryk Sienkiewiczi “Tule ja mõõgaga” triloogiat, millest võib leida sarnaseid motiive kümnend varem Poolas toimunud sündmuste näol. Eesti kirjanikest kipub esimesena kindlasti keelele Indrek Hargla nimi, kuid peamiselt ühendab neid armastus eksootiliste, meile kaugete tegevuspaikade ning -aegade, kulinaarsete ja etnograafiliste ekskursside vastu, põhjalikud taustauuringud ning loomulikult soov jutustada lugejale eelkõige lugu, milles oleks mõistlikus annuses dramaatikat, võimatuid valikuid, põnevaid karaktereid ning ootamatuid süžeepöördeid. Samas jäävad nad tegelikult realistliku kujutamisviisi juurde. Muus mõttes on nende käekiri siiski väga erinev ning vahest on Hargla kirjanikuna mõnevõrra kiiremini neelatava teksti viljeleja.

Otsekui mängleva kergusega toob Seppo meie ette ajastu, koha ning kultuuri, mille olemasolu me XVII sajandi Ida-Euroopa ajaloole mõeldes enamasti ära unustame või sellest teadlikudki pole ning mille kohta eestikeelsest ajalookirjandusestki naljalt midagi ei leia. Autori teadmised piirkonna ajaloost, geograafiast ja kultuurist on ülimalt detailsed ning neid puistatakse meile loo sisse täpselt piisaval määral. Kasutatud keel ei luba kindlasti kiirelt lehekülgi keerata, unar- ja lihtsalt veidra sõnavara kaskaad, mis näitab meie emakeele tegelikku rikkust, on nii nauditav, et diagonaallugemisest ei tule ka parima tahtmise korral midagi välja.

Tegu on korraga nii tegelaste arengut kaardistava kui ka mastaapseid ning värvikaid panoraammaale pakkuva teosega ning see kõik tundub erakordselt usutav. Ja kuigi tegelaste kujutamises vahelduvad romantilised toonid psühholoogiliste keerdkäikude näitamisega, on kokkuvõttes tajutavaim just realistlik lähenemine. Armusuhete kujutamises on tegelaste melodramaatilised õhkamised täiuslikus tasakaalus inimeste pragmaatiliste ning füüsiliste vajadustega. Üks põnevamaid momente selle teose puhul ongi karakterite arengu pidev jälgimine, seda mõjutavate tegurite analüüs, millest suure osa jätab Seppo lugeja teha, pakkunud vajaliku lähtematerjali. Sõbralikust ja kõigi poolt armastatud neiust, keda kohtame romaani esimestel lehekülgedel, areneb paratamatute sündmuste valguses õel, salakaval ning intriige punuv alkohoolik, kes lõpetab päris halvasti.

Aga kas teistsugune asjakäik oleks selliste sündmuste valguses üldse võimalik? Kas vürst Radu oleks pidanud suruma alla oma kõikehõlmava äkk-kire mustlasneiu vastu ning käituma nii, nagu tema positsioon seda oleks nõudnud, ja abielluma seisusekaaslasega? Kas oleks mustlastüdruk Thagarni pidanud jääma enesele kindlaks ja lahkuma koos oma laagrirahvaga, selmet alistuda oma südamele, mis käivitab kaudselt kogu traagilise sündmuste ahela? Oleks ehk vürst pidanud jääma oma armsama juurde, kellega oli tõotanud igavesti koos olla, selmet minna patriotismist ja seisuslikust kohusetundest sõdima õlg õla kõrval teiste Moldova, Valahhia ja Transilvaania vürstidega türklaste vastu? Või kas äkki polegi naisterahva armastusest piisavat vastast tolle ajastu kõrgest soost isandale, kui alternatiiviks on tapluskirg, lahingukisa, sõjarelvade kolin, hobusehigi ja vere lõhn?

Kuigi romaani keskne kuju on ju mustlastüdruk Thagarni ja peategelaste hulka võiks lugeda veel tema mehe vürst Radu ning ehk ka tolle õe Smaragda, kes abielu mustlannaga kõige otsustavamalt taunib, ei ole kummalisel kombel tegelikult ühtki väga esiletõusvat tegelast, kes pälviks kirjaniku põhitähelepanu. Seppol jätkub võrdselt palju aega ja tähelepanu umbes paarikümne tegelase väga põhjalikuks väljajoonistamiseks ning nende saatuse ja käitumismotiivide ning käekäigu täpseks kujutamiseks.

Lõppeks on heameel tõdeda, et lisaks avangardset ja postmodernset kirjandust viljelevatele autoritele on meil tänaselgi päeval kirjanikke, kes on keskendunud just sellistele klassikalistele tüsedatele narratiiviloogikat järgivaile intrigeeriv-eksootilist ainest kasutavaile romaanidele. Seda tüüpi romaan on siiski kõigile proosakirjanduses möllavaile tormidele vastupidav tüvi, mis ajab veidraid, uudse kujuga võrseid, mida ei saa vähem tähtsaks pidada, kuid mida poleks olemas ilma sügavale maapinda juurdunud puutüveta.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht