Eksistentsialismi universaalsusest

Jan Kaus

Inimene vaatab ja vaatleb maailma. See pole selline, nagu inimene tahaks, ning sellest tekib maailma ja vaimu vastasseis, hõõrdumine, lõhe.

Andreï Makine, Ühe elu muusika. Tõlkinud Triinu Tamm. Varrak, 2008. 88 lk. Miguel de Unamuno, Püha Manuel hea, märter. Tõlkinud Lembit Liivak. Loomingu Raamatukogu 2008, nr 14. 48 lk.

1

Mulle tundub üha enam, et eksistentsialism sõnastas täpselt ühe universaalse inimolemise mõõtme, tunduvalt vanema eksistentsialismist endast, mõõtme, mida kirjanduses ohtralt käsitletud. Selle mõõtme täpseima sõnastuse leiab Albert Camus’lt, kellelt siis muult. Oma „Sisyphose müüdis” – kus mujal – kirjutab ta: „absurdi aluseks on vaimu ja maailma tasavägine heitlus” (1). Pisut varem kõlab see nii: „Aru tasandil ma võin seega öelda, et absurd ei ole mitte inimeses /—/ ega maailmas, vaid nende samaaegses olemasolus” (2). Ühesõnaga: inimene vaatab ja vaatleb maailma, see pole selline, nagu inimene tahaks, ning sellest tekib maailma ja vaimu vastasseis, hõõrdumine, lõhe. Kuid motiiv või seisund, kus kujutlus ei kattu tegelikkusega, on eksistentsialismist palju vanem ja üldisem. Juba Cervantese don Quijote kujutab endast inimest, kes heitleb maailmaga, kuna/kuigi see maailm ei ühti tema kujutlustega. Suur osa ilukirjandusest käsitlebki seda küsimust või algab siit – kas kirjeldades lõhet või püüdes luua teese või versioone selle lõhe ületamise või ületamatuse kohta. Küsimus on siis selles, kas peale jääb kujutlus või tegelikkus. Camus näiteks vist lausa keeldub kujutlusest, lastes endasse karmi, ilustamata tegelikkuse (või selle, mis tema kujutluses tegelikkuse moodustab). Avastanud maailma mõttetuse (s.t maailma seostamatuse ka suurimate kujutlustega, n-ö metanarratiividega, eelkõige kristlusega), otsustab Camus, et sellise mõttetuse avastamine ei vabasta teda siiski elust. Elu asub absurdis, mitte väljaspool seda. Elada saab ka ilma kujutlusteta. Eelkõige kujutluseta sellest, et surm tähendab tegelikult surematust, kujutluseta sealpoolsusest. Elada saab teadmisega, et kujuteldavad eesmärgid ei juhi kuhugi ning ometi tuleb neid eesmärke teostada.

Näiteid ei tule otsida kaugelt. Meenub Jaan Unduski essee „Eksistentsiaalne Kreutzwald” (Eesti Ekspress, Areen 5. XII 2003), kus näidatakse elegantselt Friedrich Reinhold Kreutzwaldi absurditunnetust, kusjuures Undusk kasutab siin täielikult Camus´le omast sõnavara ja seisukohastamist: „Inimeses, kes on teadvustanud oma pürgimuste täieliku absurdsuse ja end seejärel ei tapa, vabaneb tohutu hulk elamise energiat. See on absurdi-inimese surma lähedusest hoovav jõud”. Meenutagem, et Kreutzwaldi puhul väljendus absurditunnetus Unduski sõnastuses järgnevalt: „Lähtudes eestlaste lootusetust olukorrast kultuurrahvana, anda neile – absurdi jätkates – kõik, mida üks kultuurrahvas vajab”.

 

2

Mainitud Unduski essees on kirjas ka väga täpne eksistentsialismi (või selle camus’liku versiooni) määratlus: „…tõeliselt vaba inimene ei allu oma valikuis mitte loogikale, vaid valib absurdi jätkamise, s.t. elu”. Selle mõttega haakub hästi paar viimastel kuudel eesti keelde tõlgitud ilukirjandusteost nagu Andreï Makine’i „Ühe elu muusika” ning Miguel de Unamuno „Püha Manuel hea, märter”.

Unamuno loomingu puhul pole seostamine eksistentsialismiga üllatuslik, ütleb ju tõlkija Lembit Liivak oma järelsõnaski: „Niisiis on Unamuno näol tegemist omamoodi eksistentsialistiga…” (lk 46). Unamuno on Camus’st muidugi palju emotsionaalsem, teda tundub rebestavat idee suure kujutluse (jumala, teispoolsuse) olemasolust ning samaaegselt suutmatus seda kujutlust uskuda. Unamuno vaateviisi valusaim punkt avaneb inimese surelikkuses, tema absurditunnetus muutub siin lausa kisendavaks. Kas surm on tõesti kõige lõpp? Niisiis väljendub maailma ja inimese vastuolu Unamuno versioon arusaamas, et tegelikkuses puudub kihilisus: on vaid see reaalsus, mida tajutakse ja milles elatakse, ei midagi väljaspool seda.

Võitlus sellise arusaamaga (nii võitlus sellega koos kui ka selle vastu) ei iseloomusta ainult „Püha Manueli”. Mujal on ta väljendanud näiteks nii: „Ma ei taha surra, ei, ei taha ega taha seda tahta; tahan elada alati, alati, alati, ja elada iseendana, selle vaese minana, kes ma olen ja kellena tunnen end olevat siin ja praegu, ja sellepärast piinab mind minu hinge, minu isikliku hinge edasikestmise probleem” (3). Midagi sarnast võis mõelda ka don Manuel, kelle lähtekohaks on uskmatus inimhinge surematusse, surma kui lõpliku piiri tajumine. Don Manueli põhiline paradoks – ning kogu temast pajatava loo kese – väljendub aga valmisolekus jätkata sellist surelikku eksistentsi, absurdi, elu. Kui Kreutzwald lähtus Unduski käsitluses eestlaste lootusetust olukorrast – uskudes rahvakillu hävingut, kirjutas ta nende tüviteksti, eepose –, siis Unamuno ateismi suunas kalduv kangelane tegutseb preestrina. See on eksistentsialistlik paradoks par excellence: olla uskmatu ja olla preester. Või nagu ütleb don Manuel ise: „Olen siin selleks, et oma koguduse hingi elus hoida, neid õnnelikuks teha ja aidata neil näha und oma surematusest, ja mitte selleks, et neid tappa” (lk 23).

Camus on sellist meeleseisundit püüdnud kirjeldada nii: „Ja kui ma selles absurdiloogikas lõpuni lähen, siis ma pean tunnistama, et see võitlus eeldab täielikku lootuse puudumist (millel pole midagi tegemist meeleheitega), pidevat keeldumist (mida ei tohi ära segada loobumusega) ja teadlikku rahulolematust (mida ei tohi samastada lapsiku ärevusega)” (4). Tsitaat on huvitav, kuna eraldab siin lootuse puudumise ja meeleheite (kuigi Camus´l on kohti, kus ta meeleheitest ei distantseeru, vastupidi). Unamuno kangelasel on vastupidi: „Aga praegu, kui ma panen kirja neid mälestusi, seda salajasemat pihtimust teise inimese pühaduse kogemisest, usun ma, et don Manuel Hea, minu püha Manuel, samuti mu vend Lázaro surid uskudes, et nad ei usu seda, mis meile kõige rohkem korda läheb, kuid uskumata oma usku, uskusid nad toimekat ja alistunud meeleheidet” (lk 38). Samamoodi ei ühildu don Manueli kuju loogika mingil määral Camus’ manifesteeritava „teadliku rahulolematusega” – kuigi preester ise vist on rahulolematu, rahutu, meeleheitel, siis oma koguduse, tema metafüüsilise pettuse ohvrite kohta ütleb ta nii: „Jäta nad rahule, kui nad nõnda lohutust leiavad. On palju tähtsam, et nad kõike, isegi vasturääkivaid asju usuksid, kui et nad mitte midagi ei usu. /—/ Protest hävitab rahulolu” (lk 28). Just nimelt, teiste inimeste rahulolu. Samas räägib ka Camus’ „läbinägeliku meeleheite pimedusest”, kus ükskõiksus kohtub „kirgliku arusaamisega”. Don Manueli meeleheidet iseloomustab siiski pigem kirglik arusaamatus ilma ükskõiksuseta, mis lisab tema teesina kõlavasse karakterisse inimlikkust.

Hoolimata nendest erinevustest esindab don Manuel camus’likku absurdiinimest oma kümmekond aastat enne „Sisyphose müüdi” ilmumist.

 

3.

Andreï Makine’i „Ühe elu muusika” ei haaku otseselt eksistentsialismi loogika ja sõnavaraga, kuid ometi astutakse siin justkui samm edasi eksistentsialistlikust meeleheitest, muutudes nii mõnes mõttes eksistentsialistlikumaks Camus’ suurejoonelisest konstruktsioonist.

Makine’i poeetilise proosaloomingu puhul ei saa muidugi üle ega ümber tema vene päritolust, kuigi tema kirjandus lähtub euroopalikust mõtlemisest. Venemaa tundub olevat talle teatud sorti kinnisidee, midagi suurt ja mõistetamatut, mida ta siis kirjutades mõista püüab. Ütleb ta ju oma suurepärases „Prantsuse testamendis”: „Nagu karu pärast pikka talve ärkas minus Venemaa. Halastamatu, kaunis, absurdne, ainuke. Venemaa, mis oma tumeda saatusega vastandus ülejäänud maailmale” (5). Niisiis asub kirjaniku vastas midagi peaaegu haaramatut ja absurdset, mida peaks ometi püüdma mõista.

Venemaa absurdsus ilmneb võimsalt ka „Ühe elu muusikas”, kus kirjeldatakse ühe inimese ellujäämist stalinistlikus hammasrattastikus ja Teise maailmasõja hakklihamasinas. Siin muutuvad küsimused inimese surelikkusest ülearuseks, sest seda surelikkust sünnib sedavõrd palju. Kõik kohad on surma täis: kui ei surda, siis seda kas oodatakse, kardetakse, eeldatakse või ollakse sellest vähemalt teadlikud. Makine on väga täpne kasutama sellise keskkonna kirjeldamiseks kindlaid, korduvaid hävingu ja surelikkusega seotud metafoore, näiteks katkuga seotuid: „Nende näod meenutavad maske, mida ta kunagi nägi ühes ajalooraamatus, kohutavaid, pikkade ninadega maske, mida kandsid inimesed katkust tabatud linnades” (lk 22-23). Muide, samu metafoore kasutasid tolle aja ajaloolised „tipptegijad”, näiteks NKVD juht Ježov olevat oma huku lävel öelnud: „Sõbrad pöörasid mulle selja, nagu oleksin ma katkutõbine…” (6).

Sellisel taustal jutustab Makine lühida, ent mõjuva loo Aleksei Bergi nimelisest pianistist. Too kuulub nende miljonite allasurutute hulka, keda stalinistlik tegelikkus jahvatas ja haamerdas ning kelle kohta hüüatab Makine’i minajutustaja põlglikult: „Homo soveticus! Täpselt nii ongi. Kui neile nüüd öeldakse, et ronigu rongi katusele või jooksku rongile järele, siis mitte üks ei kaebaks… Homo soveticus!” (lk 17). Nii saab tegelikkus esmapilgul võitu ka juhuste tahtel paadunud rindesõduriks heidetud Bergist: „Teinekord juhtus ta kuulma muusikat, oli see siis sõjaväeorkestri viis või lõõtspilli rõõmus kääksutamine peatuste ajal. Ta uuris oma südant, et tabada sealt mõnd tundevirvendust, ja tõdes, et midagi säärast seal polnud, ei ühtegi erilist emotsiooni, mis oleks talle meelde tuletanud tema klaverimängija noorust” (lk 48). Niisiis jääb mulje, et tegelikkus on saanud Bergist jagu: ta ei tunne enam vaimustust muusikast, ta on n-ö kaotanud oma identiteedi, tema eesmärgiks, õieti tegevuseks on saanud võitlus surmaga läbi surmakülvamise, sest tegelikkus nõuab nii. Kujutlusteks pole aega.

 

4.

Camus kirjutab: „Teda tahetakse panna oma süüd tunnistama. Aga ta tunneb end süütuna. Tõtt-öelda ta ei tunnegi muud kui seda oma parandamatut süütust. See ongi, mis teeb talle kõik lubatavaks. Ainus, mida ta endalt nõuab, on elada üksnes sellega, mida ta teab, leppida sellega, mis on, ja mitte sekkuda millessegi, mis pole kindel. Talle vastatakse, et miski pole kindel. Aga vähemalt see on kindel. Ja sellega tal ongi tegemist: ta tahab teada, kas on võimalik elada ilma eesmärgita” (7).

See tundub iseloomustavat just Aleksei Bergi. Kuigi ka see pole lõppude lõpuks kõik. Soovimata jutustada kogu Makine’i loo sisu, peab siiski mainima, et ühel hetkel hakkab Berg jälle klaverit mängima. Ootamatult talle endale ja teda ümbritsevatele inimestele. Makine kirjeldab seda nii: „Ta liikus läbi pimeduse, hingas sisse selle habrast puhtust, milles oli lõpmatu hulk jää, puulehtede, tuule sädelust” (lk 76). Kas selles ei kaja mitte vastu Camus´ esile hüütud „läbinägeliku meeleheite pimedus, polaaröö, vaimu unetus, millest võib sündida lumine ja neitsilik selgus…” (8)? Kahes tsitaadis valitsevad sarnased pimeduse ja külma selguse võrdpildid. Igatahes on Bergi tegu tema olukorras absurdne. Kuigi see esmapilgul ei arvesta eluga, seda võib pidada lausa enesehävituslikuks – Berg eirab või trotsib muusika taasavastamise hetkel teda ähvardavat ohtu –, siis võib väita, et tegu on ehtsa eksistentsialistliku hetkega, mil hoolimata muusika vaikima sundinud surma lähedusest hakkab muusika uuesti voolama ja paneb kõik ümbritseva – surma ja üksindust tulvil tegelikkuse – kahvatuma ja kaduma. Muide, muusika ei tähendagi sel hetkel Bergi jaoks enam tema identiteeti, tema isiksust, vaid elu ennast – ei voola vaid muusika, vaid elu ise. Või täpsemalt: elu kõikehaaravat voolavust sümboliseeribki siin paisu tagant valla pääsenud meloodia.

Seegi on laiem filosoofiline seisukoht, haakudes Henri Bergsoni kuulutatud „reaalse kestusega”, elaaniga: „Meie hingeelu võiks võrrelda ainult lakkamatu meloodiaga, jagamatu muutuvusega, milles olevik on läbi tungitud minevikust” (9). Paradoksaalselt aga saab seda elu kõikehaaravat voolamist seostada surmaga. Aga nüüd juba teisel pool eksistentsialistlikku vaadet surmale ja surelikkusele. Siin ei tähenda surm enam eraldatuse ja lõhe lõplikkust, vaid surmaga juhtub midagi võimatut: see elatakse läbi, seda kogetakse ette teadvuse lahustumisena milleski suuremas. Või, nagu on kirjutanud Georges Bataille: „Eraldatud olend kaotab end millessegi muusse kui ta ise. Ükskõik, kuidas seda „midagi muud” ette kujutatakse. Ikka on selleks mingi tavapiire ületav realiteet. Kuid see on niivõrd piirideta, et ennekõike polegi ta asi: ta pole mitte miski” (10).

Selge siiski, et tegu pole surmaga, mis probleemiks Camus’le ja Unamunole. Sellisest surmast tullakse tagasi (seega võib juba avaldada lingvistilist kahtlust: kas sobib sellise seisundi kohta kasutada sõna „surm”?). Õieti seguneb surm sellises hetkes eluga moel, et elu tundub surmast vägevamana. Need on hetked, mille kohta kõlbaksid Gabriel García Márqueze sõnad: „…äkki ehmatas kaptenit kahtlus, et võib-olla on otsatu hoopis elu ja mitte surm” (11). Sellele võib alati vastata, et tegu on illusiooniga, elu võib hetkeks vaid tunduda otsatumana surmast, kuid kas pole nii – ning siin jõuan suure ringiga tagasi eksistentsialismi teemani –, et just selle tunde otsimine, selle tunde teadvustamine, sellesse tundesse uskumine ja selle tundmine ei tähenda tegelikult suurimat eksistentsialistlikku tegu? Berg oli näinud surma palju ja lähedalt. Ning ometi kestab temas soov ja suutlikkus ennastunustavalt elada. Armastada elu sügavalt, hoolimata surma kõikjal varitsevast kohalolust. Sukelduda muusikasse, hoolimata maailmast, kus muusika tundub võimatu ja arusaamatu. Ühineda muusika kaudu elu sügava olemusega, hoolimata inimese ajalisest piiratusest, hoolimata surelikkuse üldisest ja kõigile kohalduvast seadusest. Kas mitte seda ei peagi Makine silmas, kirjeldades Bergi muusika kuulamise hetkel: „Pööran end Bergi poole, et pakkuda talle kokkumurtud programmi. Kuid ta näib ära olevat, laud langetatud, nägu osavõtmatu. Teda pole enam siin” (lk 82)? Niisiis – Bergile tähendab muusikasse kadumine nii eksistentsialistlikku akti kui ka liikumist teisele poole eksistentsialismi. See on täie rinnaga elamine, hoolimata surmast ja inimese üksindusest selle ees, hoolimata igavikulisena tunduva hetke alatisest piiratusest, ning samas pole midagi tõelisemat selles hetkes viibimisest. Nii unustatakse tegelikkus, inimese ja maailma samaaegsus, inimesest ja maailmast saab üks. Kuigi sellest seisundist tullakse alati välja, inimese ja maailma omavahelisse eraldatusse. 

Niisiis – Unamuno Manuel valib lahtirebimise üldisest kujutlusest. Makine’i Berg justkui vastab sellele sukeldumisega isiklikku kujutlusse. Mõlemad rebivad ennast seeläbi üksindusse. Mõlemad lood aga püüavad pidada meeles seisukohta, et piinarikkaski üksinduses võib avaneda tõeline eksistents.

 

PS: Alla maa peale tagasi. Mõlemad tõlkijad on nimetanud tõlgitud teose romaaniks, kuigi „Püha Manuel” kestab circa nelikümmend, „Ühe elu muusika” pisut kauem,  kaheksakümmend lehekülge. See paneb kahtluse alla romaani mõiste. Tõsi, Makine’i teose lühidusest hoolimata kumab sealt mastaapsust, ühe eluloo kaudu antakse edasi ajastu ja kultuuri viletsust ning inimhinge piiramatust. Unamuno raamat võtab küll tema mõtteviisi seisukohalt väga selgelt väga olulise kokku, kuid seda võiks siiski nimetada jutustuseks.

 

 

(1) Albert Camus, Sisyphose müüt. Tlk O. Ojamaa, H. Rajandi ja K. Soomre. Eesti Raamat, 1989, lk 28.

(2) Samas, lk 23.

(3) Miguel de Unamuno, Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest. Tlk R. Lias. Ilmamaa, 1996, lk 56.

(4) Albert Camus, Sisyphose müüt, lk 23.

(5) Andreï Makine, Prantsuse testament. Tlk A. Raudsepp. Varrak, 1999, lk 137.

(6) Simon Sebag Montefiore, Stalin. Tlk R. Turu. Varrak, 2005, lk 275-276.

(7) Albert Camus, Sisyphose müüt, lk 36.

(8) Samas, lk 43.

(9) Alfred Koort, Inimese meetod. Ilmamaa, 1996, lk 158-159.

(10) Georges Bataille, Emily Brontë. Essee leiab näiteks Hasso Krulli raamatust „Katkestuse kultuur” (Vagabund, 1996, lk 177–187).

(11) Gabriel García Márquez, Armastus koolera ajal. Tlk M. Mõttus. Varrak, 1995, lk 347.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming